Tatar kui kultuurtaim on välja kujunenud Aasia mägistes piirkondades ligikaudu 2500 aastat tagasi, Euroopas hakati tatart kasvatama 15. sajandil. Eestisse toodi tatar 18. sajandil Siberist, rohkem on tatar olnud levinud Lõuna-Eestis. Käesoleval ajal kasvatatakse tatart meil, olenevalt aastast, 150…350 hektaril.
Tatratangudest ja jahust valmistatud toodetel on suur toiteväärtus. Inimorganism omastab tatras olevaid toitaineid kergesti, temas on rohkem asendamatuid aminohappeid kui kõrrelistes teraviljades.
Valkjasroosade aromaatsete õitega harilik tatar on ka hea meetaim.
Tatar kasvab ~50 cm kõrguseks, tema vars on kasvu alguses valkjasroheline, hiljem punakatooniline. Õitest arenevad välja kastanpruunide kestadega kolmnurksed viljad.
Tatra kasvuaeg on, sõltuvalt sordist, 60…120 päeva. Erinevaid kasvufaase on raske piiritleda, sest vegetatiivkasv on pidev kogu kasvuaja. Tatar vajab kasvuks võrreldes kõrreliste teraviljadega rohkem soojust. Seemned alustavad idanemist +7…+8 °C juures. Tõusmed külmakraade ei talu; seetõttu võiks tatart külvata alles öökülmade ohu möödumisel ja mulla soojenemisel +10…+ 12 °C-ni.
Tatra veevajadus on suur, sest üheaegselt toimub taimel vegetatiivkasv, õitsemine ja viljade moodustamine. Paremini sobivad tatra kasvatamiseks hästi soojenevad kergema lõimisega mullad. Mulla happesuse suhtes tatar tundlik ei ole, kasvades happelisematel muldadel paremini kui lubjarikastel.
Tatar on võimeline toitaineid omastama ka mullas olevatest raskesti lahustuvatest ühenditest; ta kasutab hästi nii orgaanilise väetise kui ka mineraalväetiste järelmõju. Toitainete üleküllus võib pikendada kasvuperioodi niivõrd, et tatra seeme ei valmi (sama võib juhtuda ka niiskel ja jahedal kasvuperioodil).
Tatart võib külvata tavalises reaskülvis (külvinorm 80…90 kg/ha) või ka laiema reavahega. Laiema reavahe kasutamisel kasvab rohkem esimese järgu külgharusid ja õitsemine-valmimine seega ühtlasem.