Seni on söötade üldise toiteväärtuse hindamisel keskseks suuruseks olnud metaboliseeruv energia. Viimase kolmekümne aasta jooksul on aga teadmised (eriti mäletsejaliste) seedefüsioloogiast niivõrd täienenud, et tekkis vajadus energia hindamise süsteemi kõrval ka proteiini hindamise süsteem ümber vaadata. Erinevates riikides hakati uut, aminohapete imendumisel põhinevat metaboliseeruva proteiini hindamise süsteemi juurutama möödunud sajandi 80-datel aastatel. Et ka Eestis on viimastel aastatel lehmade piimatoodang kiiresti suurenenud ja ilmselt suureneb veelgi, tekkis ka meil praktiline vajadus täpsema proteiini hindamise süsteemi järele. Enam ei piisa suure toodanguga lehmade söötmisel ainult söötade proteiinisisalduse ja proteiini seeduvuse määramisest, vaid proteiinitarvet tuleb arvestada aminohapete tasemel. Meil kasutatav uus söötade proteiiniväärtuse hindamise süsteem põhineb Soome söötade tabelites toodud arvudel ja arvutusskeemil. Seda on EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis läbiviidud uurimuste põhjal mõnevõrra täiendatud. Selle süsteemi järgi hinnatakse mäletsejaliste söötmisel söötade proteiiniväärtust kahe näitaja alusel: metaboliseeruva proteiini (MP) sisalduse ja vatsa proteiini bilansi (VPB) järgi. Nende näitajate arvutamise juhend söötades, samuti piimalehmade metaboliseeruva proteiini tarve, on toodud 2002-ndal aastal ilmunud brošüüris “Mäletsejaliste proteiintoitumine ja metaboliseeruval proteiinil põhinev söötade hindamise süsteem” (autorid Kärt, Karis, Ots). MP ja VPB sisalduse söötades leiab “Söötade keemilise koostise ja toiteväärtuse tabelitest, Tartu 2004”.
Metaboliseeruv proteiin näitab peensooles imendunud aminohapete koguhulka söödas (g/kg kuivaines). Selle kogus sõltub proteiini lõhustuvusest vatsas. Mida paremini sööda proteiin mikroorganismide tegevuse toimel vatsas lõhustub seda väiksem on peensooles imendunud aminohapete kogus ning vastupidi mida paremini on sööda proteiin kaitstud vatsas toimuvate mikrobiaalsete protsesside eest, seda rohkem sisaldab sööt peensooles imenduvaid aminohappeid ja metaboliseeruvat proteiini.
Proteiini lõhustuvus vatsas sõltub mitmetest teguritest. Olulisem on mittevalguliste lämmastikuühendite osakaal proteiinis (üksikud vabad aminohapped ja nende amiidid, lämmastikku sisaldavad glükosiidid, nitraadid, nitritit jt), sest need ühendid lagunevad vatsas väga kiiresti ja praktiliselt 100%-liselt. Mittevalgulised lämmastikuühendid söötades on põhiliselt kas valgu sünteesi või lagunemise vaheproduktid, selle tõttu leidub neid rohkesti just varases kasvufaasis olevas rohus (sellest valmistatud silos). MP sisaldus on näiteks karjamaarohus 91-93 , punase ristiku rohus 82-100, timutis (rohus) 75-95 g/kg-s kuivaines (olenevalt taimede arengufaasist), maisigluteenis aga näiteks 340 g/kg kuivaines, Werolis kuumtöötlemise meetodil toodetud rapsikoogi kuivaines 161 g/kg, proteiinsöötadest on vähe metaboliseeruvat proteiini päevalillesrotis (99 g/kg kuivaines).
Väike MP sisaldus söödas näitab, et suur osa söödaproteiinist töödeldakse vatsas mikroobide poolt ümber (läheb vatsa mikroobidele söödaks), seedekanalis (peensooles) imendub vähe aminohappeid. See ei ole praktilise söötmise seisukohalt otstarbekas. Suure toodanguga lehmade söötmisel peaks olema eesmärgiks vähendada valgulise proteiini (aminohapete) lõhustuvust vatsas ja suurendada vatsas lõhustumatu, kuid peensooles seeduva valgulise proteiini osa. Ei ole otstarbekas vatsa mikroorganismide lämmastikutarvet katta kalli valgulise söödaproteiiniga, nad on võimelised endale vajalikke aminohappeid sünteesima ka suhteliselt odavatest mittevalgulistest lämmastikuühenditest.
Lüpsilehmade metaboliseeruva proteiini tarve arvestatakse partsiaalnormide s.o elatuseks, piimatoodanguks, loote kasvatamiseks (tiined loomad) ja kehamassi muutusteks vajamineva metaboliseeruva proteiini summana. Ühe kilogrammi 4%-lise rasvasisaldusega piima (EKM-piim) tootmiseks kulub 15 kg-se päevatoodanguga lehmal 47 g, 25-35 kg-se toodangu puhul 47-44 g ja üle 35 kg-se päevatoodanguga lehmal 44 g metaboliseeruvat proteiini päevas. Lootetarbeks arvestatakse 7. tiinusekuul 75 g, 8.tiinuskuul 135 g ja 9. tiinuskuul 205 g metaboliseeruvat proteiini päevas. Ühe kilogrammi kehamassi juurdekasvuks vajab lehm 233 g ja kehamassi vähenemisel ühe kilo võrra (negatiivne energiabilansi periood) saab ta selle arvel kasutada piima sünteesiks 138 g metaboliseeruvat proteiini päevas.
Vatsa proteiinibilanss (g/kg kuivaines) näitab vatsas lõhustunud proteiini ja vatsas potentsiaalselt moodustunud mikroobse valgu vahet. Eesmärgiks peaks olema, et VPB oleks nullilähedane või nõrgalt positiivne s.t, et vatsas lõhustunud proteiini ja potentsiaalselt moodustunud mikroobse valgu suhe oleks tasakaalus. Kui bilanss on negatiivne, siis ei imendu peensooles niipalju aminohappeid kui eeldati. Tugevalt positiivne bilanss näitab, et tegemist on vatsas lõhustuva proteiini liiaga.
Söötades on VPB negatiivne teraviljadel, positiivne varases kasvufaasis koristatud rohusöötadel ja nendest valmistatud silol, negatiivne aga hilises kasvufaasis olevatest heintaimedest valmistatud silol. Õlikookidel ja srottidel on VPB tugevalt positiivne (v.a maisi-idukook).
Autor: V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Toimetaja: Silvi Tölp (detsember, 2014)