Väetistega antavate toiteelementide koguste määramisel tuleb lähtuda mulla toitainete sisaldusest, kasvatatava teravilja vajadustest ja planeeritavast saagist.
Taliteraviljad reageerivad hästi orgaanilisele väetisele ning ka selle järelmõjule. Orgaanilistest väetistest sobib künni alla anda sõnnikut (30…40 t/ha) või liblikõieliste ädal haljasväetisena. Iga taliviljale antud sõnnikutonn vähendab mineraalväetistega antavat N 1…1,5 kg/ha, P 0,3…0,5 kg/ha ja K 2…3 kg/ha võrra. Orgaaniline väetis katab seega, olenevalt kogusest, taimede lämmastikuvajadusest 25…35 kg/ha N; kõrgete saakide saamiseks tuleks seetõttu kasutada lisaks mineraalväetisi.
Põhiväetis antakse enne kesakündi, kultiveerimise alla või koos seemnega, kusjuures antavad kogused sõltuvad mulla varustatusest toiteainetega ja orgaanilise väetise mõjust.
Rukki lämmastikuvajadus kasvuajal on 50…70 kg/ha N, talinisul kuni 120(140) kg/ha N, fosforivajadus 15…20 kg/ha P ja kaaliumivajadus 40…45 kg/ha K.
Tasakaalustatud väetamisel võiks N:P:K suhe olla 1:0,15:0,4.
P,K-väetised on taliteraviljadele vajalikud saagi moodustamiseks ning suhkrute kogunemiseks. Suhkrud suurendavad taimede vastupidavust talvestressile, soodustavad järgmisel kevadel tugikudede kasvu kõrtes ja muudavad taimed lamandumiskindlamaks.
Sügisene lämmastikväetise andmine soodustab taimede vegetatiivset kasvu, millega soojal sügisel võib kaasneda nende ülekasvamine ja talveks ettevalmistumise hilinemine. Vähemviljakatel muldadel võiks sügisene lämmastikukogus ulatuda 20…30 kg/ha N; lämmastik on olemas paljudes taliteraviljadele mõeldus sügisväetistes.
Vegetatsiooniaegne pealtväetamine tähendab eelkõige lämmastikväetiste kasutamist kevadel. Lämmastikväetis soodustab taime vegetatiivmassi suurenemist ja saagi proteiinisisalduse tõusu, arvestama peab aga ka seda, et lämmastikuga üleväetamine võib pikendada taime kasvuperioodi, põhjustada lamandumist, saagi nitraatidesisalduse suurenemist ja keskkonna reostust.
Taliviljadele tuleks esimene lämmastikväetise kogus anda kevadel kümne päeva jooksul pärast vegetatsiooni algust, kusjuures väetisenorm valida liigi/sordi ja orase seisukorra järgi. Väikesed lämmastikväetiste normid võib anda korraga, suuremad (üle 80…90 kg/ha N) jaotatult – suurem osa väetisenormist (2/3) varakevadel ja väiksem osa (1/3) taimede võrsumise lõpus – kõrsumisfaasi algul. Juhul kui taimed tulevad talve alt välja jõulistena, võib esimese korraga anda väiksema koguse väetist ja teise korraga suurema osa. Teine lämmastikuga pealtväetamine võrsumise lõpul – kõrsumise alguses tõstab eelkõige terade proteiinisisaldust. Talinisu võib saagi kvaliteedi parandamiseks väetada ka kolmas kord terade moodustamise ja täitumise ajal (loomisfaas); eelnevalt tuleks aga teada külvatud sordi omadusi, sest sortide lämmastikväetise kasutuse efektiivsus on erinev. Arvestama peab ka sellega, et rohke lämmastikväetise kasutamine koos teiste intensiivse agrotehnika võtetega pikendab taime kasvuaega.
Olenevalt mullaviljakusest, võib ka väävliga väetamine parandada nii talinisu saagikust kui kvaliteeti. Uurimused on näidanud, et talinisu saagikus on suurenenud ja saagi kvaliteet paranenud viimasel väetamisel (loomisel) ammooniumsalpeetri asemel väävlit sisaldavat N-väetist kasutades.
Lubiväetiste kasutamine mullaomaduste parandamiseks happelisel mullal on igati õigustatud. Tundlikum mulla happelise reaktsiooni suhtes on talinisu, kes eelistab neutraalseid muldi. Lubiväetise kogus võiks olla, olenevalt mulla lõimisest ja reaktsioonist 3…6 t/ha CaCO3 iga 6…7 aasta järel.
Tekst: M.Paivel