Seakasvatus

Seakasvatusega on eestlane tegelenud juba pikka aega. Kohalikke lont- ja püstkõrvalisi maasigu kasvatati väga algeliselt, karjatades neid söötidel ja jäätmaadel. Selliste metssigadele sarnanevate ekstensiivsete karjamaasigadena kasvatatud hiljavalmivate kohalike sigade parandamiseks importisid mõisnikud 19. sajandi teisel poolel sigu algul Saksamaalt ja hiljem Suurbritanniast. Mõisates kasvatati suuri rasvasigu oma vajaduste katmiseks, samuti kohalike linnade ja Peterburi lihaga varustamiseks. Kehvades söötmis- ja pidamistingimustes ei olnud tulemused märkimisväärsed. Sajandi lõpul imporditi inglise jorkširi ja berkširi sigu, keda kasvatati peamiselt rasvasigadena (Pung ja Teinberg, 1982).

20. sajandi algul oli seakasvatus Eestis korraldamata ja juhuslik. Eesti Põllumeeste Keskseltsi organiseerimisel töötas 1915. aastal ainult üks sigade sugulava Päriveres Pärnumaal ja 5 kuldijaama. Loomade 1919. aasta loenduse andmetel oli Eesti alal umbes 150 000 siga (Pärnamägi, 1962). Pärast Esimese maailmasõja lõppu oli Eesti Vabariigi põllumajandus nõrgalt arenenud. Väljaveetavaid loomakasvatussaadusi – võid, liha, juustu ja mune toodeti nii vähe, et toiduainete sissevedu oli paratamatus. Rahas väljendatuna ületas toiduainete sissevedu väljaveo kolmekordselt (Rostfeldt, 1923).

Seakasvatus EW-s
Kuni iseseisvuse aja esimeste aastateni püsis seakasvatus Eestis korraldamata olukorras: polnud kindlat seisukohta sigade tõugude asjus, samuti puudus kindel siht liha turustamise osas. Seakasvatus oli ainult siseturu rahuldamiseks rakendatud ja kuna siseturg ei seadnud sealihale erilisi nõudeid, siis seisis kogu seakasvatuse oskus vaid selles, et olemasolevaid sigu enne tapmist tublisti nuumati, misläbi saadi rohkesti pekki. Puudulikuks jäi niihästi söötmine kui ka tõuaretus. Veresuguluse tagajärjel olid põrsapesakonnad tihti väikesed ja elujõuetud.

Soodsalt mõjus seakasvatuse arengule mõisamaade jagamine talupoegadele, kes suure huvi ja entusiasmiga hakkasid arendama põllumajandust. Teiseks oluliseks teguriks võib pidada liha väljaveol orienteerumist Inglise turule. Inglismaa hakkas ostma Eestist noori, nn. peekonsigu. Et nende müük oli meie talumehele tulus, hakati seakasvatust ümber korraldama ja edendama peekoni tootmise suunas. See ergutaski talupoegi peekonisigade tootmisele ning sigade tõuaretuse, söötmise ja pidamise parandamisele. Seakasvatuse edendamist soodustas Eesti Vabariigi valitsus. 1922. a koostati Põllumajanduse Peavalitsuse poolt seakasvatuse arendamise kava. Riiklikult seisukohalt peeti oluliseks seakasvatuse edendamist, sest peekoni tootmine ja eksportimine võimaldasid arendada väliskaubandust, saada välisvaluutat ja sel teel parandada põllumajanduse olukorda. Piimakarja- ja seakasvatust hakati arendama käsikäes, kusjuures sigu peeti kõige sobivamateks lõssi ja teiste jääkproduktide väärindajateks.

1923. a 1. märtsil asutati Põllumajandusministeeriumi ruumides Eesti Seakasvatajate Selts (ESS), mille asutasid ja põhikirja töötasid välja Joh. Hansen ja Th. Pool ning mille peamiseks ülesandeks oli Eesti oludele vastavate sigade aretamine.

