Rohusilo peatüki koostas Are Selge, konsulent, Hummuli Agro OÜ juhataja. Veebruar 2022

Rohusilo kvaliteet aasta vältel. Joonise autor Are Selge
Joonis: Are Selge

Paratamatult etendab olulist rolli silo valmistamisel konkreetse aasta ilmastik. Põuaperioodid, hoovihmad silovalmistamise ajal, viimane niide, mis jääb paratamatult (hilis)sügisesse jms –  kõik see raskendab kõrgekvaliteetse silo valmistamist. Seega on ka madalama toiteväärtusega silo (sööda) olemasolu paratamatu nähtus. Sellegi poolest võiksime püüelda järgmise rohusilo kvaliteedi suhte poole:

Veistele valmistatud kvaliteetse rohusilo keemilised näitajad on järgmised:

Rohusilo keemilised näitajad tabelina
Joonis: Andres Olt, EMÜ, VLI Sööda ja ainevahetuse uurimise labori juhataja
Vt ka: https://www.balticagro.ee/loomakasvatus/hea-rohusilo

Silode energia- ja kvaliteedinäitajad (Kristiina Märs, Smartfor OÜ)

Madala energia või proteiiniga silo saab loomale sööta, kuid riknenud sööta mitte. Seetõttu ongi oluline silo valmistamise protsessis anda endast maksimum, et absoluutselt kogu materjal saaks korralikult sileeritud.

Silo pH on väga oluline näitaja. Kaks proovi võivad olla sama pH-ga, kuid erineva happesusega. Liblikõielistel on tavaliselt pH kõrgem, samuti kõrge proteiinisisaldusega silodes. Kuivema materjali sileerimisel (kuivainet üle 35%) ei ole pH enam hea näitaja fermentatsiooni iseloomustamiseks. Märjematel silode pH peaks jääma vahemikku 3,9-4,3 ja kuivematel 4,4-5,0.

Ideaalne silo kuivaine peaks jääma vahemikku 30-35%. Kuivaine alla 30% suurendab võihappelise käärimise ohtu, kõrgem kui 45% piirab aga fermentatsiooni kulgu. Liiga märg silomass ei soodusta piimhappebakterite tegevust, mistõttu pH langemine on raskendatud ja silo võib rikneda. Ühes hiljuti läbi viidud uuringus on vaadeldud samast haljasmassist toodetud söötade söömuse potentsiaali ja leiti, et heinaks tehtuna on söömus 78%, kuiva silona (mille kuivaine üle 40%) oli söömus 86% ja märjal silol (alla 30% kuivainega) 68%. Seega on haljasmass märja silona tehtuna kõige vähem väärtuslik.

Piimhape on kõige tugevam hape silos. See näitab kui stabiilne on silo ja on tihedalt seotud silo pH-ga. Hästi fermenteerunud silodes peaks piimhape moodustama 65-70% hapete koguhulgast. Piimhape muudetakse looma vatsas mikroorganismide poolt propioonhappeks ja silos on see toiduks teistele mikoroobidele, eelkõige ebasoovitud võihappebakteritele. Kui silo piimhappe sisaldus on madal, võib põhjuseks olla liiga kõrgest kuivainest (KA üle 50%) tingitud aeglane fermentatsioon, liiga madalate temperatuuride juures silo tegemine (päevane temperatuur alla 12oC) mis takistab silos piimhappebakterite paljunemist ja töötamist või siloproov on võetud hapniku juuresolekul. Liiga kõrge piimhappe sisaldus (ja hapete kogusumma) aga võib põhjustada loomadel subakuutset atsidoosi ning mõjutada söömust,

Äädikhape peaks silos moodustama 1/3 hapete koguhulgast. Äädikhape imendub lehma vatsas ja aitab kaasa piimarasva tootmisele ja lehma energia ainevahetusele. Kõrge äädikhappega silodesse peab suhtuma suure ettevaatlikkusega, sest äädikhapet toodavad ka patogeensed mikroobid nagu näiteks enterobakterid, võihappebakterid ning batsillid. Kõrge äädikhappe sisaldus on iseloomulik madala kuivainega silodele (KA alla 25%) ja seega kerkib probleemiks just sügiseste niidete puhul, kui taimestik ei närbu ja esineb vihmasadusid. Kõrgeks loetakse äädikhappe sisaldust kui see moodustab 3,5 kuni 6 % kuivainest. Äädikhape ise ei pruugi olla probleemiks kuid võib olla marker. Väga kõrge äädikhappe sisaldus võib põhjustada probleeme söömusega kuigi teadlased on sellel eriarvamusel ning mehhanism mille abil äädikhape mõjutab söömust pole lõplikult aru saadud. Ilmselt ei mõjuta äädikhape ise söömust vaid selle tootmisel tekkivad kõrvalühendid. Sellistel silodel on tihti tõusnud 1, 2 propaanidool tasemeni 0,2-3 KA. Sellise silo kogust tuleks mikserisegus vähendada.

Võihappe kõrge sisaldus silodes näitab, et tegemist on klostriididest põhjustatud fermentatsiooniga ja selline silo on reeglina madala energiasisaldusega. Klostriidid tarbivad suhkrut ja piimhapet ning selle käigus võib kuivainekadu olla kuni 50% ning energia kadu kuni 18%. Klostriidide elutegevusega kaasneb suur ammoniaagisisaldus, mis on intensiivse proteolüüsi tagajärg. Seetõttu tasukski ammoniaagi sisaldusel juba aegsasti silma peal hoida ning kõrgenenud ammoniaagiga silod võtta söötmisse enne kui problem süveneb ja võihape ilmneb. Lehm ei tohi võihapet saada siloga rohkem kui 50 grammi päevas ning soovitav on seda ratsiooni tehes ka jälgida. Kui vähegi võimalik siis ei tohiks võihappega silo sööta kõrgtoodangu lehmadele varases laktatsiooniperioodis ja lehmadele kes on üleminekuperioodis.

Ammoniaagi kõrge sisaldus silos viitab intensiivsele proteiini lagundamisprotsessile kui pH on tänu klostriidide või enterobakterite tegevusele liiga aeglaselt langenud. Vaatamata silo suurele proteiinisisaldusele pole sellisel juhul võimalik katta lehmade proteiinitarvet. Märgade silode puhul kipub kontsentratsioon olema kõrgem. Kõrge ammoniaagisisaldus on ka silodel, mis pole tallatud korralikult ning kui hoidla on täidetud liiga aeglaselt. Teoreetiliselt pole ammoniaagil endal loomade jõudlusele negatiivset mõju. Mitmed uuringud on tõestatud silos oleva ammoniaagi negatiivset mõju kuivaine söömusele, kuigi see mõju võib olla kaudne. Söömust otseselt mõjutavateks teguriteks peetakse mitmesuguseid amiine, mis tekivad silos proteolüüsi (valkude lagunemine) käigus samaaegselt ammoniaagiga. Kui ammoniaak on silos üle 7 g/kg, siis tasuks sellistel silodel juba aegsasti silma peal hoida.