Allikas: novaator.ee, Iuliia Burdun (TÜ)
Looduslike soode ja turbaalade taastamine võimaldaks vähendada märkimisväärselt Eesti kasvuhoonegaaside heitmeid, märgib Tartu Ülikooli geoinformaatika teadur Iuliia Burdun.
Süsihappegaas ehk süsinikdioksiid (CO2) on meie väljahingatava õhu lahutamatu osa. Milline on aga CO2 teekond ja kuhu see edasi läheb? Kas see neeldub taimedesse ja puudesse? Kahtlemata. Peale selle neeldub CO2 ka turbaaladel.
Turbaalad on teatud tüüpi märgalad, mis seovad endasse tohutul hulgal süsinikku. Süsiniku talletumine on seal toimunud pinnalähedas vesises keskkonnas juba tuhandeid aastaid. Selle aja jooksul on toiminud turbaalad kui kliimapäästjad ja vähendanud CO2 kontsentratsiooni atmosfääris. Näiteks turbaaladel võib olla isegi suurem süsiniku sidumise potentsiaal kui metsadel.
Kuid inimmõju tõttu võivad turbaalad muutuda kliima muutujateks, sest need võivad hakata CO2 atmosfääri tagasi eraldama kui neid pidevalt kuivendatakse.
Tänapäeval on ainult viiis protsenti Eesti maismaast kaetud looduslike soodega, ülejäänud turbaalad on kuivendatud põllumajanduse ja metsanduse tarbeks. Kui soo kuivendatakse ja turba poorid pole enam veega täitunud, pääseb sinna õhk ning turvas hakkab bioloogiliste ja keemiliste protsesside tõttu lagunema.
Oksüdeerumise tõttu lendub turbas talletunud süsinik peamiselt süsinikdioksiidina atmosfääri, sest ei suuda enam süsinikku siduda, mis kokkuvõttes võimendabki globaalseid kliimamuutusi.
Tartu Ülikooli geograafid tutvustavad videoloengute sarja raames erinevate ruumiandmemassiivide kasutamise võimalusi geograafia valdkonnas. Andmete nutikas kasutus aitaks lahendada mitmeid probleeme, nagu hädaolukordade juhtimine, ilmastikunähtuste ennustamine, rahvaste ränne ja koroonaviiruse levik, ning võimaldaks luua uusi rakendusi traditsioonilistele kaardilahendustele.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
