Et vastsündinud põrsa organismis on palju vett, siis on keha energiasisaldus väike – ligikaudu 5 MJ/kg. Kuivainet on tema kehas aga vähe – ainult 250 g, millest 60% (kokku 160-170 g) kuulub proteiinile. Rasva on vastsündinud põrsa kehas ainult 20 g, suurem osa sellest on rakumembraanides, seega n.-ö. struktuurse rasvana, mis pole energiaallikana kasutatav. Soojusregulatsiooniks vajalik pruun rasvkude (pruun värvus on tingitud suurest tsütokroomisisaldusest), mis teiste liikide (hobune, veis) vastsündinutel esineb õlapiirkonnas ja seljal, puudub põrsastel täiesti või on seda väga vähe. Rasvaga võrreldes on süsivesikute varud suuremad – keskmiselt 23 g ühe kilogrammi kehamassi kohta. Põhiosa sellest moodustab lihastes olev glükogeen (21 g kg kehamassi kohta), mille kontsentratsioon on suurem kui teiste põllumajandusloomade vastsündinuil. Glükogeen on vastsündinud põrsal esimestel elutundidel energiaallikaks.
Põrsad kasvavad ja arenevad kiiresti. Ühe kuuga suureneb põrsaste sünnimass 5-6 korda ja kahekuuselt kaaluvad hästi arenenud põrsad 16-18 kg, mis ületab nende sünnimassi 12-15-kordselt. Põrsaste ainevahetus on täiskasvanud sigade omast mitu korda kiirem (1 kg kehamassi kohta arvestatuna). Hästi arenevad ja kasvavad põrsad nuumuvad kiiremini ja väärindavad paremini sööta.
Aeglaselt arenenud väikesed põrsad kasvavad ka nuumamise ajal tunduvalt vähem ja kulutavad juurdekasvule sööta rohkem. Nende lihakehad on madalama kvaliteediga, sest neis on tailiha vähem ja rasvkude rohkem kui hästi arenenud põrsastel. Seega saab efektiivsemalt nuumata neid sigu, kes juba põrsaeas on hästi arenenud ja kaaluvad 2-kuuselt vähemalt 16-18 kg.
Emisepiim rahuldab esimestel elunädalatel põrsaste kõikide toitainete tarbe peale raua ja vee ning on kogu imemisperioodi ajal peamiseks põrsaste söödaks. Vastpoeginud emis produtseerib ternespiima, mis erineb oma koostiselt normaalpiimast, sest selles on rohkem kuivainet, mineraalaineid, valku, energiat ja C-vitamiini, vähem aga rasva ja piimasuhkrut.
Sündinud põrsa soolte sisepind on kaetud soolepigiga (mekoonium). Selle eemaldumist soodustavad ternes olevad mineraalsoolad, eriti magneesiumisoolad, ja põrsaste seedetegevus normaliseerub alles pärast soolepigi eemaldumist.
Oma koostise tõttu on ternespiim vastsündinud põrsale esimestel elupäevadel asendamatu sööt. Poegimisel on parem põrsaid lasta imema kohe, ilma et oodataks ära teiste pesakonnakaaslaste sündi. Mida rutem saab põrsas sünni järel ternespiima, seda suuremad on tema ellujäämise šansid. Pealegi mõjub põrsaste imemine ka poegivale emisele stimuleerivalt ja sünnitus kulgeb tavaliselt kergemini. Juhul kui põrsad kasti korjata, hakkavad nad seal nälja tõttu varsti häälitsema ja see ärritab tihtipeale emist. Ternespiima omadusi tuleb arvestada ka vastsündinud põrsaste teise emise juurde paigutamisel. Parem on, kui põrsad saavad enne ümberpaigutamist ternespiima oma emalt. Põrsaste kasvu ja arenemist mõjutavad piima hulk ja selle koostis. Toitainete-, eriti rasvasisaldus võib emiste piimas kõikuda kahekordselt. Põrsad kasvavad normaalselt, kui nad saavad emisepiima esimestel päevadel 125-150 g, hiljem 500-600 g päevas, 1 kg juurdekasvu kohta kulub 2,5-5 kg piima (emisepiima koostis võib tugevasti varieeruda).
