Toitainete imendumine on seedeprotsesside viimane osa. Seedunud toitained, vesi, mineraalelemendid, vitamiinid jm. imenduvad seedekanalist verre ja lümfi ning muutuvad organismile kättesaadavaks.
Valkude ja süsivesikute seedeproduktid ja vesi imenduvad verre ja ainult liigsuse korral võivad imenduda ka lümfisüsteemi. Valgud imenduvad aminohapete kujul. Sööda süsivesikud imenduvad monosahhariididena verre. Toorkiu fermentatsioonil tekkinud madalmolekulaarsed rasvhapped imenduvad põhiliselt eesmagudes, kuid teatud kogus võib läbida libediku ja imenduda ka peensooles.
Kõrgmolekulaarsed rasvhapped peavad enne imendumist muutuma vees lahustuvaks. Selleks ühinevad nad sapphapetega. Osa sööda rasvast võib õige väikeste tilkadena imenduda läbi soole seina ka seedumata. Enamik seedunud rasvast imendub esmalt lümfisüsteemi, seejärel aga valgub rasvarikas lümf varsti verre. Osa seedunud rasvast imendub verre ka vahetult.
Vesi imendub põhiliselt peensooles, mäletsejalistel osaliselt ka jämesooles.
Söötades leiduvad mineraalained vahetult ei imendu, nad peavad kõigepealt dissotsieeruma ioonideks. Dissotsieerumise eeltingimuseks on mineraalainete lahustumine. Sellepärast sõltub mineraalainete imendumine peaasjalikult nende lahustuvusest. Vees kergesti lahustuvad soolad nagu keedusool, imenduvad kergesti ja suurtes kogustes. Kaltsium- ja fosforiühendid (söödakriit, fosfaadid jt) on vees lahustumatud või raskesti lahustuvad. Need muudetakse mitmesuguste vahereaktsioonide kaudu organismis rohkem või vähem imenduvaks. Soodne keskkond mineraalainete lahustumiseks ja dissotsiatsiooniks on libediku happeline keskkond. Et libediku happelisus on nii suur, siis suur osa mineraalainetest seal ka kas täielikult või osaliselt lahustub. Praktiliselt lahustumatuks jäävad vaid silikaadid, raskelt lahustuvad mõned fosfaadid, fütaadid ja oksalaadid. Need mineraalained, mis ei lahustu, ei saa ka imenduda.
Seega on imendumine tähtsaks seedeprotsessi osaks, millest sõltub vahetult organismi toitumine ja söötade kasutamine. Imendumata jäänud sööda seedunud toitained jäävad kasutamata ja väljutatakse organismist rooja, uriini ja seedegaasidega.
Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja: Silvi Tölp (detsember, 2014)