Iseloomustus
Võrreldes teiste teraviljadega (nisu, oder) kuulub kaer nooremate kultuurtaimede hulka. Lähis-Idas hakati kaera kasvatama 1700…1500 a. e. K.; Eestis I aastatuhande II poolel.
Kaera perekonnas on nii väärtuslikke toidutaimi (harilik kaer) kui ka tülikaid umbrohtusid (tuulekaer).
Kultuuris kasvatatakse peamiselt sõkalteralisi (valmimisel jäävad terad sõkaldega kokku) kaeraliike kuid olemas on ka paljasteralised (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) kaerad, mis on külmaõrnemad. Eestis kasvatatakse peamiselt avapöörisega sõkalteralisi kaerasorte.
Kaer on olnud läbi aegade traditsiooniline hobuste sööt – maitsev, kergesti seeditav ja kõrge toiteväärtusega. Suurenenud on kaera populaarsus ka toiduviljana (kaerahelbed, jahu) – põhjuseks on proteiini ja rasva kõrge kvaliteet ning lahustuvate kiudainete sisaldus. Kaera teri iseloomustab suur sõklasus (25%); sõklad kaitsevad teri haiguste ja vigastuste eest, kuid nende toiteväärtus on väike. Sõkalde kiuline koostis vähendab terade üldist seeduvust ja alandab toitainete kontsentratsiooni, mistõttu kaera energiasisaldus on väiksem kui teistel teraviljadel. Suure sõklasuse tõttu on ka kaera terade proteiinisisaldus mõnevõrra madalam kui odral ja nisul. Viimasel ajal on suurenenud huvi kaera kui energeetilise kultuuri vastu. Kaera kasvupind oli 2010. a. meil ~36 000 ha.
Kaera kõrs on 60…120 cm pikkune. Õisik on pööris, mille harud laiuvad igasse külge (avapööris). Pööriseharude tipus on 1…4-õielised pähikud, mille libled on sõkaldest pikemad. Kaera tera ei ole sõkaldega kokku kasvanud (nagu odral) vaid on nendest ümber haaratud ja ainult alusel kergelt kinnitunud; seetõttu jäävad sõklad terade valmimisel siledapinnalisteks.
Fütosanitaarse kultuurina vähendab kaer viljavahelduses teraviljade sagedasel kordumisel esinevat taimehaiguste saastavat mõju.
Kasvunõuded
Kaer kasvab kõige paremini mõõdukalt jahedas kliimas. Maksimaalse terasaagi annab kaer temperatuuridel vahemikus 15…20°; kõrgeid kasvuaegseid temperatuure talub kaer halvemini kui nisu ja oder. Idanemisest tera valmimiseni vajab kaer aktiivsete temperatuuride (üle +10 oC) summat 900…1300 oC Kaera terad hakkavad idanema juba temperatuuril +1…+2° C, idanemine kiireneb tunduvalt temperatuuri tõustes üle +5° C. Lühiajalistele madalatele temperatuuridele on kaera oras küllaltki vastupidav; ta talub hästi mõõdukaid miinustemperatuure (-3…-4° C), kahjustused ilmnevad alles tugevamate külmade (-7…-8° C) korral. Tänu heale vastupidavusele madalatele temperatuuridele võib kaera külvata varakult, esimesel võimalusel. Varajane külv võimaldab kaera taimedel kasutada kevadist niiskust ja mõõdukalt jahedaid temperatuure.
Kaer on niiskusenõudlik kultuur. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 500…600. Suur veevajadus algab kaeral võrsumise algusest. Kõik võrsed ei pruugi areneda üheaegselt, eriti sademeterohkel suvel. Neid võrseid, mis tekivad hiljem ja moodustavad pea, nimetatakse järelvõrseteks, veelgi hiljem moodustunud võrseid, millel pead ei kujune, nimetatakse hilisvõrseteks – need võivad raskendada koristamist ja alandada tera kvaliteeti. Eriti tundlik on kaer niiskuse puuduse suhtes 10…15 päeva enne loomise algust.
Oma hästi arenenud juurestiku tõttu on kaer mullastiku suhtes leplikum kui teised teraviljad (v.a. rukis). Teda võib kasvatada nii savi-, saviliiv-, liivsavi- kui ka turvasmuldadel; ebasobivad on ainult õhukesed rähkmullad ja liivmullad kuna neil on väike veemahutavus.
Happelistel muldadel kasvab kaer samuti paremini kui teised teraviljad.
Sordid
Kaera sortidest on Eesti sordilehel 2010. a. 13 sorti; nimistusse kuuluvad ka 2 Eestis (Jõgeva SAI) aretatud sorti – ’Jaak’ ja ’Villu’. Sordi valik oleneb kaera kasvatamise eesmärgist (toiduks, söödaks); mullastikust; sortide omadustest jms.