Viljakus

Viljakusnäitajad – pesakonna suurus, pesakonnamass ja säilivus võõrutamisel – on suure majandusliku tähtsusega (Yen jt., 1987). M. Varley ja R. Stedman (1994) on määranud emise näitajate osatähtsuse pesakonna suurusele (joonis 1), kust nähtub emise isiklike omaduste oluline mõju viljakusele. Eksperiment eelduseks oli, et suure varieeruvusega isiklike tunnuste mõned algandmed võivad selgitada olulist osa sigade viljakuse üleüldisest variatsioonist.

Joonis 1. Emise näitajate mõju pesakonna suurusele (Varley ja Stedman, 1994)

Üks tähtsamaid viljakust ja piimakust mõjutavaid tegureid on kindlasti põrsa sünnimass. L. Rydhmer (1992) leidis fenotüübilise ja geneetilise korrelatsiooni pesakonna suuruse ja põrsamassi vahel tiheda seose. Leiti, et pesakonna suurenemine on negatiivselt seotud põrsa-massiga. Suuremaid pesakond iseloomustab tendents, et sünnivad kergemad põrsad kui väiksemates pesakondades, niisiis võib aretus suurete pesakondade suunas viia suremuse suurenemiseni.
 

J.C. Kerr ja N.D. Cameron (1995) leidsid, et kui pesakonnas sünnib üks põrsas rohkem väheneb põrsaste võõrutuseelne suremus proportsionaalselt 0,12 põrsa võrra kuni põrsaste arv pesakonnas võrdub viiega, seejärel aga pesakonna suurenedes ühe põrsa võrra tõuseb ka põrsaste suremus proportsionaalselt 0,01 põrsa võrra (joonis 2).

Joonis 2. Põrsaste võõrutuseelse suremuse sõltuvus pesakonna suurusest (Kerr ja Cameron, 1995)

Väikestes pesakondades sündinud põrsad on suuremad, tugevamad ja elujõulisemad (Rydhmer, 1992; 1993). Nad haigestuvad vähem ja kasvavad kiiremini, mistõttu eriti suurte (nõrkade põrsastega) pesakondade tootmine ei ole majanduslikult õigustatud. Tootmisfarmides võiks eesmärgiks seada 10…11 põrsast pesakonnas, aasta keskmisena peaks emiselt saama vähemalt 20 põrsast (Meisner, 1990; Kersten, 1995).

J.C. Kerr ja N.D. Cameron (1995) on oma katsete põhjal koostanud graafiku põrsaste surevuse sõltuvuse kohta sünnimassist (joonis 3). Põrsaste suremus väheneb kiiresti põrsa sünnimassi suurenedes. Põrsamassi korral üle 1,5 kg on suremus on alla 10%.

Joonis 3. Põrsaste võõrutuseelse suremuse sõltuvus sünnimassist (Kerr ja Cameron, 1995)

Oma töös on M.H. Fahamy ja C. Bernard (1971) põhjalikult käsitlenud pesakonna suuruse ja põrsaste elujõulisuse seost. Elusaltsündinud põrsaste suur arv ei taga veel, et suur arv põrsaid ka võõrutatakse. Põrsa sünnimass on aga elujõulisusega positiivselt seotud just esimeste nädalate kestel. Seega tuleb põrsaste arvu kõrval arvestada ka põrsaste sünnimassiga.

Ka H.E. Nielsen (1975) väidab, et suuremas pesakonnas väheneb tugevasti põrsaste elujõulisus põrsaste väiksema massi tõttu. Põrsaste suremus on kõige suurem siis, kui põrsa sünnimass on alla 1,20 kg.

Vaatamata pesakonna suuruse negatiivsele seosele teiste viljakusnäitajatega on üheks aretuseesmärgiks suurte pesakondade saamine võõrutamisel. Elusaltsündinud põrsaste arv on üheks selektsiooni programmi valikutunnuseks Rootsis ja paljudes teistes maades (Brandt, 1990; Webb, 1991; Estany jt., 1993; Rydhmer, 1993; Sehested ja Ianssin, 1993). Sündinud põrsaste arvu asemel võõrutatud põrsaste arvu valiku aluseks võtmast takistab arvatavasti suhtumine, et sündinud põrsaste arv sõltub emisest, hiljem aga mõjutab ka farmer põrsaste säilivust. Et põrsad on esimeste elunädalate jooksul väga tundlikud keskkonnatingimuste muutuste suhtes, siis peab farmer tagama soodsad tingimused põrsaste säilimiseks ja arenguks. Põrsaste arvu kasvuga pesakonnas suureneb ka suremus, seega on geneetiline edu vähe väärt, kui see ei kajastu võõrutatud põrsaste arvu suurenemises. Seepärast on pesakonna suurus võõrutamisel parem valikutunnus kui pesakonna suurus sünnil, sest parem põrsaste säilivus näitab nende suuremat elujõulisust antud tingimustes. Siiski, kui kasutatakse ristandeid ja võõrutusvanus varieerub, on raske kehtestada standardit pesakonna suurusele võõrutamisel (Rydhmer, 1993).

Ristamise mõju hindamisel sigade viljakusele tuleb arvestada võrreldavate rühmade suurust. Katsetes on sigade arv sageli väike, mis ei võimalda teha objektiivseid järeldusi uurimistulemustest. Pig Improvement Company (1983) poolt on esitatud pesakondade miinimumarvud ja keskmiste 95% tõenäosusega erinevused (tabel).

Nendest nähtub, et objektiivsete järelduste tegemiseks peab pesakondade arv võrreldavates rühmades olema küllaltki suur. Siit võib ka selgust tuua küsimusele, miks mõned katsetulemused ei ühti teiste katsetulemustega.

Tabel. Pesakondade miinimumarvud ja keskmiste erinevus (Pig Improvenent Company, 1983)

Väikeste rühmadega saab kergemalt hinnata siis, kui need on läbi viidud mitmes korduses ja tulemused on ühesuunalised. Edaspidi tuleks sigade viljakust käsitlevates uurimustes suuremat tähelepanu pöörata võrreldavate rühmade suurusele.