Eesmärgid
Seltsi peamiseks ülesandeks sai sigade tõuaretuse korraldamine: tõuraamatupidamine, kuldijaamade ja sugulavade asutamine, talupidajate nõustamine sigalate ehitamise ning sigade pidamise ja söötmise alal. Samuti valisid nad parematest seakarjadest välja põrsaid kontrollnuumale saatmiseks ning korraldasid näitusi ja õppepäevi. Need riiklike abirahadega palgatud instruktorid (konsulendid) andsid suure panuse vabariigi seakasvatuse edendamiseks. Seltsi esimeseks seakasvatuse instruktoriks oli Joh. Otlot ja 1924. aastal seakasvatuse eriteadlaseks J. Velitar. 1927. aastal võttis ESSi tööle loomaarst L. Voltri, kes pani aluse haiguste tõrjele sugulavades ja õpetas kursustel sigade tervishoidu. 1933. aastal võis 88% sugulavadest pidada täiesti terveks.

Tõuaretus
Meie sigade esialgne tõuparandus rajati suurele valgele tõule (algul nimetati seda jorkširi tõuks). 1923. a ostis ESS Inglismaalt 30 jorkširi ja 9 saksa väärissiga. Imporditud tõusead paigutati 13 sugulavakarja. Sugulavaks tunnistati majand, kus peeti vähemalt kolme tõuraamatusse märgitud emist ja ühte sama tõugu kulti.

1924. aastal töötati põllutööministeeriumis välja põllumajandusele abirahade andmise kord ja tingimused. Sigade aretuseks ja levitamiseks hakati rajama sugulavasid ja kuldijaamu. Nendesse osteti tõusigu, milleks hangiti riigilt abiraha ja pikaajalisi laene. Abiraha anti tõusigade ostuks, välismaalt ostetud sea maksumusest 65% ja sisemaalt ostetud sea maksumusest 50 % ning kohaliku maasea uurimiseks Saaremaal. Abiraha anti ka kuldijaamade pidajatele. Mõneaastased kogemused näitasid aga, et suurt valget tõugu sead olid tunduvalt nõrgemad ja vähem vastupidavad kui kohalikud, vähe parandatud maasead. Tähtsaks teguriks, mis maasea aretamise veel päevakorda tõi, oli ka siseturu nõue rasvasema liha järele.

1925. a. korraldati Saaremaale 7 päeva kestev uurimisreis. See näitas, et seal leidus rohkesti maatõugu sigu, kes olid säilinud esialgses tõupuhtuses. 1926. a. toodi Saaremaalt mandrile 4 tiinet maatõugu emist, kes paigutati Pärivere, Purila ja Kello majandisse. Sellega pandi alus kolmele esimesele maatõugu sigade sugulavale.

1928. a. Tartus toimunud seakasvatustegelaste laiendatud nõupidamisel jõuti otsusele, et meie maasea parandamiseks tuleb edaspidi kasutada taani maatõugu. Imporditi 3 kulti ja 7 emist. Need paigutati Pärivere, Villemi, Kärevete, Koltsi, Maarja ja Uritami majandeisse. 1925…1936. a. osteti 16 maatõugu kulti ja 25 maatõugu emist Soomest, Taanist, Rootsist, Saksamaalt ja Hollandist. 1933. aastal sulgesid taanlased oma tõusigade ekspordi. Suurt valget tõugu sigu imporditi ühtekokku 76, neist olid 67 jorkširi ja 9 saksa väärissea (Edelschwein) tõugu.

1930. a. 21. novembril ESS nõukogu koosolekul määrati parandatud maasea kasvatamise piirkonnaks Järva, Pärnu, Lääne, Saare ja Petseri maakond. Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Eesti maakonnad jäid suure valge sea kasvatamise piirkonnaks.

