Söötades leiduvad toitained (proteiin, rasvad, süsivesikud) ei ole loomade poolt täielikult kasutatavad. Ainult osa toitainetest seedub ja imendub seedekanalis, seda nimetatakse sööda seeduvaks osaks, teine osa jääb aga seedumata ja väljutatakse organismist roojana, s.o sööda seedumatu osa.

Lihtsustatult võib seeduvuse valemina välja tuua:
STK = ST – RT, kus
STK – seedunud toitainete kogus,
ST – ratsiooniga saadud (ära söödud) toitainete kogus (toitainete söömus),
RT – roojaga väljutatud toitainete kogus.

Sööda seeduv osa avaldatakse protsentides. Arvu, mis näitab, mitu % sööda toitainest (resp. kuiv- või orgaanilisest ainest) seedub, nimetatakse seedekoefitsiendiks. Seedekoefitsiendi võib välja tuua nii sööda kuivaine, iga toitaine (proteiin, toorrasv, süsivesikud, mineraalelemendid jne), kui ka kogu sööda orgaanilise aine kohta (proteiin + toorrasv + toorkiud + lämmastikuvabad ekstraktiivained).

Orgaanilise aine seedekoefitsient väljendab ühe arvuga kogu sööda orgaanilise osa seeduvusest. Mida suuremad on sööda orgaanilise aine seedekoefitsiendid, seda kergemini seeduv ja väärtuslikum on sööt. Kergesti seeduvad näit. piim ja piimasaadused, nende orgaanilise aine seedekoefitsient on 95-100%, teravilja jahud (80-90%), raskesti seedub näiteks põhk (40-50%).

Seedekoefitsientide põhjal saab välja arvutada söötades leiduvad seeduvad toitained. Sööda toitainete seeduvust määratakse seedekatsetega. Seedekatsete andmete alusel leitakse seedekoefitsiendid ning arvutatakse söötade seeduv koostis. Söötade seedekoefitsiendid on ära toodud vastavates tabelites, eraldi mäletsejalistele ja sigadele (“Söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelid, Tartu 2004”).

Söötade seeduvus ja seega toitainete seedekoefitsiendid ei ole muutumatud suurused. Need sõltuvad paljudest teguritest, millised võib üldjoontes jaotada kahte rühma:
• loomast;
• söödast tingituiks.

Loomast tingitud teguritest on tähtsamad:
• Loomaliik – kõige suurem erinevus loomaliikide vahel on toorkiu seedimises. Mäletsejalised, kellede eesmaod on kohanenud toorkiurikka sööda seedimiseks, seedivad seda hästi (hein, põhk, silo jt) ja need söödad on neile põhisöötadeks. Arenenud umb- ja käärsoolega ja seal leiduva rikkaliku mikrofloora tõttu seedib kiurikkaid söötasid võrdlemisi hästi ka hobune. Siga aga piiratud koguses. Hästi seedib aga siga süsivesikute, eriti tärkliserikkaid söötasid (teraviljajahu), isegi paremini kui mäletsejalised. Näit. täisõites haljasristiku proteiinist seedisid veised 66%, sead ainult 47%, odrajahu puhul olid vastavad arvud aga 67% ja 81%.
• Looma vanus – vastsündinud on esimestel elunädalatel võimelised seedima ainult piimas leiduvaid toitaineid. Taimsete söötade seedimine kujuneb välja pikkamööda, nii kuidas arenevad seedeelundid. Kui noorloomadele hakata võimalikult varakult piimale lisaks andma kõrgekvaliteedilisi tavalisi söötasid, areneb nende seedimisvõime kiiremini välja.
• Tõug – on arvamus, et tõud kes pikka aega on harjunud teatud maakoha söötadega, suudavad neid paremini seedida kui võõrsilt sissetoodud.
• Individuaalsus – üks loom on parem söödakasutaja kui teine. Vahed on seletatavad pärilikkuse ja erineva närvitüübiga, aga ka loomade tervisliku seisundiga.
Söödast tingitud söötade seeduvuse erinevused:
• Söödaratsiooni koostis – katsetega on tõestatud, et seedimine on parem siis, kui ratsioonis on toitaineid loomadele piisaval hulgal ja sobivas vahekorras. Ühe või teise toitaine liig või defitsiit halvendab seeduvust. Kui loom saab söödaratsiooniga üleliia proteiini, rasva, tärklist vm, ei suuda ta seda täielikult seedida ning osa väljutatakse roojaga. Toorkiud kahandab üldiselt toitainete seeduvust.
• Sööda omadused ja ettevalmistus – hea lõhn, maitse põhjustavad seedenäärmete intensiivset talitlust ja soodustavad seedimist. Ka sööda ettevalmistamine, nagu näiteks pressimine, jahvatamine, mõjutavad sööda töötlemist seedekanalis. Teravilju tuleb sigadele sööta jahvatatult, sest terad läbivad seedekanali seedumatult. Mäletsejalistele on parem pressitud või jämejahuna antud teravili, sest peeneks jahvatatud teravilja nad ei mäletse. Söödasegusid seedivad loomad enamasti alati paremini kui neidsamu söötasid üksikult antuna.
• Söötmistase – mida suurem on etteantud söödakogus, seda halvemini ta seedub, sest suurte annuste puhul läbib sööt seedeelundid kiiresti, seedeensüümide ja bakterite mõju söödale kestab lühemat aega ning sööda seeduvus halveneb.
• Taimede kasvufaas – taimede vananedes rakuseinad puituvad, mistõttu orgaanilise aine seeduvus halveneb.

Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)