Rasv on loomorganismis tähtsaks varuaineks. Tugeva söötmise korral ladestub rasv nn depoorasvana naha alla, neerude ümbrusse, rasvikusse, kust organism saab seda vajadusel kasutada energiatarbe katteks.
Loomorganismis on rasva väga erineval hulgal. Sisaldus kõigub 2-50%-ni, keskmiselt 18-25%. Vähe on rasva vastsündinute ja noorloomade kehas, rohkem hästi nuumatud loomade kehas.
Rasv ei ole loomadele nii oluline toitaine (toitefaktor) kui proteiin, mineraalelemendid või vitamiinid. Kui söödas on rasva vähe, võivad loomad oma keharasva sünteesida sööda süsivesikutest (tärklis, suhkrud, toorkiud), samuti proteiinist. Ka piimarasva tekke allikaks ei ole niivõrd söödast saadud rasv, vaid süsivesikud, millest vatsa käärimisel moodustuvad lihtsad madalmolekulaarsed orgaanilised happed (äädik-, propioon-, võihape), Nimetatud hapetest oluline osa piimarasva tekkel on äädikhappel, propioonhappel tunduvalt väiksem. Keharasva sünteesil on olukord vastupidine.
Seepärast polnud pikka aega selge, kas loom peab ikka söödaga ka rasva saama, või saab ka selleta läbi. 1926. a selgus, et päris rasvavaba söödaga loomi siiski sööta ei saa ja seda kolmel põhjusel:
• rasva koostises on 3 nn küllastumata rasvhapet (linool-, linoleen- ja arahhidoonhape), mida loomad tingimata vajavad, kuid ise ei sünteesi;
• rasvas lahustuvad 4 vitamiini (A, D, E, K), mille omastamine söödast on rasva defitsiidi korral takistatud;
• rasv on energiaallikana vajalik vastsündinud loomadele, kelle seedeelundid ei ole veel täielikult välja kujunenud, et süsivesikutest keharasva sünteesida. Nad peavad seda saama piimarasva näol.
Taimsete söötade toorrasvasisaldus ei ole suur, enamasti kuni 5% kuivaines. Rohkesti on seda aga õlitaimede seemnetes – (päevalille-, 30%, lina-, 37,0, rapsiseemnetes üle 40%), kuid neid kasutatakse töötlemata kujul loomasöödaks harva. Suhteliselt rasvarikkad on ka õlikoogid (linakoogis 17,0%, rapsikoogis sageli samapalju). Rohkesti rasva on ka täispiima kuivaines (üle 30%). Vähe on toorrasva heinas, teraviljas (1,7-2,0%), ainult kaeras ja maisiterades on rohkem 4,5-4,7%.
Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja: Silvi Tölp (detsember, 2014)