ESS 15. aastapäeval 1938. a iseloomustati tema tegevust järgmiselt: seltsi liikmeid 1600, seltsi teenistuses töötajaid 34, 15 aasta jooksul imporditud 147 sugusiga; välja veetud (peamiselt NSV Liitu) 365 tõutunnustega sugusiga; eksporditi 33 063 t sealiha ja 137 962 elussiga ning nende eest saadi kokku 48 mln krooni.

Sugulavad
1930…1931. a. töötas üle maa 13 suurt valget ja 9 parandatud maatõugu sigade sugulava. 1936. a oli 17 inglise sigade (90 emist) ja 7 parandatud maatõugu sigade sugulava.

Seati sisse sigade jõudluse ja seakasvatuse tasuvuse arvestus. 1928. aastast hakati sugulavades kaaluma põrsaid sünnijärgselt ja kolme nädala vanuselt, registreeriti põrsaste arv sünnil ja võõrutamisel. Seakasvatuse tasuvuse uurimiseks seati sisse arvepidamisraamatud ja rakendati tööle arvepidajad. Saadud andmete alusel avaldati 1931. aasta lõpul esimest korda tõuraamat „Suure valge inglise ja parandatud maatõugu sigade tõuraamat I”. Teine tõuraamat ilmus 1935. aastal.

Kuldijaamad
Tähtsat osa etendasid sigade aretamisel ESS poolt organiseeritud kuldijaamad, kus kasutati peamiselt imporditud kultide järglasi. Kuldijaamade asutamine algas 1923. aastal. Nende asutamiseks anti riiklikku abiraha kuni 75% ostuhinnast. 1936. a. tegutses ESS kontrolli all 234 parandatud maasigade ja 351 suurt valget tõugu sigade kuldijaama ning 1937. aastal tegutses 227 parandatud maatõu ja 408 suure valge tõu kuldijaama. 1937. a. paaritati kuldijaamades mõlema tõu keskmisena iga kuldiga 47 emist. Pesakonnas sündis vastavalt 10,8 põrsast ja 10,7 ning neist kasvas üles mõlema tõu puhul 9,5 põrsast pesakonnas. Kokku saadi kuldijaama kultidelt üle 100 000 põrsa aastas.

Üldse imporditi Eestisse vabariigi esimesel perioodil 88 suurt valget tõugu sugusiga (47 kulti ja 41 emist) ning 41 puhtatõulist maasiga (16 kulti ja 25 emist). Sissetoodud tõusigu peeti sugulavades, kust puhtatõulisi kulte müüdi kuldijaamadele

Teavitustöö
ESS tegi suurt selgitustööd. Korraldati seakasvatuspäevi, kursusi ning anti välja lendlehti. Seakasvatuse propageerimiseks kasutati ajakirjandust ja kõnekoosolekuid. Seakasvatuspäevadel 1923. aastal alustati suurt selgitusaktsiooni ja anti välja 20 000 lendlehte „Kasvatage peekonsigu!” 1924. aastal korraldati suuremates majandites võrdlussöötmisi, mis kestsid 30-40 päeva. Seejärel korraldati neis mõnepäevased kursused, kus kursuslane võis oma silmaga näha katse tulemust. 1928. aastal korraldati 189 kursust, kus peeti loenguid 950 tunni ulatuses ja tehti tegelikke töid 333 tunni ulatuses, osavõtjate üldarv oli 17 497. ESS oma keskasutuse ja konsulentide võrguga korraldas 1929/1930. aasta talve jooksul 500 kahepäevalist kursust, kus kursus algas hommikuse sigade söötmisega ja lõppes õhtul loengutega. 1930. aasta kevadel trükiti õpetlik brošüür seakasvatusest 133 000 eksemplaris ja saadeti tasuta kõikidele Eesti taludele. Korraldati näitusi ja sugulavade võistlusi.

