Õlikoogid ja srotid on õlikultuuride töötlemisel tekkivad energia- ja proteiinirikkad söödad. Sigade jõusöödasegudesse võetakse olenevalt vajadusest kuni 15% srotti või õlikooki. Suuremad koogi- või srotikogused vähendavad sigade söögiisu ja jõudlust.
Sojasrott saadakse sojaubadest õli ekstraheerimise teel. Termiliselt töödeldud sojasrott on üks väärtuslikum taimne proteiinsööt. Imporditava sojasroti proteiinisisaldus on 44-48%. Sojasrott on lüsiinirikas (2,8%), S-aminohappeid on vähem (1,2%), samuti sisaldab vähe toorkiudu (5-6%). Tänapäeval on sojasrott kõige enam kasutatav proteiinsööt kõikide searühmade söödasegudes.
Päevalillesrott ja -kook on sigadele väärtuslikuks söödaks, mis valmistatakse kooritud seemnetest. Päevalillesrott on proteiinirikas (>41%), lüsiinisisaldus jääb sojasrotile alla (1,8%) ja S-aminohappeid on sama palju kui sojas (1,2%). Päevalillesroti toorkiusisaldus on tavaliselt üsna suur (>14%), kuna koorimisel jääb ikkagi osa kestasid eemaldamata, mistõttu saab teda sigade söödasegudesse võtta vähem.
Puuviljasrott on sigadele vähesobiv sööt, kuna sisaldab toksilist gossüpoli, mis mõjutab aminohapete ja raua ainevahetust. Proteiini on puuvillasrotis veidi vähem kui päevalillesrotis (umbes 38%), väiksem on ka kriitiliste aminohapete sisaldus. Toorkiudu on puuvillasrotis rohkem kui teistes sigade söödaks kasutatavates srottides (>16%). Sigade söödasse võib puuvillasrotti võtta 7-8%, kuid põrsastele ei soovitata puuvillasrotti anda.
Rapsisrott ja -kook on sigade söötades tänapäeval laialt kasutusel, kuna on aretatud väikese glükosinolaatide ja eruukhappesisaldusega sordid (00-sordid) ning lisaks on vähenenud ka uute sortide toorkiusisaldus (000-sordid). Rapsikook ja -srott sisaldavad vähem (33%) proteiini kui soja-, päevalille- ja puuvillasrott, kuid lüsiini on neis rohkesti (1,7-2,0%) ja S?aminohapete poolest ületavad teisi õlisrotte-kooke (1,6-1,9%). Rapsikooki või -srotti võetakse sigade segajõusöödasse 5-10%.