Vitamiinid

Vitamiinid on väga mitmekesise koostisega, enamasti taimse päritoluga orgaanilised ained, mis toimelt kuuluvad biokatalüsaatorite (ensüümide ja hormoonidega ühisesse) rühma. Nad ei ole loomadele energia allikaks nagu teised sööda orgaanilised toitained ega ka plastiliseks materjaliks. Vitamiinid on väga kõrge bioloogilise aktiivsusega ained, mis juba väga väikestes kogustes avaldavad loomadele aktiivset mõju. Nad normaliseerivad ainevahetusprotsesse, kesknärvisüsteemi funktsionaalset seisundit, paljud vitamiinid kuuluvad ensüümide koostisse või aktiviseerivad ensüümisüsteeme, mis katalüüsivad valkude, rasvade ja süsivesikute muundumist organismis. Sellepärast on nad organismi normaalseks ainevahetuseks tingimata vajalikud. Neid leidub organismi rakkudes ja kudedes väga väikestes kogustes, kuid ka loomad vajavad neid vähe, kuid tingimata vajavad.

Vitamiinid liigitatakse:
• rasvlahustuvateks (A, D, E, K);
• vesilahustuvateks (B-rühma vitamiinid, vitamiinid H, P, C, paraaminobensoehape, foolhape, inosiit).

Vitamiinide puudus põhjustab loomadel mitmesuguseid ainevahetushäireid, vähendab organismi vastupanuvõimet haigustele, pidurdab noorloomade kasvu ja arenemist, vähendab suguloomade reproduktiivseid funktsioone ja toodangut. Kui söödas on vähe vitamiine, siis on neid vähe ka loomadelt saadud toodangus – piimas, võis, munades.

Vitamiinide toime on omavahel seotud. Ühe vitamiini puudumine ja sellest tekkiv avitaminoos võib nõrgendada teise vitamiini kasulikku toimet, samahästi võib üks vitamiin teise toimet tõhustada. Nii on omavahel seotud B-rühma vitamiinide (ligikaudu 20 erineva ehituse ja funktsiooniga ühendit) toime, samuti vitamiinide C ja A, C ja B1, C ja P toime. Selles ilmneb ainevahetuse terviklik iseloom.
Ainevahetushäired ilmnevad mitte ainult mõne vitamiini täieliku puudumise, vaid ka pikemaajalise vaeguse korral. Sellist seisundit nimetatakse hüpovitaminoosiks. Sageli võib olla tegemist mitme vitamiini samaaegse vaegusega, seda nimetatakse polühüpovitaminoosiks.

Mitme vitamiini vaegust on raske diagnoosida, eriti kui samal ajal saavad loomad vajadusest vähem ka näit. mineraalelemente, asendamatuid aminohappeid (sead, linnud), küllastumata rasvhappeid. Vitamiinide vaegushaigusi esineb loomadel peamiselt talvel, eriti just kevad-talvel, kuna paljud vitamiinid söötade pikemaajalisel säilitamisel ja ka töötlemisel (konserveerimisel) lagunevad.
Suvel rahuldavad mäletsejalised haljassöötadega oma vitamiinitarbe täielikult ja koguvad isegi tagavara, mida kasutavad talveperioodil (vitamiin A, karotiin). B-rühma vitamiinid ei salvestu organismi.

Eriti kannatavad vitamiinide vaeguse all tiined- ja noorloomad, samuti suure toodanguga loomad, sest nende vitamiinitarve on suur.

Nüüdisajal tuntakse umbes 30 vitamiini, milledest loomade normaalseks ainevahetuseks on tingimata vajalikud: vitamiin A (retinool), B1 (tiamiin), B2 (riboflaviin), B3 pantoteenhape, B5 (niatsiin), B6 (püridoksiin), B12 (kobalamiin), koliin, müoinosiit, foolhape, vitamiin H (biotiin), vitamiinid D (kaltsiferool), E (tokoferool), K.

Täiskasvanud mäletsejalised vajavad söödaga ainult rasvlahustuvaid vitamiine. B-rühma vitamiine, samuti vitamiini K, on nad võimelised ise sünteesima vatsa mikrofloora kaasabil.

Tänapäeval on kõikide vitamiinide keemiline koostis teada. Neid lisatakse tööstuslikult valmistatud söödasegudesse.

Vitamiinidest on võimalik lähemalt lugeda siit:

Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Toimetaja:  Silvi Tölp (detsember, 2014)