Omariikluse algaastail propageeriti seakasvatust üldse ning anti edasi välismaa ja kohalike seakasvatajate kogemusi. Kirjutiste autoriteks olid peamiselt ESS juhtivad tegelased ja spetsialistid, kes avaldasid rohkesti artikleid ja kirjutasid ka raamatuid. 1922. a ilmus Otilie Kalliti poolt eestistatud soome autori Yrjö Collani “Seakasvatuse õpetus”. Järgmisel aastal kirjutas K. Kosenkranius “Juhatuse sigade – eriti väljaveosigade – kasvatamiseks ja toitmiseks” (1923). Samal aastal ilmus veel G. Pulga raamat “Kuidas kasvatada ja toita sigu, et nad põllumehele kõige suuremat sissetulekut annaksid” (1923) ja brošüür “Kuidas võib sigade pidamine põllumehele kasulikuks tuluallikaks saada”. Aktiivsemaks seakasvatusküsimuste valgustajaks oli ESS sekretär Jakob Velitar, kes kirjutas rohkesti artikleid ja brošüüre.

Viimastest võiks nimetada järgmisi: “Talu sealaudad” (1925), “Peekonsigade toitmine” (1926), “Peekonsigade kasvatamine” (1927) ja “Seakasvatuse õpetus” (1929). Kui Eesti iseseisvuse algaastail arenes seakasvatus eesrindlike talude ja välismaa saavutuste laialdase propageerimise ning rakendamise teel, siis järgmisel aastakümnel pöörati juba suuremat tähelepanu seakasvatuse tulemuste teaduslikule analüüsile ja eksperimentaalsete uurimuste korraldamisele.

Eksporttapamajad
1928. aastal sõlmiti leping eksporttapamajadega, et nad võtavad vastu sugukultide ostjate vekslid võimaldades selle alusel 3 aastast protsendita laenu sugukultide ostmiseks.

1930. aastal pöördus Eesti Seakasvatajate Selts Põllutööministeeriumi poole palvega korraldada eksporttapamajade tegevust ja nende varustamist pikaajalise laenuga kuna ehitatud oli palju uusi eksporttapamaju ning selle tõttu tekkis terav konkurents ja kõiki tapamaju ei suudetud sigadega varustada (http://www.hot.ee/seadustekogu/skxi-1-18.html).

1931. aastal korraldati esimene peekonsigade kasvatajate vaheline võistlus, milleks auhinnad pani välja „Estonia Eksporttapamajad”.

Alates 1932. a. vähenesid Eesti Seakasvatajate Seltsi toetused tunduvalt, kuid eksporttapamajad andsid sugukultide ostmiseks abirahasid endistel alustel. Seetõttu arenes sugukuldijaamade võrk normaalselt ja ühes sellega ka sugulavade tegevus. Peale sugukultide ostu andsid eksporttapamajad toetust ka puhtatõuliste emiste ostuks 5-10 krooni emise kohta, mis võimaldas puhtatõulisi emiseid osta peekonsigade hinnaga.

1937. oli seakasvatuses suureks murranguaastaks: sigade arv suurenes 127 700 sea võrra, võrreldes eelmise aastaga, seejärel järgnesid suured ümberkorraldused sealiha turustamises, kus olemasolevad eksporttapamajade ühistud liideti ühistuks „Eesti Lihaeksport”. Seda põhimõtet oli Eesti. Seakasvatajate Selts alati pooldanud. See muutis kindlamaks ka seakasvatajate olukorra.

Kontrollkatsejaamad
Sugulavade sigade omaduste kontrollimiseks moodustati kontrollkatsejaamad. 1927. a lõpust kuni 1930. a alguseni töötasid Õisu ja Vasula mõisas peekonisigade erakontroll-katsejaamad. 1931. a aprillis asutati Kuremaa mõisas Riiklik Seakasvatuse Katse- ja Kontroll-jaam. Selle ülesandeks oli sugulavades peetavate sigade nuuma- ja lihajõudluse hindamine.

