Tervete täiskasvanud imetajate kehatemperatuur on vahemikus 36,5-39,5 °C, lindudel veidi kõrgem, vastavalt 38-42 °C. Organismi ööpäevane kehatemperatuur kõigub 0,5-1,0 °C võrra, sõltudes paljudest teguritest, millest üks olulisemaid on välistemperatuur. Välistemperatuur on kõikuv parameeter, millega organism peab pidevalt kohanema. Loomadel võib tinglikult eristada termostaatilist südamikku, mille moodustavad siseorganid, aju ja osa skeletilihaseid ning pindmikku, mis koosneb nahast ning jäsemetest. Seejuures südamiku temperatuur on suhteliselt stabiilne, kuid pindmiku temperatuur kõigub vastavalt kehatemperatuuri säilitamise vajadusele. Suurim on naha temperatuuri varieeruvus. Vahetult pärast sündi on loomad lühiaegselt kõigusoojased.
Õhu temperatuur mõjutab olulisel määral organismi soojusregulatsiooni ja kehatemperatuuri säilimist normaalsel tasemel. Loomakasvatus on seda efektiivsem, mida paremini kasutavad loomad sööta toodanguks ning mida vähem kulub söödaenergiat kehatemperatuuri homöostaasiks. Keskkonna temperatuurivahemikku, milles organism hoiab termoregulatsiooni abil kehatemperatuuri suhteliselt stabiilsena nimetatakse regulatsioonialaks. Regulatsiooniala madalamatel temperatuuridel toimib keemiline termoregulatsioon, kus toodetakse täiendavat soojust. Regulatsiooniala kõrgematel temperatuuridel käivituvad mehhanismid, mis aitavad juhtida üleliigset soojust kehast ümbritsevasse keskkonda. Komforditsoon (joonis 2) on eelistatuim keskkonna temperatuuri vahemik, temperatuuristress termoregulatsiooni vallandumiseks puudub. Sigadel ja lindudel on temperatuuri komforditsoon kitsam, mäletsejalistel vastavalt laiem. Samuti on see kitsam noorloomadel ning laiem täiskasvanutel. Komforditsooni piirid on teatud mõttes tinglikud, sõltudes õhu niiskusest ja liikumise kiirusest, söötmisest, laktatsiooni faasist, karvkattest, looma füsioloogilisest seisundist ja individuaalsest kohanemisvõimest jne.
Joonis 2. Keskkonna temperatuuri ja termoregulatsiooni seosed: T1 – regulatsiooniala alumine piir, T2 – komforditsooni kriitiline alumine temperatuur, T3 – komforditsooni kriitiline ülemine temperatuur, T4 – regulatsiooniala ülemine piir.
Temperatuur loomaruumides sõltub paljudest erinevatest teguritest. Soojustamata lautade puhul on määravaks välistemperatuur, samuti loomade asustustihedus ning ventilatsiooni maht. Soojustatud lautades vastavalt küttesüsteemide olemasolu, ventilatsioon, loomade asustustihedus jne. Piimalehmade termokomfordi tsoon jääb vahemikku 5 – 15 °C. Veised on temperatuuri kõikumiste suhtes suhteliselt vähetundlikud. Madalate temperatuuride korral suureneb mõnevõrra söödatarve. Pidevaid kõrgeid temperatuure (üle 25 °C) taluvad kõrgetoodangulised lehmad halvemini, kuna piimasünteesil tekkiva soojuse äraandmine organismist ümbritsevasse keskkonda on raskendatud. Sigade puhul on määravaks looma vanus (nuumikud, võõrdepõrsad) või reproduktsioonitsükli faas (emised). Termokomfordi tsoon jääb nuumikutel vahemikku 18 – 20 °C, võõrdepõrsastel 20 – 22 °C, vabadel ja tiinetel emistel ning kultidel 16 – 19 °C ning lõpptiinetel ja imetavatel emistel 20 – 22 °C (imikpõrsaste alal vastavalt 32 °C). Lindlates on optimaalne temperatuurivahemik 16-18 °C (Veinla,1987).
Temperatuuri mõõtmisel loomaruumis tuleb järgida järgmisi reegleid:
- Mõõdetakse looma kõrgusel.
- Ei mõõdeta otsese päikese-ja soojuskiirguse mõjupiirkonnas. Temperatuuri mõõdetakse alati varjus.
- Ei mõõdeta otsese tuuletõmbuse mõjupiirkonnas.
- Aparaat olgu alati vahetus otseses kontaktis õhuga.
- Mõõtepunktide arv sõltub loomaruumi suurusest.
Autor: Allan Kaasik (november 2014)