Põrsad vajavad esimesel paaril elunädalal 5-7 mg rauda päevas. Emisepiim (2,4 mg/kg) ei rahulda põrsaste rauatarvet. Juba esimese elunädala lõpul tekib põrsastel rauavaegus, mis põhjustab aneemiat. Rauda vajab põrsas vere hemoglobiini moodustamiseks, mis on erütrotsüütide peamine koostisosa. Põrsaste vere normaalne hemoglobiinisisaldus on 10-12 g/dl. Selle vähenemine 8 grammini põhjustab aneemiat, suuremal vähenemisel põrsas hukkub. Juba esimesel elunädalal tekib põrsal rauavaegusest tingitud aneemia. Põrsa nahk kaotab roosaka varjundi, muutub kahvatuks, halliks, karv on sassis.
Aneemilised põrsad liiguvad vähe, imevad loiult ja on isutud. Tugevalt väljakujunenud aneemiaga kaasneb tihti kõhulahtisus, põrsad hingeldavad, muutuvad haigustele vastuvõtlikuks ja hukkuvad. Haiguse läbipõdenud põrsaste areng aga pidurdub. Aneemiat süvendab ka tiinete ja imetavate emiste söötmine ühekülgse ratsiooniga, mis ei rahulda nende proteiini-, mineraalelemendi- ja vitamiinitarvet. Peab aga mainima, et ka emise normidekohasel söötmisel ei suurene emisepiima rauasisaldus sedavõrd, et see tagaks põrsaste täieliku rauatarbe.
Põrsad kasvavad kiiresti ja seega on nende rauatarve suurem kui teiste liikide noorloomadel. Rauatarbe rahuldamiseks süstitakse põrsastele 2.-4. elupäeval rauapreparaate, mis rahuldab põrsa rauatarbe selle ajani, mil nad hakkavad sööma lisasööta. Kui põrsaid hakatakse lisasöödaga söötma suhteliselt hilja (alles 2. elukuul), tuleks rauapreparaati süstida veel üks kord.
Aneemia esineb sigalas kasvavatel põrsastel. Kui imetavaid emiseid peetakse suvelaagris, tuhnivad põrsad mulda, kust saavad rauda. Rauapreparaatide puudusel tuleb varuda murumättaid ja panna põrsastele sulgu.
Põrsaste rauatarvet on võimalik rahuldada ka joogivette lisatud rauasooladega. Et need joogivees ei sadestuks, tuleb lahus stabiliseerida viinhappega. Pangetäie vee kohta tuleb võtta 10 g viinhapet ja 15 g raudsulfaati. Rauavett joodetakse künast ja seda vahetatakse paar korda päevas. Raua manustamine udarale määrituna või põrsastele suhu antuna on töömahukas ja ei õigusta end.
Põrsad vajavad vaatamata piima veerikkusele ka vett. Ainult emisepiimaga ei ole võimalik rahuldada põrsaste veetarvet. Vett peavad nad saama alates 4.-5. elupäevast soovi järgi. Vee puudusel tekib põrsastel janu ja nad hakkavad imema virtsa, mis kahjustab nende tervist, ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda. Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu-, metall- või plastmasskünast, mida nad ei saa ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Uutes seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde, et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset.
Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas joogivesi peab pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel peavad põrsad saama vett soovi järgi.
Vastsündinud põrsad peavad saama imeda kohe, kui nad selleks juba võimelised on. Sel teel saavad põrsad ternega mitte ainult toitefaktoreid, vaid ka antikehi. Et põrsaste mao maht on väike (1. elupäeval 25-40 cm3) ja saadud piim, mida on vähe, valgub ruttu soolde (1 tunni jooksul 60% ja 2 tunni pärast 90% saadud piimast), siis peavad põrsad algul iga tunni järel imema. Selleks tuleb kindlustada põrsastele vaba pääs emise juurde alates sünnist. Esimestel elupäevadel õpivad põrsad imema kindlat nisa (nisapaari). Tugevamad ja suuremad põrsad valivad tavaliselt esimesed nisad. Et nende nisade piimakus on suurem, siis kasvavad sealt imevad põrsad kiiremini, tagumisi nisasid imevad põrsad jäävad aga kasvus maha.
Emise udara näärmekude väheneb esimestest nisadest tahapoole. Emise nisapaaride vahekaugus väheneb rinna poolt tahapoole. Kui esimese ja teise nisapaari pikikaugus on keskmiselt 10,5 cm, siis viienda ja kuuenda nisapaari vahe on vaid 8 cm. Kuuenda ja seitsmenda nisapaari vahekaugus on tavaliselt jälle veidi suurem. Eesmised nisad on tihti ka pikemad, mistõttu põrsad saavad arvatavasti neist paremini piima kätte. Emise lamamisel jäävad esimesed nisad vähem külje alla kui tagumised, mistõttu põrsad saavad alati imeda.
