Ehitus

Loomade seedekanal koosneb põhiliselt kolmest erinevast osast:
• suuõõnest;
• maost;
• soolkanalist.

Erinevate seedekulgla osade ehitus ja funktsioonid on loomaliigiti väga erinevad. Kõige suurem erinevus on mao ehituses. Hobustel ja sigadel on ühekambriline lihtmagu, veistel, lammastel, kitsedel aga mitmekambriline liitmagu, mis koosneb kolmest ruumikast eesmaost: vatsast, võrkmikust ja kiidekast ning pärismaost e libedikust.

Tabelis on toodud erinevate produktiivloomade üksikute seedekanali osade maht. Eriti ilmekalt avaldub seedeelundite ehituse erinevus loomaliigiti kui võrrelda seedeelundite mahtu 100 kg kehamassi kohta ja tuua välja keha välispinna ja seedekanali välispinna suhe.

Toodud arvud näitavad, et mäletsejaliste seedeelundid on väga ruumikad ja hästi kohandatud mahukate, toorkiurikaste taimsete söötade kasutamiseks. Ka ruumika jämesoolega hobune kasutab toorkiurikkaid taimseid söötasid hästi. Sigade seedekanal seevastu mahutab vähem ja on kohanenud kontsentreeritud söötade kasutamisele.

Sööda töötlemine ja ettevalmistamine seedimiseks algab suus. Suus toimub peamiselt sööda mehhaaniline peenestamine, süljega niisutamine ja ettevalmistamine allaneelamiseks. Sööda mehhaaniline peenendamine e mälumine on loomaliigiti erinev: hobune mälub sööta söömise ajal väga põhjalikult, sööb aeglaselt, siga pealiskaudsemalt, tema sööt peab olema peen – jahvatatud teravili. Liitmaoga loomad mäluvad sööta söömise ajal väga pealiskaudselt. Poolmälutud sööt neelatakse alla, see satub eesmistesse ruumikatesse eesmagudesse – vatsa ja võrkmikku, kust puhkeolekus jämedad söödamassid uuesti suhu tagasi tuuakse ja teistkordselt põhjalikult läbi mälutakse e mäletsetakse. Ööpäevas mäletseb veis 7-10 tundi. Rohkem mäletsetakse toorkiurikkaid ratsioone (hein, põhk, silo). Kui aga ratsioonis on rohkesti jõusööta, kestab mäletsemine lühemat aega. Mäletsemine on tahteline akt. Loom võib selle järsku lõpetada ja soovikohaselt uuesti alustada.

Sööda mälumisel eritub sülge. Sülje eritumine on kaasasündinud refleks ja selle kogus sõltub eelkõige mehhaanilisest ärritusest, sööda omadustest, mälumise kestusest, isust ja teistest teguritest. Herbivoorid (taimetoidulised) eritavad sülge suures koguses, ligikaudu 10% oma kehamassist, täiskasvanud veised isegi rohkem (lehm 100-180 liitrit ööpäevas). Täiskasvanud siga võib ööpäevas eritada kuni 15 l ja hobune 40 l sülge. Need suured vedelikukogused sülje näol leiavad kasutamist edasistes seedeprotsessides.

Vee ja limaainete leidumine süljes soodustab söödapalade formeerimist ja neelamist. Aluselise reaktsiooni (pH 7,3-8,1, mäletsejalistel isegi 8-10) tõttu on sülg organismis puhverlahuseks neutraliseerides vatsas moodustunud, mikroobide elutegevust pärssivaid, orgaanilisi happeid. Aluseliste ühendite (eeskätt naatriumbikarbonaadi) sisaldus süljes aitab kaasa hapete-aluste tasakaalu säilitamisele organismis.

Sülje keemiline mõju söödale on väike ja avaldub sülje ensüümide amülaas ja maltaas kaudu. Esimene katalüüsib (kiirendab) tärklise hüdrolüüsi maltoosiks, teine – maltoosi hüdrolüüsi glükoosiks. Neid ensüüme leidub mainimisväärsel hulgal ainult sea süljes, teiste loomaliikide süljes väga vähe või need puuduvad täiesti. Et sööt viibib suus lühikest aega ja happelises maos sülje ensüümide mõju kaob, ei avalda sülg olulist mõju tärklise seedimisele. Suus toimubki peamiselt sööda ettevalmistamine tõeliseks seedimiseks maos ning soolekanalis.

Mao ehitus ja funktsioonid on erinevad liit- ja lihtmaoga loomadel. Liitmaoga loomadel satub sööt peale teistkordset mäletsemist söögitoru kaudu uuesti vatsa ja võrkmikku, mis ongi põhiliseks söödamasside kogumise kohaks, kus toimub ka söödamasside segamine.

Vats on täiskasvanud veisel väga mahukas (190-210 l), võrkmiku mahuks on 12 l. Vatsa ja võrkmiku kontraktsioonide toimel segatakse söödamassid põhjalikult läbi. Edasi läheb peenestatud sööt kiidekasse, mille maht on täiskasvanud veisel ligikaudu 19 l. Kiideka seinad koosnevad tugevatest lihaselistest lehtedest, mille vahel pressitakse söödamassist osa veest välja, osa sellest imendub läbi kiideka seina verre, enamik veest aga liigub koos peenestatud söödamassiga edasi pärismakku ehk libedikku. Jämedamad söödaosad peetuvad kiidekalehtede vahel, kus neid täiendavalt peenendatakse.
Piimavasikatel, lamba- ja kitsetalledel ei ole sündides vats ja võrkmik arenenud ning joodud piim liigub söögitoru kaudu kiidekasse ja sealt edasi pärismakku, kus algab selle seedimine. Kui vasikad ja talled hakkavad sööma taimseid söötasid, jõusööta, heina, hakkavad kiiresti välja kujunema ka vats ja võrkmik. Sellepärast tuleb vasikaid ja tallesid juba varakult hakata harjutama lisasöötadega. Neil peaks pidevalt sõimes olema hea peenekõrreline hein, jõusööt, mille sees jahvatamata kaeraterad. Alul söövad nad lisasööta vähe, päev-päevalt kogused suurenevad ning kuuendaks elunädalaks peaks nende eesmaod olema välja kujunenud ning nad hakkavad mäletsema.

Mäletsejate eesmagudest läheb sööt edasi libedikku e pärismakku, mille maht on täiskasvanud veisel ja hobusel 10-20 l, seal 5-10 l, lambal 2-4 l. Selle ehitus täiskasvanud mäletsejatel sarnaneb lihtmaoga loomade mao ehitusega ja ka funktsioonid on samad.

Vesinikkloriidhappe (HCl) sisalduse tõttu on pärismao nõre happeline, selle sünteesiks vajavad loomad keedusoola (NaCl). Puudulikul soola saamisel väheneb maonõres HCl hulk.

Libedikust läheb pooleldi seedunud söödamass, mida nimetatakse küümuseks, edasi peensoolde, mis on seedetrakti kõige pikem osa, täiskasvanud veisel 45 m, maht 65 l.

Peensoolele järgneb jämesool mis on põllumajandusloomadest kõige ruumikam hobusel – 130 l, veisel mahutab 40 l, seal 10 l.

Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)