Kuni 1930-ndate aastateni tehti eksperimentaalseid uurimisi vähe, kuna puudusid vastavad katseasutused. Üksikud sigade söötmisalased katsed viidi ESS algatusel läbi taludes. Katsete lõpul olevat viidud tulemuste selgitamiseks kohapeal läbi ka kursused.
Seakasvatusalane uurimistöö intensiivistus Eesti iseseisvuse teisel aastakümnel, pärast seda, kui 1931. a rajatakse Riiklik Seakasvatuse Katsejaam Kuremaal. See jagunes oma katsetöö korralduselt kaheks: a) katsejaam mitmesuguste seakasvatuses üleskerkinud küsimuste eksperimentaalseks lahendamiseks ja b) kontrolljaam, mille ülesandeks oli kontrollida sugusigu nende järglaste kaudu. Selle asutuse juhatajaks kinnitati varem ESS-s veterinaararstina töötanud Leopold Voltri. Läbiviidud katsete tulemused ja oma praktilised kogemused mitmesuguste seakasvatust käsitlevate küsimuste kohta avaldas ta raamatus “Õpetusi sigade söötmiseks ja pidamiseks” (1936). L. Voltri kirjutas rohkesti seakasvatus-alaseid artikleid ka ajakirjanduses (“Agronoomia”, “Karjamajandus” jm).

Kokkuvõte
Eesti iseseisvuse esimesel aastakümnel toimus intensiivne organiseerimis- ja selgitustöö seakasvatuse arendamiseks. Teisel aastakümnel rajati katseasutusi ja süvendati oma maa vajadustele vastavat uurimistööd. Sellega seoses toimus ka rahvusliku seakasvatusteadlaste kaadri kujunemine.

Kokkuvõtteks võib märkida, et seakasvatuse areng Eestis kahe maailmasõja vahelisel perioodil oli üsna intensiivne. See saavutati suure arvu talupidajate-seakasvatajate huvi ja entusiasmi tingimustes, kusjuures olulist juhtivat osa etendas Eesti Seakasvatajate Selts oma organiseeriva ja selgitava tegevusega. Selle aja vältel kujundati Eestis kaks väärtuslikku seatõugu – suur valge ja parandatud maatõug -, rajati sugulavad ja kuldijaamad, seati sisse jõudlusarvestus ning majanduslik analüüs, arenes seakasvatusalane teadus, rajati katseasutusi eksperimentaalsete uurimuste läbiviimiseks ja kujunes välja seakasvatuse teaduslik ning juhtiv kaader.

Sigade arv maakondades 1937. aastal

E. Meisneri, V. Laanmäe ja K. Eilarti artiklite ning „Eesti Seakasvatajate Selts 1923-1938″ põhjal koostanud Alo Tänavots

Pärast Teist maailmasõda algas Eestis põllumajanduse sotsialistlik ümberkorraldamine. Maakondade asemele loodi 39 rajooni. Sundkollektiviseerimisega lõhuti talumajapidamise süsteem täielikult. Seakasvatuse tootmissuund esialgu muutus, sest eelistati poolrasvasea aretamist. Nõukogude Liidu vabariikidest toodud suurt valget tõugu sead olid rasva- ja poolrasvasead, mistõttu suurt valget tõugu sigade tõutüüp Eestis mitmekesistus. Liinid ja perekonnad täienesid, sigu märgiti tõuraamatusse ning tõud omandasid tõulise väärtuse, põlvnemise ühtsuse ja standardsuse (Pung ja Teinberg, 1982; Laanmäe, 1994a)

1948. aastal asutati Elvasse Suurt Valget Tõugu Sigade Tõulava. 1962. aastal oli Eestis 22 suurt valget tõugu sigade tõufarmi 1791 emisega. Nende keskmine viljakus oli 12,2 põrsast pesakonnas, põrsaste suremus 6,8% (Pärnamägi, 1962; Laanmäe, 1994a). 1951. aastal nimetati eesti parandatud maasiga ümber eesti lontkõrvaliseks seaks ja asutati Pärnus Eesti Lontkõrvalist Tõugu Sigade Riiklik Tõulava. Tõulavade töötajate algatusel organiseeriti paremates majandites tõufarmid ja hakati tõugude levikut laiendama. Tõufarmides korrastati dokumentatsioon, seati sisse põlvnemis- ja jõudlusarvestus, boniteeriti sigu igal aastal ja hakati uuesti välja andma mõlemat tõugu sigade tõuraamatut.

