Poegimissigala peab kindlustama nii emistele kui põrsastele optimaalsed elamistingimused, sest emiste piimatoodang oleneb oluliselt ka keskkonnatingimustest. Ebasoodne sisustus ja mikrokliima on emisele stressoriks – emised muutuvad rahutuks, alaneb lümfisüsteemi aktiivsus, suureneb neerupealiste hormooni eritus, veres alaneb albumiinide ja tõuseb gammaglobuliinide sisaldus, langeb eosinofiilide sisaldus. Nende agensite mõjul väheneb emiste kehamass, kahjustuvad kaksteistsõrmiksoole ja mao limaskest ning neis tekivad haavandid.
Imetavale emisele optimaalsete pidamistingimuste loomiseks peame tundma ja arvestama tema käitumist ja harjumusi. Et põrsad imevad väga tihti (umbes iga tunni järel), siis suurema osa ööpäevast imetavad emised lamavad. Siit järeldub, et õigesti kujundatud lamamisase on väga suure tähtsusega. Emise lamamisala põrand peab olema soe ja kuiv ning latris pidamisel sulu ülejäänud pinnast vähemalt 5 cm kõrgem. Sulu pinna minimaalne suurus sõltub imetamisperioodi pikkusest – 30-päevaste põrsaste võõrutamisel vähemalt 4-5 m2, kahekuuselt võõrutamisel 6,0-7,5 m2. Sigade kahefaasilisel üleskasvatamisel (poegimissigalast viiakse põrsad edasi nuumsigalasse, võõrdesigalat ei ole), kui põrsaid peetakse pärast emise äraviimist samas sulus vähemalt 90 päeva vanuseni, peab emise sulg olema piisavalt suur ja söödafronti ühe pesakonna võõrdepõrsastele vähemalt 1,2 m. Kahefaasilist pidamist kasutatakse juhul, kui puudub nõuetekohane võõrdepõrsaste sigala, imetamisperiood on 60 päeva või poegimiste kestus voorus venib üle kahe nädala. Viimasel juhul jäetakse varem sündinud põrsad poegimissulgu seniks, kuni hiljem sündinud põrsad saavutavad võõrutamiseks sobiliku kehamassi ja vanuse.
Põrsastel peab olema pidevalt vaba juurdepääs emise juurde. Emise ja põrsasulu vaheline piire olgu põrsastele läbitav, kusjuures ava kõrgus põrandast ei või varavõõrutusel olla väiksem kui 25 cm, hilisemal võõrutamisel 28 cm. Latriga sulus peavad põrsad pääsema emise juurde mõlemalt poolt emise udara pikkuse ulatuses. Sulus peab põrsaste äramagamise oht olema viidud miinimumini. Emise vabalt pidamisel esineb põrsaste äramagamist peamiselt sünnijärgsel kolmel päeval, pärast 10. elupäeva seda tavaliselt ei juhtu. Emise latris pidamisel tuleb ette põrsaste äramagamist nende kolme nädala vanuseks saamiseni – latris pidamisel muutuvad emised mahaheitmisel hooletuks. Põrsaste äramagamise vältimiseks vabasulus tuleb kasutada tõkkeid, vältimaks emise lamamist vahetult vastu piiret. Tõkkeks on sobiv kasutada metalltorusid, mis paiknevad piirdest 17-20 cm kaugusel ja põrandast 20-25 cm kõrgusel.
Emise latris pidamine on soovitatav ainult varavõõrutamise korral. Latris pidamisel on pesakonna kasv ebaühtlasem, võõrutamise ajaks on alaarenenud põrsaid tavaliselt rohkem kui emise vabalt pidamisel. Selle tingivad udara saastatusega kaasnevad haigestumised.
Esmaspoegijatel emistel väheneb latris pidamisel isu ja nende piimakus alaneb 4-5%. Vabalt pidamisel on emiste udarad puhtamad ja põrsastel esineb vähem tervisehäireid.
Üldjuhul söödetakse imetavaid emiseid puderja söödaga. See eeldab, et emise küna asub söödakäigu ääres, ulatudes servaga söödakäiku. Põrsaste lisasöötmiseks kasutatakse tavaliselt kuivsöödakünasid, mis ei pea olema nii pikad, et kõik põrsad korraga sööma mahuksid, sest vabalt eesolevat sööta ei tarbi põrsad üheaegselt. Teine võimalus on anda põrsastele puderjat sööta, siis peab söödaküna olema nii pikk, et kõik põrsad korraga sööma saaksid tulla (vähemalt 1,2 m). Küna peaks asetsema söödakäigu ääres, et põrsaid oleks kergem sööta.
