Vastavalt kõlviku kasutamise iseloomule jaotatakse külvikorrad:
- Põllukülvikorrad – peamiselt teraviljakallakuga külvikorrad, kus kasvatatakse ka heintaimi, rapsi ja rühvelkultuure.
- Rohumaa külvikorrad – nende ülesanne on toota peamiselt loomadele sööta (niidu- ja karjamaakülvikorrad).
- Eriotstarbelised külvikorrad, kus tegeletakse kas seemnekasvatuse, köögiviljakasvatusega, kultuuridega mille kasvatamise tehnoloogia erineb oluliselt tavaliste põllukultuuride agrotehnikast.
Külvikorda kavandades tuleb põhjalikult läbi mõelda oma ettevõtte olukord:
- hinnata tuleb muldade omadusi. Kavandades külvikorda, peab tootja arvestama antud põllu mullatüübi, kliima ning konkreetse kultuuri kasvunõuetega;
- külvikorra planeerimisel tuleb lähtuda tootmissuunast ja spetsialiseeruda tootmissuuna raames;
- valida maaviljelussüsteem (tava, integreeritud või ökoloogiline) ja vastavalt planeerida külvikorrad ning teised agronoomilised ja tehnoloogilised abinõud;
- viljavahelduse planeerimisel tuleb arvestada ka keskkonnakaitselisi aspekte;
- arvestada sellega, millist orgaanilist väetist on kasutamiseks. Oluline on teada, kuidas erinevad kultuurid ning haljasväetised mõjutavad muldade huumusbilanssi, millisel moel parandavad nad muldade taimetoitainete režiimi ning kui palju soodustavad nad toitainete väljaleostumist mullast;
- millised taimekahjustajad on probleemiks.
Külvikorda kavandades tuleb arvestada et:
Külvikord sisaldab toitainete kogumise (millel on mullaviljakust tõstev ja taastav funktsioon) ja toitainete tarbimise faasi.
Kogumisfaasis suurendatakse mulla huumusvaru ning kasvatatakse liblikõielisi heintaimi või nende segusid (nt ristik/kõrrelised), hernes, uba. Kasutusfaasis kasvatatakse teravilja, kartulit ja teisi üheaastaseid kultuure.
Külvikordade planeerimisel peab lähtuma võimalikult palju kultuuride järjestamise agrobioloogilistest alustest.
Autorid: Enn Lauringson ja Liina Talgre (juuli 2014)