Väetamine on loomulik viis anda loodusele tagasi see, mis sealt on laenuks võetud.

Väetamine on põllumajanduslik tegevus, mille käigus mulda viiakse taimede kasvu soodustamiseks väetist, mis sisaldab taimetoiteelemente. (vikipeedia)

Väetamise käigus viiakse mulda tagasi toitained, mis saagiga eemaldati. Kõik, mis kasvab, vajab vett, päikesevalgust ja mineraalaineid. Taimi kasvatades ja saaki koristades eemaldame mullast ühtlasi toitaineid, seega peame need laenatud toitained mulda tagastama. Normaalseks kasvuks ning rikkaliku ja kvaliteetse saagi moodustamiseks vajavad taimed erineval hulgal erinevaid toitaineid. Taime juurte sügavusele viidud väetised lahustuvad niiskuse mõjul mullas. Juured võtavad toitaineid vastu erinevates kogustes ning need mõjutavad kasvu ja arengut erinevalt.

Taimed kasutavad palju põhitoitaineid ehk makroelemente (lämmastik, fosfor, kaalium, kaltsium, magneesium, naatrium ja väävel). Väiksemas koguses vajavad nad mikroelemente (boor, vask, mangaan, molübdeen, raud, tsink). Kõik toitained on siiski taime kasvu seisukohalt ühtviisi tähtsad ning ükski toitaine ei saa asendada teist. Toitained mõjutavad ka taimede tervislikku seisundit ja talvekülmale vastupidavust. Hoolikalt ja õigesti väetatud pinnases tunnevad taimed end hästi, õitsevad rikkalikult ning annavad hea ja maitsva saagi. Väetamisel tuleb arvesse võtta vastava taimeliigi toitainete vajadust ja mulla seisundit.

Mineraalväetistega väetamine

Autorid: Are Selge (uuendanud märts 2022), Rein Viiralt ja Argaadi Parol (september 2014)

Mineraalväetiste kasutamine rohumaadel sõltub eelkõige mulla toitainete sisaldusest ja kasvatatavatest heintaimedest. Nii majanduslikust kui ka ökoloogilisest aspektist lähtuvalt on oluline esmalt keskmiste mullaproovide võtmine (0…20 cm mullakihist) põllult ja keemiliste analüüside põhjal väetusplaani koostamine. Kui mingitel põhjustel ei ole künnieelselt kasutatud orgaanilisi väetisi, siis on mineraalväetiste kasutamine väga suure tõenäosusega hädavajalik tagamaks kvaliteetse ja stabiilse saagikusega rohumaa.

Oluline on taimedele vajalike toitainete tasakaalustatud olemasolu mullas.

Isegi vaid mõne toitaine defitsiit mullas võib põhjustada kultuurtaimede kvaliteedi halvenemise, talvekindluse nõrgenemise ja saagi vähenemise. Vanade ja pikka aega väetamata (looduslike)rohumaade ümberrajamisel tuleb olla eriti tähelepanelik just mulla kaaliumisisalduse suhtes, sest selle toitaine tarve on heintaimede puhul suur. Liblikõieliste heintaimede, eriti aga lutserni puhaskülvide korral, on oluline jälgida ka mulla kaltsiumi (Ca), fosfori (P), väävli (S), boori (B) ja magneesiumi (Mg) sisaldust.

Fosfor (P)- ja kaaliumväetised (K) on soovitatavad anda külvieelselt vastavalt mulla väetistarbele kas sügiseste või siis kevadiste mullaharimistööde ajal. Kevadine külvieelne mineraalväetiste kasutamine peaks toimuma peale mulla libistamist ja enne viimast kultiveerimist, kuna siis segatakse väetis mulla ülemisse kihti.

Mullaharimise ajal antakse mulda vajadusel ka lubiväetised. PK-väetised pealtväetisena antakse sügisel pärast rohumaa niitelist kasutamist või karjatamist.

Piirnormid

Järgnevas tabelis on ära toodud mineraalmullas toitainete P ja K sisalduse piirnormid ja soovitatavad lisatavad toitelementide kogused.

P ja K sisalduse piirnormid (määratud AL-meetodil) mineraalmullas ja soovitatavad mineraalväetiste toiteelementide kogused rohumaadel

Sisaldus P mg/kg K mg/kg Soovitatav toiteelemendi norm, kg/ha 
Liblikõielisterohke taimik Kõrrelisterohke taimik
P K P K
Väga madal <20 <50 26 75 35 100
Madal 21…40 51…100 17 50 26 66
Keskmine 41…81 101…200 15 30 17 50
Kõrge 82…121 >200 – – – –

Loe edasi: