Praegu veel praktikas rakendamatu ülivarase võõrutamise eesmärk on koguda andmeid põrsaste arenemise ja toitumisfüsioloogia muutuste kohta varases eas ning teha kindlaks emise senisest intensiivsema kasutamise võimalused tõuaretuslikul eesmärgil: headelt emistelt on vaja saada hästi palju põrsaid.

Ülivarane võõrutamine leiab aset põrsa esimesel paaril-kolmel elupäeval. Sellega seoses olev süsteem hõlmab põrsakasvatust võõrutamisest kuni põrsaste kahe kuu vanuseks saamiseni.

Põrsas peab tingimata saama ternespiima. Nelja päeva vanuselt võõrutatud põrsaid võib sööta vedela piimaasendajaga, mida antakse vähemalt 9…10 korda päevas. Piimaasendajalt minnakse üle prestartersöödale siis, kui põrsas on kolm nädalat vana. Prestartersööta söödetakse kas 5. või 6. elunädala lõpuni. Siis viiakse põrsad üle startersöödale.

Ülivarase võõrutamise üheks vormiks võib pidada ka sundvõõrutust juhul, kui kui emisel piima ei ole (agalaktia), emis on haige või ei lase põrsaid imeda. Harilikult ilmneb niisugune olukord juba poegimis- või sellele järgneval päeval. Et põrsad peavad ternespiima saama, tuleb lasta neil seda paar korda imeda teise emise juures, kes poegis samal päeval. Ka on neile lutiga antud lehma ternespiima.

Kui emisepiima ega selle asendajat ei ole, tuleb põrsad üles kasvatada lehmapiimaga. Selle valgusisalduse suurendamiseks lisatakse liitri piima kohta üks kanamuna ja 5 g glükoosi. Sahharoosi lisamine on kasutu, sest põrsal pole ensüümi (sahharaasi) selle lõhustamiseks.

Ülivarast võõrutamist takistavad nakkushaigused. Kõhulahtisus on ülivara võõrutatud põrsastel üsna sagedane nähtus. Praegu peetakse selle peamiseks tekitajaks kolibakteri patogeenseid tüvesid. Põrsas saab immuunsuse ternespiimaga, antikehi on ka harilikus emisepiimas. Lehma ternespiim kaitseb põrsaid samuti kõhulahtisuse eest.
Sobiv vedelsööt on segu, mille ühes liitris on 100 g lehma ternespiima, 180 g lõssipulbrit, 20 g maisi- ja 20 g maapähkliõli, 2 g kalamaksaõli, 1 g letsitiini ja 677 g vett.

On soovitatud ka piimaasendajat, milles on 38 % vadakupulbrit, 9 % kuivatatud kaseiini, 47 % kuivatatud võipiima, 5 % maisiõli, 0,35 % DL-metioniini, 0,5 % vitamiinisegu ja 0,11 % mikroelementide sooli (Lecce, King, 1981).

Teaduslikuks uurimistööks mikrobioloogia, immunoloogia, füsioloogia ja farmakoloogia alal vajatakse tervist kahjustavatest bakteritest vabu põrsaid. Neid on vaja ka karja tervendamiseks nakkushaigustest. Haigusvabade põrsaste saamiseks ja üleskasvatamiseks on välja töötatud omaette meetod.

Embrüonaalsel perioodil on põrsad haigusvabad. Nakkuse võivad nad saada sünni järel. Et nii ei juhtuks, tuleb vältida põrsaste kokkupuutumist haigustekitajatega. Selleks tuleb ehitada ja sisustada eriruumid ning muuta need põhjaliku desinfektsiooniga mikroobidevabaks. Põrsad eemaldatakse steriilses keskkonnas lõpptiinetelt emistelt operatiivsel teel ja kasvatatakse steriilsetes ruumides üles pastööritud söödaga.

Haigusvabad põrsad ei saa emapiima. Neile valmistatud emisepiimaasendaja peab olema emisepiimale lähedase koostisega ja rahuldama täielikult põrsaste toitainetetarbe.

Emisepiimaasendaja koostis võib olla järgmine: piimapulbrit 760 g, searasva 150 g, linaseemneõli 50 g, tehnilist letsitiini 10 g, kuivatatud õllepärmi 30 g ja täiendsööta 50 g. Sellele segule lisatakse 4 l destilleeritud vett ja soojendatakse 40 °C-ni. Sööta segatakse hoolikalt rasva täieliku emulgeerumiseni.

Täiendsöödas on 100 g kiiritatud õllepärmi, 100 g kiiritamata õllepärmi, 100 g nisulinnaseidusid, 200 g sojasrotti, 100 g linaseemnekooki, 20 g stabiliseeritud linnaseidurasva, 50 g linaseemneid, 40 g dikaltsiumfosfaati, 1000 g kaerajahu, 20 g naatriumsalitsülaati, 400 000 rü A-vitamiini, 2000 mg C-vitamiini, 50 mg K3-vitamiini, 2 000 000 rü kloortetratsükliini ja 2500 mg furasolidooni. Kõik need komponendid tuleb ühtlaselt segada, et põrsad saaksid iga päev ühepalju. Seda tuleb teha segistites. Steriilsuse tagamiseks tuleb söötasid töödelda vaakumautoklaavis.

Esimest korda söödetakse põrsaid 2…3 tundi pärast operatsiooni. Esimesel ja teisel päeval antakse sööta 4 korda päevas, korraga kuni 60 ml. Söötmiskordade vaheaeg on neli tundi. Öösel põrsaid ei söödeta. Alates kolmandast elupäevast söödetakse kolm korda. Emisepiimaasendaja kogust suurendatakse järk-järgult. Iga söötmiskorra järel küna pestakse ja desinfitseeritakse. Ühe nädala vanustele põrsastele pannakse kuivsöödakünasse prestartersööta. Kui põrsad hakkavad kuivsööta sööma, vähendatakse vedela emisepiimaasendaja kogust. Ühe kuu vanused põrsad võib täielikult üle viia prestartersöödale. Seda antakse neile kuivalt või pudruna. Vett hakatakse põrsastele andma alates 4…5 elupäevast. Steriliseerimata sööda andmiseni tuleb vesi bakteritest vabastada autoklaavis. Vett ei normita.

Emisepiimaasendajalt on püütud kuivale prestartersöödale üle minna ka varasemas eas.