1957. aastal loodi uuesti seakasvatuse kontrollkatsejaam, mis alustas tööd Kehtna majandi baasil. Kontrollkatsejaama ülesandeks oli tõusigade jõudluse kontrollimine ning sigade ratsionaalse pidamise ning erinevate söötmisviiside uurimine ja täiustamine (Meisner, 1979; Laanmäe, 1994a; Laanmäe, 1994b).

Eesti suurt valget ja eesti lontkõrvalist tõugu sigade teadusliku uurimise põhjal koostati nende tõugude aretusplaanid. Nii läbiti tõuaretuse teine etapp ja eesti seatõud tunnistati üleliidulisteks tõugudeks. Eesti lontkõrvaline siga nimetati 1961. aastal eesti peekoniks. Tähelepanu vääriv muutus toimus 1968. aastal, mil loodi Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi seakasvatuse osakond (Laanmäe, 1994b).

Mõlema tõu emiste reproduktsioonijõudluse hindamiseks töötati läbi rohkem kui 1600 boniteeritava emise viljakuse ja piimakuse andmed. Emiste viljakus varieerus eesti peekoni tõugu emistel 1…22 ja suurt valget tõugu emistel 1…18 põrsani. Eesti lontkõrvaliste emiste pesakondadest moodustavad 38,5% need, milles oli 11 ja rohkem põrsast, suure valge tõu emise pesakondadest oli selliseid 34,8% (Laanmäe, 1956). Eesti peekoni ja suurt valget tõugu emiste viljakus on hea. Viljakuse poolest eliit- ja I klassi kuuluvaid pesakondi on mõlema tõu hulgas üle 50% (Laanmäe, 1994a).
Suurt valget tõugu sigade nuumajõudluse näitajad olid pisut paremad kui eesti peekoni tõugu sigadel, kuid lihakeha oli neil keskmiselt 1,5…2,0 cm lühem. Kvaliteetse peekoni saamiseks on tehtud edukat aretustööd seljapeki paksuse vähendamise ja lihassilma suurendamise suunas (Meisner, 1979).

Eesti peekoni tõugu sea välimik on sarnane taani maatõugu sea omaga. Tal on pikk kere, sirge selg ja sirge kõhujoon.

Sealiha toodangu suurendamise kõrval osutati tähelepanu ka tõusigade kasvatamisele ja aretamisele. Tõufarmide ja sigade arv kasvas kiiresti, sest nõudmine tõusigade järele oli nii Eestis kui ka idaturul suur ja neid oli lihtne müüa. 1986. aastal oli Eestis 87 tõufarmi, neist 55 suurt valget tõugu ja 32 eesti peekoni tõugu sigade aretamiseks. Kokku oli neis üle 315 600 tõusea. Tõusigade koguhulgast moodustasid suurt valget tõugu sead 74% ja eesti peekoni tõugu sead 26%. Suurt valget tõugu sigade tõufarmis oli keskmiselt 4228 ja eesti peekoni tõugu sigade tõufarmis 2598 tõusiga.

Suurt valget tõugu emistel oli keskmiselt 11,5 ja eesti peekoni tõugu emistel 11,4 põrsast pesakonnas. Emiste keskmine piimakus (pesakonnamass 21 päeva vanuselt) oli nendel tõugudel vastavalt 58,5 ja 60 kg. Järelikult olid mõlemat tõugu emised silmapaistvad nii hea viljakuse kui ka hea piimakuse poolest. Seetõttu on Eesti tõugusid hinnatud ka välisriikides (Laanmäe, 1994b).

Tõuaretuse järjepidevuse tagamiseks ja tõukarjade säilitamiseks Eesti Vabariigis hakati sigade tõuaretusorganisatsioone etapiviisiliselt reformima. Riiklikul tasandil hakkas tõuaretustööd koordineerima Eesti Vabariigi Tõuaretusinspektsioon. Seoses majandussüsteemi muutusega loodi 1990. aastate algul kaks aretusühistut: Eesti Suurt Valget Tõugu (ESVT) Sigade Aretusühing (20. detsember 1991) ja Eesti Peekoni Tõugu Sigade (EPTS) Aretusühistu (10. detsember 1992). Kinnise struktuuriga Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretusühingu baasil moodustati 1994. aastal Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretusühistu. 1997. aastal liitus Eesti Peekoni Tõugu Sigade Aretusühistu Eesti Mustakirju Karja Aretusühistuga. Praeguseks on mõlemad ühistud iseseisvad juriidilised isikud ühendades seakasvatajaid kogu Eestist. Tegevuse eesmärgiks seati sigade uue hindamissüsteemi väljatöötamine, kunstliku seemenduse ja kontrollnuuma süsteemi rakendamine, tõuaretuse korrastamine ning konsulentide töö organiseerimine.

Lihakombinaatide üleminek uuele sealiha kokkuostustandardile ja tõusigade müügi tuntav vähenemine seadis üheks aretuseesmärgiks tailiharohkete lihakehade saamise, kusjuures pole unustatud ka teisi majanduslikke näitajaid. Lähiaastatel on aretuse eesmärgiks imporditud seatõugude abil parandada siinsete sigade majanduslikult kasulikke omadusi (rümba tailihasisaldus, lihaskoe kvaliteet ja söödaväärindus) kasutades sugulastõuge (Vilu, 1995; Eilart, 1995).

31. detsembri 1996. aasta seisuga oli jõudluskontrolli (Eesti jõudluskontrolli aastaraamat, 1996) arvestusse võetud 5137 eesti suurt valget ja 1371 eesti peekoni tõugu emist ja kulti.
Tõusigade liha- ja nuumajõudlust hinnatakse Kehtnas ja lühiajaliselt (1991…1996) hinnati seda ka Tartu Seakasvatuse Katsejaamas (Eilart, 1995).

ESVT Sigade Aretusühistu 22 tõukarja hindamisel tunnistati 1995. aastal aretuskarjadeks 12 majandi kari ja EPTS Aretusühistus vääris 24st tõukarjast aretuskarja nimetust 19. ESVT Sigade Aretusühistu eksportis 1995. aastal (1. nov. seisuga) 289 kulti ja 80 emist ning 1994. ja 1995. aastal 346 doosi spermat. Andmed sigade impordi kohta ESVT Sigade aretusorganisatsiooni poolt aastail 1971…1995 imporditud sigade arv on esitatud tabelis 1 (Kersten ja Kaselo, 1996; Eilart, 1996).

Tabel 1. Sigade importimine suurt valget tõugu sigade aretus-organisatsioonide poolt (Meisner, 1980; Kersten ja Kaselo, 1996)

Aasta	Lähtekoht	Kulte	Emiseid
1961	Suurbritannia	9	–
1970	Rootsi	10	10
1971	Rootsi	9	11
1974	Rootsi	15	16
1978	Suurbritannia	7	–
1985	Suurbritannia	18	18
1986	Soome	31	146
1993	Soome	8	20
1994	Soome	7	–
1995	Rootsi	5	9

1995. aastal tekkis lisaks aretusühistutele veel mitmeid suurtootjaid ühendav Eesti Sealihatootjate Assotsiatsioon, kelle eesmärgiks sai haarata üle poolte realiseeritavate sigade arvust. Samal ajal loodi ka Viru Lihaühistu eesmärgiga erastada Rakvere lihakombinaat. Ehkki ühistul erastamiskava ebaõnnestus, pole tema tegevus siiski soikunud (Saveli, 1996).