Söötade keemilise analüüsi skeem töötati välja 19. sajandi 60-ndatel aastatel Saksamaal Weende katsejaamas saksa teadlaste Wilhelm Hennebergi ja Friedrich Stohmanni poolt. Koha nimetuse järgi nimetatakse seda ka Weende analüüsiks. Hennebergi ja Stohmanni poolt väljatöötatud söötade keemilise analüüsi põhimõtted ja põhiskeem on püsinud tänaseni, seda on ainult täiendatud, täiustunud on samuti analüüsi metoodika. Selle skeemi järgi määratakse söödast järgmised ainete rühmad (fraktsioonid):
• vesi (niiskus);
• proteiin;
• toorrasv;
• toorkiud;
• toortuhk.

Kui need põhimääramised on tehtud, ei saa kunagi kokku 100%, vaid teatav osa jääb puudu. Puuduv osa arvutatakse matemaatiliselt ja seda nimetati lämmastikuvabadeks ekstraktiivaineteks.
Tänapäeval määratakse söötade keemilisel analüüsil järgmised põhinäitajad (joonis 1):

Matemaatiliselt leitakse (skeemil alla kriipsutatud): niiskuse-(vee-), lämmastikuvabade ekstraktiivainete ja orgaanilise aine sisaldus söödas.

Niiskus (vesi) = 100 – kuivaine.
Orgaaniline aine = kuivaine – toortuhk.
Lämmastikuvabad ekstraktiivained = kuivaine – (toortuhk + proteiin + toorrasv + toorkiud).

Tänapäeval on olemas kiired ja täpsed meetodid, mis võimaldavad määrata väga palju erinevaid aineid söödas (erinevaid süsivesikuid, rasvu ja rasvhappeid, valke ja aminohappeid, vitamiine, mineraalelemente jt). See eeldab aga kaasaegse aparatuuri olemasolu, millega määramine oleks kiire (ekspressmeetodid) ja tulemused usutavad. Suurem osa söötade keemilise koostise kohta saadud andmetest põhineb ikkagi põhinäitajate (kuivaine, proteiin, toortuhk, toorkiud, Ca, P, sageli ka toorrasv, NDF ja ADF) määramisel. Täpsemaid määramisi tehakse teaduslikes uurimistöödes.

Põhitoitainete koostises leiduvad üksikud komponendid on toodud tabelis 1.

Fraktsioon Komponendid
Niiskus Vesi (lenduvad happed ja alused, kui neid söödas esineb)
Proteiin Valgud, peptiidid, vabad aminohapped, amiidid, amiinid, nitraadid, lämmastikku sisaldavad glükosiidid, glükolipiidid, B-rühma vitamiinid.
Toorrasv Rasvad, õlid, vahad, steroolid, orgaanilised happed, pigmendid, vitamiinid A, D, E, K
Toorkiud Tselluloos, hemitselluloos, ligniin, pektiinained jt. polüsahhariidid.
Toortuhk makroelemendid: Ca, P, K, Cl, Mg, S, mikro- ja ultramikroelemendid: Fe, Cu, Zn, Mn, I, Co, Mo, F, Si, Ni, Cr, Al, V, Pb, Sn, As, Cd, Li, B, Hg, Al jt.

Keemilisel analüüsil määratud proteiini all mõistetakse kõiki lämmastikku sisaldavaid ühendeid söödas, millest põhilise osa moodustavad valgud ja väiksema osa lämmastikku sisaldavad mittevalgulised ühendid (üksikud vabad aminohapped ja nende amiidid, amiinid, lämmastikku sisaldavad glükosiidid, nitraadid, nitritid jt).

Toorrasv on väga heterogeense koostisega ainete rühm. Rasvade iseloomulik omadus on see, et nad ei lahustu vees, kuid lahustuvad hästi eetris, petrooleetris, bensiinis jt orgaanilistes lahustites. Sellel põhinebki enamik kaasaegseid toorrasva määramise meetodeid. Nende meetodite puuduseks on asjaolu, et peale puhta, neutraalse rasva (triglütseriidide) lahustuvad eespoolnimetatud solventides ka rasvataolised ained – vaigud, vahad, ka taimsed värvained (klorofüll, karotiin, ksantofüll jt), vitamiinid A, D, E, K. Seepärast nimetataksegi seda ainete rühma toorrasvaks või sageli ka eetris lahustuvateks aineteks.

Süsivesikud jaotatakse Hennebergi ja Stohmanni söötade analüüsi skeemi järgi kaheks:

  • toorkiuks ehk raskesti seeduvateks (lahustuvateks) süsivesikuteks ja
  • lämmastikuvabadeks ekstraktiivaineteks (tärklis, suhkrud) ehk kergesti seeduvateks (lahustuvateks) süsivesikuteks. Sellesse rühma kuuluvad veel ka taimedes leiduvad orgaanilised happed.

Toorkiud oli selle metoodika järgi tinglik ainete rühm, mis koosneb tselluloosist, hemitselluloosist, ligniinist, pektiinainetest jt polüsahhariididest. Et aga keemilisel analüüsil satub osa nimetatud ainetest lämmastikuvabade ekstraktiivainete hulka, on määratud toorkiusisaldus sageli tegelikust madalam. Viimastel aastatel on hakatud toorkiu koostisse kuuluvaid ühendeid diferentseeritult määrama. Kasutusele on võetud van Soesti meetod, mille järgi määratakse söödast:

NDF – neutraalkiud (neutral-detergent fibre) s.o tselluloos + hemitselluloos + ligniin,
ADF – happekiud (acid-detergent fibre) s.o tselluloos + ligniin,
ADL – ligniin.

Nende fraktsioonide sisalduse järgi saab välja arvutada:
hemitselluloosisisalduse = NDF – ADF,
tselluloosisisalduse = ADF – ADL.

 

Joonis 2. Sööda analüüs Weende skeemi ja Weende/van Soesti skeemi järgi

 

Nendest fraktsioonidest NDF on tihedalt seotud sööda seeduvusega, mäletsemise aktiivsusega mäletsejalistel, süsivesikute lõhustumise kiirusega vatsas. See fraktsioon täidab hästi vatsa ja seedub aeglaselt. NDF-i sisaldus korreleerub negatiivselt sööda energiasisaldusega. Mida suurem on sööda NDF sisaldus, seda väiksem on selle metaboliseeruva energia sisaldus ning söömus. ADF sisaldab rohkesti ligniini, mis on praktiliselt seedumatu taimeraku kestade koostiskomponent. Ta on seeduvuse indikaatoriks. Viimasel ajal on tulnud käibele veel “efektiivse kiu” mõiste, mis peaks iseloomustama kiudaine füüsikalist struktuuri (koredust).

Söötade NDF ja ADF sisaldus on toodud “Söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelites” (Tartu 2004).

Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)