Karjamaa on rohumaa, kus karjatatakse kariloomi (näiteks veiseid, lambaid, kodukitsi, hobuseid ja sigu)
Kultuurrohumaana võib rajada karjamaid, mille pind on küll viimastel aastatel seoses lüpsilehmade laudas pidamisega vähenenud. Karjamaad on põllumajanduslikud alad, kus mitmeaastaste, karjatamist taluvate heintaimede kasvuks on loodud väetamise ja veeolude reguleerimisega võimalikult soodsad tingimused ning mille saak kasutatakse karjatamise teel.
Kultuurkarjamaade rajamise eelduseks on sobiliku maa olemasolu farmi ümbruses. Karjamaade kasutamise efektiivsus sõltub oluliselt karjamaamassiivide pindalast ja paiknevusest karjafarmi(de) suhtes. Mida suuremad on karjamaamassiivid ja mida lähemal nad paiknevad farmile, seda lihtsam on korraldada karjatamist ja väiksemaks kujunevad kulud karjateede, tarade, joogikohtade jms ehitamisel.
Oluline on arvestada, et karjamaa kaugem osa ei jääks farmist enam kui 2 km kaugusele. Liiga pikk tee laudast karjamaale ja tagasi põhjustab piimatoodangu languse. Lisaks energiakulule pika tee läbimisest on loomad häiritud, selle aja jooksul nad ei söö ega saa mäletseda, samas on pika karjatee läbimisel oht saadaudara või jalavigastusi.
Olenevalt karja liigist ja loomade arvust planeeritakse vajaminev (kultuur)karjamaa pindala. Põhiliseks faktoriks, mis mõjutab looma toodangut ja juurdekasvu on just looma poolt söödud rohukogus. Söödud rohu kogus (söömus) sõltub rohu maitsvusest, mida omakorda mõjutavad eelkõige karjamaa botaaniline koosseis, taimede arengufaas ja kasutatud väetisekogused. Söömusele avaldavad väga olulist mõju veel rohutagavara, looma kaal ja isu, tervislik seisund, vanus, väljalüps jms faktorid. Rusikareeglina moodustab lüpsilehmade poolt ööpäevas söödud rohu kuivainekogus ~ 4,0% tema eluskaalust.
Karjamaasööda arvestus:
Karjamaarohu vajadus, kg kuivainet (KA) saadakse järgmise valemi abil:
Karjatamise perioodi keskmine loomade kogukaal x päevane sööda kuivaine tarbimine (kuni 4,0% kehakaalust) x karjatatavate päevade arv = karjamaarohu vajadus, kg kuivainet (KA).
Karjamaarohu kuivaine sisaldus on ligikaudu 18%.
Näide: 50 lehma (keskmine eluskaal 600 kg)= 30.000 kg x 0,04 x 160 päeva= 192 t KA-s sööta. Kuna karjamaarohu kuivaine sisaldus on ligikaudu 18%, siis ~ 1065 t haljasmassi rahuldab 50 lehma 160 päeva söödavajaduse.
Seega vajab kõrgetoodanguline lehm päevas ligi 80 kg kvaliteetset karjamaarohtu. Osa päevasest söödavajadusest peab moodustama kõrgema KA sisaldusega koresööt.
Arvestades keskmiseks karjatamisperioodi pikkuseks 160 päeva ja liblikõieliserohke kultuurkarjamaa kuivainesaagiks vegetatsiooniperioodil 5-6 t/ha (~30-35 t haljasmassina), samas rohusaagi ebaühtlast jaotumist vegetatsiooniperioodi vältel ja asjaolu, et rammutukkade ning tallamise tõttu jääb ka õige karjatamiskoormuse puhul kvaliteetselt rohumaalt söömata 20-25% rohtu, tuleks lehma kohta arvestada ~ 0,6 ha karjatatavat rohumaad.
Kevadeti, rohukasvu intensiivses arengufaasis, tekib karjamaadel paratamatult rohu ülejääk, mis on soovitatav farmist kaugemal paiknevatel aladel sileerida. Seega on otstarbekas enamus karjamaapinnast planeerida vahelduv kasutusena.
Kultuurkarjamaapinna planeerimisel karja järelkasvule, tuleks lähtuda järgnevatest pindadest:
- vasika kohta 70-100 m2;
- mullika kohta 1500-2500 m2.
Noorloomade karjatamiseks on soovitatav välja kujundada ühtne karjamaamassiiv, mis ei pea asuma karjalauda vahetus läheduses. Noorveised ei vaja karjatamisperioodil tingimata lisasööta ja varjualust.
Olles kalkuleerinud karjale vajaliku suvise söödakoguse ja seeläbi vajaminevad karjamaapinnad, tuleb veenduda karjamaade rajamiseks sobiva maafondi olemasolus. Kui ei ole tegu just uue farmi rajamisega, siis on karjalauda lähiümbruse maa-ala eripära ja mullastik meile ettemääratud.
Rohumaade planeerimise aluseks on hea mullaomaduste tundmine:
- maapinna reljeef;
- mullaliik;
- mulla happesus – pHKCl;
- veerežiim;
- toitainetesisaldus (eelkõige mulla fosfori, kaaliumi, kaltsiumi, orgaanilise aine sisaldus);
- eelnevalt rakendatud külvikord.
Kõik need andmed on väga olulised rohumaatüüpide planeerimisel ja maafondi ratsionaalsel kasutamisel.
Selleks, et saada tõest ülevaadet mulla toitainete sisaldusest, tuleb meil võtta 20 cm mullakihist proovid keemilisteks analüüsideks.
Kuna kultuurrohumaade rajamine on suhteliselt suur investeering, siis oleks väär arvata, et rohumaade tarvis võib jätta väheviljakad, muude kultuuride kasvatamiseks mittesobivad maad. Kultuurkarjamaa rajamiseks sobivad tasased või ühtlase kallakuga maamassiivid, kuhu ulatuslikult ei kogune varakevadine lume sulamisvesi, muld peab olema toitaineterikas ja vajadusel kuivendatud.
Autorid: Are Selge, Rein Viiralt ja Argaadi Parol (uuendatud märts 2022)