Seedimine lindudel erineb tunduvalt imetajate seedimisest. Lindude seedekanal on lühike, neil puuduvad hambad ja nad neelavad sööta mälumata. Allaneelatud sööt satub pugusse, mis on hästi arenenud kanadel, kalkunitel. Veelindudel (haned, pardid) kujutab pugu enesest piklikku neelulaiendit. Pugus sööt niisutatakse ja see pehmeneb, kuid ei seedu, sest ensüümid puuduvad. Vähesel määral võib toimuda valkude ja süsivesikute lõhustamine, bakterite ja söötades leiduvate ensüümide mõjul. Aeg-ajalt, ka öösel, siirdub sööt pugust näärmemakku, kus imbub läbi selle nõrega, mis sisaldab soolhapet ja pepsiini. Sealt liigub sööt edasi lihasmakku, mis on spetsiaalselt kohanenud sööda peenestamisele. Ta on kaetud seest sarvja kestaga. Sööt hõõrutakse peeneks mao seinte lihaste ja kivikeste abil. Võimsate lihaste tööle kaasa aitavaid kivikesi peavad linnud tingimata saama. Pärast sööda peenestamist, allub see lihasmaos soolhappe ja ensüüm pepsiini mõjul seedimisele (valkude seede).
Lihamaost liigub sööt soolekanalisse, mis jaguneb peen- ja jämesooleks. Nende piirilt algab kaks umbsoolt. Viimastes toimub sööda toorkiu bakteriaalne käärimine. Kogu sööt ei läbi umbsooli, osa liigub otse jämesoolde. Kuna sööt peatub soolekanalis lühikest aega (6…8 t), seedivad linnud (eriti kanad) väga halvasti toorkiudu. Vähese toorkiusisaldusega söötadest omastavad linnud toitaineid hästi. Näiteks seedivad pardid allaneelatud konnad, mardikad ja vetikad juba mõne tunni jooksul ära. Haned suudavad seevastu hästi seedida ka haljasrohu toorkiudu, mida neile võib anda suurel hulgal.
Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja: Silvi Tölp (detsember, 2014)