Põrsaste lamamisala peab olema kompaktne, pindalaga mitte alla 1 m2, et kõik põrsad saaksid korraga kiirguri all olla (pikal ja kitsal alal ei mahu kõik põrsad kiirguri alla). Lamamisalal paikneb lisasoojusallikas (soojuskiirgur) või on soojendatav lamamisala põrand (elekterküte). Lisasoojus on tähtis põrsaste arengule eriti esimestel elupäevadel, mil nende võime kehatemperatuuri säilitada ja reguleerida on piiratud. Kahenädalastel põrsastel on juba hästi arenenud termoregulatsioon. Selle tagab naha soojusisolatsiooni suurenemine. Vastsündinul põrsal on kehas rasva ainult 1-2% ja sellest suurem osa on struktuursete lipiididena, mistõttu ei saa seda rasva energiaallikana kasutada ja põrsas ei suuda ise oma kehatemperatuuri hoida. Kahenädalase põrsa kehas on rasva juba 15% (põhiliselt nahaaluse rasvkoena). Kahenädalasel põrsal on paranenud ka nahapinna ja kehamassi suhe. 1 kg kehamassi kohta tuleb 2-nädalasel põrsal 550 cm2 nahapinda, vastsündinud põrsal 900 cm2. Oluline on lamamisala eraldatus söötmisalast ning põrsaste roojamise ja urineerimise kohast, siis saavad põrsad sellel rahulikult puhata ja nende “pesakoht” on soe ja puhas. Lamamisala põranda temperatuur olgu 30-32 °C, õhu relatiivne niiskus 60-70% ja õhu liikumiskiirus mitte üle 0,15 m/sek. Tõmbetuule vältimiseks tuleb lamamisalal kasutada tihedaid piirdeid. Tihedate piiretega võiks eraldada ka naabersulud. Et emis saaks põrsaid jälgida, olgu vahepiire emise ja põrsaste lamamisala vahel läbipaistev. Põrsaste kasvamisel alandatakse lamamisala temperatuuri soojuskiirguri kõrgemale tõstmisega.
Poegimissigalas on tingimata vajalik vähese allapanu, 1,5-2,0 kg/päevas, kasutamine. Allapanu kindlustab kuiva ja puhta põranda, tagab pehme, sooja ja mugava lamamisaseme nii emistele kui põrsastele, vähendab loomade haigestumist. Allapanu tuleb vahetada või uuendada iga päev. Sulu konstruktsioon peab võimaldama lamaval emisel vabalt jälgida puhkealal olevaid põrsaid. On oluline, et seejuures ei ole emis sunnitud viibima sõnnikualal või tagumise poolega söödaküna suunas. Viimasel juhul reostab ta küna ja selle ümbruse ning lõpptulemuseks on kogu sulu mustumine ja emisel on udar pidevalt määrdunud. Sulg peab kindlustama loomade ratsionaalse ja mugava hooldamise. Seatalitaja töö lihtsustamiseks peab sulul olema piirkond, kuhu põrsad ajutiselt eraldada. Põrsaste sulgemine sellele alale võib toimuda kas spetsiaalse luugi või värava abil, aga samuti teisaldatava piirdega. Põrsaste alale peab talitaja pääsema igast teeninduskäigust (nii söötmis- kui sõnnikukäigust) ja emiste alale vähemalt ühest teeninduskäigust. Tavaliselt on põrsaste ala piiratud madala aiaga, kust talitaja hõlpsasti üle saab astuda. Nii emise kui põrsaste künasid peab saama puhastada, ilma et oleks vaja sulgu minna. Sulu piirded ja konstruktsioon ei tohi raskendada sõnniku koristamist ja sulu põranda puhastamist. Emiste latris pidamisel kulub sulu puhastamisele rohkem aega, sest latris pidamisel satub roe latri keskele ning maha heites saastub emise udar. See sunnib talitajat latriga sulgu sagedamini puhastama. Lisatööd nõuab ka emise udara pidev puhastamine.
A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja