Toitefaktorid

Energia
Söötmistaseme iseloomustamisel on esimeseks näitajaks varustatus energiaga. Sigade söötmisel on meil arvestusühikuks metaboliseeruv energia, mis saadakse, kui seeduva energia kogusest lahutada uriini ja seedegaasidega eritatava energia kogus. Et sigadel on energiakaod uriini ja gaaside näol väikesed, siis moodustab metaboliseeruv energia 95% seeduvast energiast.

Söötmisnormides ja -soovitustes tuuakse sigade energiatarve ära arvestusega, et sigu peetakse keskkonnas (termoneutraalses tsoonis), kus nad ei pea kulutama lisaenergiat kehatemperatuuri säilitamiseks ja sigade söödatarbimist ei vähenda liiga kõrge keskkonna temperatuur.

Proteiin
Sigade söötmisel normitakse söödas sisalduvat koguproteiini, kuigi sead omastavad peamiselt valgulist proteiini, mikrobiaalne süntees seedekanalis on neil väheulatuslik, mistõttu mittevalgulise proteiini omastamine on väike. Sigade söötmise normeerimisel on järjest enam hakatud ratsiooni koguproteiini sisalduse asemel arvestama söödas olevaid aminohappeid. Asendamatuid aminohappeid (treoniin, metioniin, valiin, leutsiin, isoleutsiin, lüsiin, fenüülalaniin, trüptofaan ja histidiin) peab siga saama söödaga, osa aminohappeid – asendatavaid võib siga oma kehas ise sünteesida. Sigade hea jõudluse (kasvavate sigade juurdekasv, söödaväärindus, emiste piimaand) saavutamiseks peavad söödaga saadavad aminohapped olema õiges vahekorras (ideaalne proteiin). Ideaalses proteiinis näidatakse ära olulisemate aminohapete suhe lüsiini (aminogramm), kuna see on sigade söötmisel kõige kriitilisem aminohape.

Tabel. Sigadele sobivad aminogrammid (lüsiin = 100%)

Vitamiinid
Vitamiinid on komplekssed orgaanilised ained, millel on loomade ainevahetuses väga palju funktsioone. Vitamiine lisatakse söötadele vastavalt sigade tarbele, kusjuures söötades sisalduvaid vitamiinikoguseid ei arvestata. Et vitamiinipreparaate lisatakse kõikidele tööstuslikult toodetavatele segajõusöötadele, siis klassikalisi vitamiinipuuduse sümptomeid tänapäeval praktikas eriti ei ilmne. Et sigade söötmisstrateegiad aeg-ajalt muutuvad, võivad muutuda ka vitamiinivajadused. Näiteks suurem rasvasisaldus ratsioonis (imetavad emised, põrsad) tingib ka suurema E-vitamiini vajaduse, et vältida südamehaigusi.

Mineraalained
Mineraalelementidel on oluline osa paljudes organismis toimuvates protsessides. Mineraalelemendid jaotatakse makroelementideks (Ca, P, Mg, K, Na, S, Cl) ja mikroelementideks (Fe, Mn, Zn, Cu, Co, I, Se, Mo, F, Cr, Va, Si, Al, Pb). Makroelementide sisaldus kilogrammis söödas näidatakse grammides (g-s), mikroelemente aga milligrammides (mg-s).

Kõiki mineraalelemente sigade söötmisel ei normita, piirdutakse nendega, mida söötades tavaliselt napib.

Kõige enam sisaldub looma kehas kaltsiumi. Kaltsiumi liigannused põhjustavad aga põrsastel kasvudepressiooni, eriti siis, kui söödas on palju vabu rasvhappeid. Suur kaltsiumisisaldus söödas suurendab selle puhverdusvõimet, mistõttu küümus jääb osaliselt maos läbihapendamata, mis omakorda vähendab valguväärindust ja põhjustab terviseprobleeme (kõhulahtisuse oht).

Põrsaste startersöötades ei tohiks tuhasisaldus ületada 6%. Emistel toob sööda üleliigne kaltsiumisisaldus kaasa pH-väärtuse muutused uriinis, mis soodustab suguteede infektsioonide teket.

Söödas sisalduvad ülemäärased kaltsiumikogused takistavad tsingi omastamist, seega tekib sigadel tsingipuudus, mis võib avalduda parakeratoosina (kuivade korpade tekkimine sigade nahal).

Kaltsiumi kõrval on teiseks oluliseks arvestatavaks mineraalelemendiks fosfor. Fosfori omastatavus kõigub tugevasti. Fosfori omastatavus taimsetest söötadest sõltub selle seostatusest fütiinhappega. Fosfori omastamise parandamiseks kasutatakse fütaase.

Tihti on söödad naatriumivaesed, naatriumitarbe arvestamise asemel tuuakse tavaliselt ära antava keedusoola päevane kogus. Soola on tarvis normida naatriumitarbest keskmiselt 2,5 korda rohkem.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja