Süstemaatika põhiühik on liik – species, mille võttis kasutusele rootsi teadlane Karl Linne 18. sajandil. Meil kasvatatavad teraviljaliigid on harilik rukis (Secale cereale), harilik e. pehme nisu (Triticum aestivum), kuuerealine oder (Hordeum vulgare), kaherealine oder (Hordeum distichon), harilik kaer (Avena sativa) ja mais (Zea mays) söödakultuurina. Teraviljade hulka kuulub ka tatraliste sugukonda kuuluv harilik tatar (Fagopyrum esculentum).
Teraviljaliigid on ühendatud perekondadesse:
- rukis (Secale);
- nisu (Triticum);
- oder (Hordeum);
- kaer (Avena).
Perekondadest moodustub sugukond – kõrrelised (tatar – tatraliste sugukond). Ühtsete omadustega sugukonnad on ühendatud seltsideks – kõrreliselaadsed; seltsid moodustavad klasse – üheidulehelised ja need omakorda hõimkondi – katteseemnetaimed. Kõrgeimaks ühikuks (taksoniks) on taimeriik.
Liigisisesteks ühikuteks on alamliigid, teisendid ja vormid. Teraviljaliikide botaaniliste teisendite eristamisel on peamisteks tunnusteks ohtelisus, ohete värvus, pea karvasus, tera sõklasus, sõkalde, liblede ja terade värvus jms. Sort on ühetaoliste pärilike omadustega taimeisendite rühm.
Populatsioonsordid on koguvalikuga saadud geneetiliselt ebaühtlane risttolmlevate (ka isetolmlevate) taimede järglaskond, kes ei säilita oma häid majanduslikke omadusi kuigi pikka aega ja omaduste hoidmiseks on vaja teha säilitusaretust.
1980. aastate algusest jõudsid turule hübriidsordid (rukis), mille algseeme toodetakse valitud komponentidest igal aastal uuesti. Hübriidsortide suur saak põhineb heteroosiefektil. Heteroos (hübriidjõud) avaldub esimeses põlvkonnas taimede suurenenud kasvutugevuses, saagikuse suurenemises, ka saagi ühtlikkuses ja kvaliteedis. Heteroosiefekt järgnevates põlvkondades tavaliselt kaob.
Tekst: M. Paivel