Veiste pidamine on reguleeritud põllumajandusministri määrustega nr. 90 (27.08.2009) „Nõuded veise pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“  ja nr. 78 (20.07.2008) „Nõuded vasikate pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele“.

Veiste pidamisel on levinud kaks tehnoloogiat: vaba- ja lõaspidamine. Pidamisviisi valik sõltub veiste vanusest, soost, loomade arvust, olemasolevate/renoveeritavate loomapidamishoonete võimalustest, traditsioonidest jms. Lõaspidamise osatähtsus intensiivses veisekasvatuses Eestis pidevalt väheneb, uued (renoveeritavad) laudad projekteeritakse ja ehitatakse enamasti vabapidamisega.

Vabapidamine

Vabapidamine tagab loomadele paremad liigiomase ja sotsiaalse käitumise võimalused. Lõastamata (individuaal- või rühmasulgudes) võib pidada kõiki toodangu- ja vanuserühmi. Vabapidamisega loomapidamishooned võivad olla nii soojustatud kui soojustamata ehitised. Eestis on enamlevinud soojustamata ning viimasel ajal ka osaliselt soojustatud farmid. Vabapidamisega piimakarjalaudad on enamasti varustatud lüpsiplatsi või lüpsirobotiga. Vabapidamistehnoloogiaga lautades on võimalik rakendada nii aastaringset laudaspidamist kui ka suvist karjatamist. Sõnnik eemaldatakse vabapidamisega lautadest sõltuvalt lauda konstruktsioonist ning rakendatavast tehnoloogiast kas traktori, skreeperseadmete või valgkanalite süsteemi (restpõrandad) abil. Tulenevalt tehnoloogilisest lahendusest ja kasutatava allapanu kogusest saadakse vabapidamisega lautadest nii tahe-, poolvedel kui ka vedelsõnnikut.

Lõaspidamine

Lõas peetakse tavaliselt lüpsilehmi, harvem ka lehm- ja pullmullikaid. Vasikate lõaspidamine on keelatud. Lõastatud pidamistehnoloogiaga loomapidamishooned on harilikult soojustatud ehitised. Lõaspidamisega piimakarja laudad on tavaliselt varustatud torusse-, harvemini kannu- või platsilüpsi seadmetega. Sõnnik eemaldatakse lõaspidamisega laudast kas traktori või skreeperseadmetega. Allapanu kogus, mida vajatakse asemete kuivuse ning loomade puhtuse tagamiseks on küllaltki suur. Seetõttu saadakse sellise pidamisviisiga lautadest tahesõnnikut. Suveperioodil lõaspeetavaid loomi harilikult karjatatakse, harvemini rakendatakse aastaringset laudaspidamist. Lõaspidamise eeliseks loetakse loomade individuaalse kohtlemise võimalust. Suurimateks puudusteks on loomade liikumisvabaduse piiramine (loomad ei saa liigiomaselt käituda), raskused aseme puhtana hoidmisel ning suurem inimtöö kulu.

 

Ülevaade erinevate pidamistehnoloogiate juures kasutatavatest tehnoloogilistest lahendustest (söötmine, jootmine, lüpsmine ja sõnniku käitlemine)  on leitav materjalist „Saastuse kompleksne vältimine ja kontroll. Parim võimalik tehnika veiste intensiivkasvatuses“ (https://www.envir.ee/sites/default/files/pvt_tooversioon_28_03_2014.pdf ).

Autor: Allan Kaasik (november 2014)
link kontrollitud juuli 2021

Vaata ka: