Allikas: Novaator.ee, Airika Harrik
22.10.2020
Eesti veised on ühed paremad piimaandjad Euroopas. Paraku surevad veised nii meil kui ka mujal üha nooremalt. Abi oleks suurfarmides täppismeditsiini rakendamisest, selgub Eesti Maaülikoolis kaitstud doktoritööst.
“Meie uuringust selgus, et lehmade suremusrisk on kõrgem suuremates karjades,” ütleb värske doktor Kaari Reimus. Eesti lehmade üha kasvav piimatoodang on Euroopa Liidus teisel kohal, kuid nagu mujal maailmaski, surevad meie lehmad üha nooremalt. Sestap uuriski Reimus oma doktoritöös, kui suur on Eesti veiste suremus ning mis põhjustel nad enneaegselt surevad.
Suur kari, suur suremus
“Eesti lüpsikarja keskmine suurus on 63 lehma, kuid umbes 86 protsenti piimalehmadest peetakse suurtes enam kui 100 lehmaga karjades,” kirjeldab Kaari Reimus ja lisab, et piimaveiste arv on Eestis viimastel kümnenditel vähenenud.
Üha rohkem kasvatatakse siinmail lihaveiseid, keda erinevalt piimalehmadest peetakse pigem ekstensiivselt ehk lastakse käia ka laudast väljas karjamaal. Ühtlasi on lihaveisekarjad uurija sõnul piimakarjadest palju väiksemad ja erinevalt aastaringi poegivatest piimalehmadest poegivad lihaveised hooajaliselt.
“Tingituna toodud erinevustest, on lihaveiste suremuskordaja ka tunduvalt madalam piimaveiste omast,” märgib Reimus.
Samas on Eesti veiste suremus uurija sõnul võrreldav muu maailma samade näitajatega. Siinsed lehmad annavad rohkelt piima ja neid peetakse suurtes intensiivsetes tootmisfarmides. “Mitmetes riikides on sellised muutused veel ees, mistõttu võivad Eesti veisepopulatsioonis tehtud uuringud ja nende tulemused olla huvipakkuvad mitmetele teistele riikidele,” tõdeb uurija.
Hea sõrahooldus on oluline
Selgus, et erinevas vanuses veiste suremust mõjutavad erinevad tegurid. “Vasikate surmade põhjus on eelkõige kõhulahtisus ning hingamisteede haigus,” ütleb Kaari Reimus. Lisaks sõltub vasikate eluiga pidamise ja poegimise korraldusest ning nakkushaigustest.
Piimalehmad surevad uurija sõnul aga valdavalt ainevahetus- ja seedekulglahaiguste ning jäseme-sõraprobleemide tõttu. Teistest tõugudest suurem suremusrisk kimbutab Reimuse sõnul kõrge piimaanniga Holsteini veisetõugu.
“Suremusriski suurendavad lüpsilehmadel poegimisprobleemid,” loetleb ta veel. “Samuti erinevate haiguste nagu mastiidi ja ainevahetushaiguste põdemine ning energiapuudus varasel laktatsiooniperioodil (piima eritamise aeg poegimisest piima kinnijäämiseni – toim.).”
Lisaks on veiste kõrge suremusrisk Reimuse sõnul seotud näiteks palgatööjõu kasutamise, lehmade karjatamata jätmise ja rühmasulgudes poegimisega ehk just suurte piimakarjade pidamispraktikatega. “Suremuse vähendamiseks lehmadel on väga oluline ka rutiinse sõrahoolduse rakendamine karjas,” märgib ta.
Personaalmeditsiin aitaks ka veiseid
“Lehmade puhul on suremusrisk kõige suurem varases laktatsioonistaadiumis, mistõttu tuleb pöörata tähelepanu enamlevinud haiguste tõrje- ja ennetusmeetmetele,” ütleb Kaari Reimus. Lisaks soovitab ta ka suures karjas veiseid tähelepanelikult jälgida, et haige loom kiiresti avastada.
“Uuringutes nägime, et farmide lõikes on suremuskordajad väga erinevad,” tõdeb ta. Seetõttu peaks tema sõnul esmalt leidma probleemsed farmid ning analüüsima, mis on just neis valesti. Teisisõnu peaks Reimuse sõnul farmidele pakkuma personaalsemat veterinaarset ja loomakasvatusalast nõustamist.
“Ka suurtes tootmisfarmides peaks maksimaalselt arvestama loomade individuaalsete ja liigiomaste vajadustega,” ütleb ta.
Kaari Reimus kaitses doktoriväitekirja “Suremus farmis ja sellega seotud riskitegurid Eesti piima- ja lihaveisekarjades. On-farm mortality and related risk factors in Estonian dairy and beef herds” septembris Eesti Maaülikoolis.
