Suhteline õhuniiskus (r) e. relatiivne õhuniiskus e. suhteline niiskus on veeauru osarõhu ja samadel füüsikalistel tingimustel küllastunud veeauru osarõhu suhe. Mida kõrgem on veeauru temperatuur, seda rohkem mahub veeauru ühikulisse ruumalasse. Temperatuuri langemisel, näiteks õhtul, hakkab suhteline õhuniiskus suurenema. Kastepunktiks nimetatakse temperatuuri, milleni õhk peab jahtuma, et saavutada maksimaalne suhteline õhuniiskus. Kastepunkti saavutamine on vajalik udu tekkeks.
Õhu niiskusesisaldus mõjutab termoregulatsiooni, eriti soojuse äraandmist. Kuiv õhk on nii madala kui kõrge temperatuuri korral looma organismile talutavam kui niiske õhk. Temperatuuri tõustes suureneb niiskuse aurumine naha kaudu. Seda põhjustab pindmiste veresoonte laienemine vere juurdevoolu suuremise tõttu. Silmaga nähtavat niiskuse eritumist nahapinnalt (higipiisad) nimetatakse transpiratsiooniks, nähtamatut aga perspiratsiooniks (sekreet aurub enne higipiiskade teket). Samuti suureneb temperatuuri tõustes niiskuse eritumine hingamisteede kaudu, mis väljendub lõõtsutamisena. Juhul kui kõrge temperatuuriga keskkonnas on suhteline õhuniiskus 100 %, siis higistamine lakkab ning organismil tekib ülekuumenemise oht.
Keskkonna kõrge temperatuuri (25-30 °C) ja niiskusesisalduse (üle 80%) korral on liigse soojuse väljutamine organismist häiritud (eriti aurumise abil). See põhjustab loomadel kuumastressi ja toodangu langust, samuti väheneb isu ning ainevahetus aeglustub. Loomad muutuvad apaatseks. Loomade, eriti noorloomade vastuvõtlikus haigustele suureneb.
Keskkonna madala temperatuuri ja kõrge niiskusesisalduse (üle 80%) korral suureneb soojuse väljutamine organismist. Tõuseb külmetushaiguste (riniit, bronhiit, pneumoonia), mastiitide enteriidid, liigeste ja lihaste reumade esinemissagedus. Loomadel langeb resistentsus sissehingatavate patogeenide suhtes. Suureneb söödakulu, kuid toodang langeb.
Keskkonna madala niiskusesisalduse (kuivuse) korral suureneb tolmu teke. Liiga kuiv keskkond (õhu suhteline niiskus väiksem kui 40 %) võib põhjustada ülemiste hingamisteede limaskesta ärritust ning kuivust (köha). Raskemal juhul tekivad limaskesta haavandid, mille tulemusena tungivad haigustekitajad kergesti organismi.
Põllumajandusloomadele on sobilik keskkonna niiskusesisaldus 50-90%. Optimaalne õhu suhteline niiskusesisaldus veiselautades jääb vahemikku 40 – 75%; sigalates 40 – 75% ja lindlates 60 – 70% (Veinla,1987).
Suhtelise niiskusesisalduse mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:
- Mõõdetakse looma kõrgusel.
- Ei mõõdeta otsese päikese-ja soojuskiirguse mõjupiirkonnas ning niiskusallikate (jooturid, sõnnikurennid vahetus läheduses.
- Ei mõõdeta otsese tuuletõmbuse mõjupiirkonnas.
- Aparaat olgu alati vahetus otseses kontaktis õhuga.
- Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurusest.
Autor: Allan Kaasik (november 2014)