Peenosakesed on segu õhus leiduvatest tahke aine (tolm) ning vedeliku (aerosoolid) osakestest. Sageli kasutatakse peenosakeste iseloomustamiseks lühendid PM (particulate matter). Peenosakesed võivad olla väga erineva suuruse ja vormiga. Nende koostises võib olla sadu erinevaid keemilisi ühendeid. Osakeste diameetri alusel eristatakse järgmisi PM fraktsioone: PM 10 – osakesed diameetriga kuni 10 μm; PM 2,5 – osakesed diameetriga kuni 2,5 μm; PM 1,0 – osakesed diameetriga kuni 1,0 μm.
Tekkepõhiselt eristatakse esmaseid ja teiseseid e. sekundaarseid peenosakesi. Esmased peenosakesed pärinevad otseselt mingist allikast, näiteks põldudelt, asfalteerimata teedelt, tööstusettevõtetest, korstnatest jne. Sekundaarsed peenosakesed tekivad atmosfääris esmaste peenosakeste ning mingite keemiliste ühendite (näiteks väävli- ja lämmastikuoksiidid, ammoniaak) vahelise rektsiooni tulemusena. Alates PM 2,5 fraktsioonist on ülekaalus sekundaarsed peenosakesed.
Atmosfääris sisalduvatest peenosakestest 60-75% on anorgaanilist (savi, kvarts jms.) ning 25-40% orgaanilist (õietolm, taimede osised jms) päritolu. Loomapidamisruumide õhus sisalduvad peenosakesed on rohkem kui 50 % ulatuses orgaanilist päritolu (sööda-, allapanu- ja väljaheidete osakesed, naharakud, hallitusseened, mikroorganismid).
Peenosakesed on inimese ja looma tervisele potentsiaalne riskifaktor. Koos peenosakestega võivad organismi sattuda mitmesugused kahjulikud keemilised ühendid, mikroobid, viirused jms haigustekitajad. Mida väiksemad on peenosakesed, seda kaugemale hingamisteedesse need jõuavad. Peenosakesed diameetriga 1,0 μm ja väiksemad (PM 1,0) satuvad sissehingatava õhuga kopsualveoolidesse ning võivad difundeeruda otse vereringesse.
Keskmine kogutolmu sisaldus loomaruumide õhus on 0,5 – 4 mg/m³, (lindlates 3 – 8 mg/m³ ). Suurimad tolmu kontsentratsioonid on sigalates ja lindlates, vähem esineb tolmu veiste ja lammaste pidamisel.
Tolmu otsene toime loomale võib avalduda naha, silmade või hingamisteede kaudu. Peenosakestel (tolmul) on sageli ka allergiline toime (eriti hobusele).
Peenosakeste (tolmu) sisalduse mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:
- Mõõdetakse looma kõrgusel.
- Võimalusel tuleks vältida otsese tuuletõmbuse mõjupiirkondi.
- Lühiajalise mõõtmise kestus mõõtepunktis on minimaalselt 10 minutit.
- Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurusest.
Autor: Allan Kaasik (november 2014)