Õhus hõljuvatel tolmukübemetel ja veepiiskades leidub alati mitmesuguseid mikroorganisme. Mikroobide hulk loomaruumide õhus sõltub peamiselt söötade ja allapanu omadustest, loomade keha puhtusest ning ruumide õhutamisest (ventilatsiooni kvaliteedist). Õhu mikrofloora liigiline koostis on sarnane pinnase, vee, söötade, allapanu mikrofloorale. Enamik õhu mikrofloorast on organismile kahjutud, patogeene esineb suhteliselt vähe ja lühikest aega.
Õhus olevad patogeenid võivad levida piisk- või tolminfektsiooni kaudu. Piiskade õhus püsimise aeg, liikumise kiirus ja kaugus olenevad nende suurusest. Tüüpilised piiskinfektsiooni abil levivad haigused on suu- ja sõrataud, malleus, tuberkuloos, nõlg jpt. Tolminfektsioon omab väiksemat tähtsust, kuna paljud mikroobide liigid ei talu hästi kuivamist. Tolminfektsiooni kaasabil levivad siberi katk, tuberkuloos, aspergilloos jne.
Suu- ja sõrataudi, Newcastle’i haiguse, veiste nakkava rinotrahheiidi jt. tekitajad võivad levida õhus mitme km kaugusele.
Mikroobide arv loomaruumide õhus peaks olema väiksem kui 50 000 PMÜ/m³. PMÜ – pesa moodustav ühik (ingl.k. CFU – colony forming unit), kokkuleppeline ühik, mis väljendab minimaalset mikroobide hulka, mis on võimeline moodustama söötmel eraldiseisvaid pesi ehk kolooniaid.
Mikrofloora sisalduse mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:
- Mõõdetakse looma kõrgusel.
- Võimalusel tuleks vältida otsese tuuletõmbuse mõjupiirkondi.
- Mõõtmise kestus vastavalt seadme tootjafirma juhendile.
- Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurusest.
Autor: Allan Kaasik (november 2014)