Nõrgemate põrsaste kinnistamine esimeste nisade juurde pole vajalik. Kui nõrgemad ja väiksemad põrsad panna keskmiste nisade juurde, kasvavad nad niisama hästi kui tagumiste nisade juurde kinnistatud suurema sünnimassiga põrsad.
Kui põrsaid on rohkem kui emisel nisasid, tuleb nisata jäänud põrsad paigutada selle emise alla, kellel on mõni nisa vaba. Seda tuleb teha üsna ruttu, sest need nisad, mida põrsad ei ime, lakkavad piima produtseerimast. Väga suurearvuline pesakond tuleb jagada kaheks ja lasta imema kordamööda, lisaks tuleks aga anda lehmapiima.
Emisel kõigub nisade arv 6 kuni 20 (3-10 paari). Nisade arv võib emisel olla ka paaritu, s.o. vasakul või paremal pool ei pruugi olla ühesugune arv nisasid. Iga nisa funktsioneerib autonoomselt ja ei ole seotud teiste nisadega. Sigade valiku tegemisel tuleb arvestada, et nisade arvu päritavus ei ole suur. Päritavuskoefitsient h2 nisade arvul on 0,1-0,2. Enamiku tõugude standardiga on nisade lubatud miinimumpiiriks kehtestatud 12, s.o. vähemalt 12 nisaga sigu valitakse sugusigadeks.
Sigadel on täheldatud kolme tüüpi nisasid: normaalsed nisad, liignisad ja anaalsed (rektaalsed) nisad. Normaalsed nisad on korrapäraste vahedega ja põrsad saavad neist normaalselt imeda. Igal normaalselt arenenud imetil (nisal) on kaks või kolm nisajuha. Liignisad paiknevad normaalsete nisade vahel ja harilikult on neid enam 3. ja 4. nisapaari vahel. Tavaliselt on liignisad alaarenenud, kuigi võivad olla ühenduses näärmekoega (enamasti ei ole piimakanalit). Anaalsed ehk rektaalsed nisad on rudimentaalsed ja asetsevad viimastest nisadest tagapool. Nad võivad olla paaris või paaritud (1 või 2). Lisaks eelpool toodud nisatüüpidele esineb emistel kraaternisasid. Kraaternisa korral moodustab nisatipp lehtri või kraatri, mistõttu põrsad ei saa sellisest piima kätte.
Sea udarasse voolab veri kahe arteri kaudu. Udara näärmekoe esimest poolt toidab unearter ja tagumist osa kõhuaort. Nii udaraarterid kui -veenid on omavahel anastomoseerunud (ühendatud), mistõttu emise lamades ei teki kunagi verepaisu.
Suurt valget ja peekonitõugu emised toodavad kahekuuse imetamisperioodi keskmisena 7-8 kg piima ööpäevas. Piimatoodangu maksimum saabub emistel 4. laktatsiooninädalal ja hakkab seejärel aeglaselt langema. Heade emiste päevatoodangud võivad ulatuda 10 kg-ni ja rohkem.
Emise piimatoodangut mõjutavad väga paljud tegurid:
- põrsaste arv pesakonnas,
- emiste söötmistase ja vanus (poegimiskord),
- keskkonna (lauda) temperatuur,
- emise kehavarude suurus laktatsiooni algul.
Paljude uurimuste kohaselt muutub emise piimatoodang ja selle koostis kogu laktatsiooniperioodi jooksul. Et iga põrsas valib esimeste elupäevade jooksul oma nisa (kusjuures eespoolsed nisad on piimakamad, mistõttu tavaliselt suuremad ja tragimad põrsad saavad nad endale), siis väikeste pesakondade puhul osa imeteid taandareneb ja neis lakkab piimasekretsioon. Suurema põrsaste arvuga emised toodavad ka rohkem piima
Noorte emiste piimaand on väiksem kui korduvalt poeginud emistel. Kolmandal ja neljandal poegimisel on emised kõige viljakamad, sel ajal saavutavad nad ka maksimaalse piimatoodangu.
A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja