Airi Külvet, MTÜ Liivimaa Lihaveis
Maheleht nr 96 2/2023

Paindliku mitme portsjoniga karjatamissüsteemi (AMPG) kasutamisel on võimalik suurendada karjamaade tootlikkust ning seeläbi nii loomade jõudlust kui ka farmide majanduslikke tulemusi. Seda rakendatakse maailmas praegu enam kui 21 mln ha-l rohumaal.

Rohumaaveise innovatsiooniklastri ühe tegevuse eesmärk oli välja töötada Eesti kliimatingimustesse sobiva paindliku mitme portsjoniga karjatamissüsteemi (AMPG – adaptive multi-paddock grazing) metoodika, katsetada seda Eesti tingimustes ning hinnata selle süsteemi mõju püsirohumaade kvalitatiivsele ja kvantitatiivsele saagikusele. Selleks koguti teadustöödest jm publikatsioonidest teavet ning pakuti selle põhjal välja, milline võiks olla optimaalne AMPG meetodi rakendamine Eesti tingimustes. Välja pakutud AMPG süsteemi katsetati viiel uurimisalal.

Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadurid Kadri Tali ja Katrin Heinsoo koostasid kirjanduse ja välisekspertidega konsulteerimise põhjal ülevaate AMPG karjatamisest, sealhulgas toodi ka näiteid kogemustest Eesti kliimaga sarnastes tingimustes.

Rohumaade kujunemine

Suured looduslikud rohusööjad ja hiljem kodustatud kariloomad on olnud peamisteks avatud maastike kujundajateks ja hoidjateks Eestis. Seetõttu on taime- ja loomakooslused arendanud ellujäämiseks vastastikku kasulikke suhteid. Rohumaad vajavad ellujäämiseks karjatamist, sest ilma karjatamise surveta muutuvad avatud niidud kiiresti metsamaadeks ja niiduliikide rikkalik mitmekesisus kaob. Selle koevolutsiooni uurimine on näidanud, et karjatamissüsteemid, mis jäljendavad kõige paremini ajalooliste karjade rändamist ja liikumist, avaldavad kõige vähem kahjulikku mõju karjamaade taimestikule.

Levinud karjatamisviisid

Karjatamine toimub peamiselt kahel viisil: pidev ehk püsikarjatamine ja rotatsioonkarjatamine, kusjuures viimasel on omakorda erinevad strateegiad. Karjatamine peab olema kohandatud vastavalt karjamaade tüübile ja farmi võimalustele. Elujõuliste karjamaade edendamiseks ja säilitamiseks eelistatakse alati rotatsioonkarjatamist. Seda soovitatakse ka Eesti poollooduslike elupaikade majandamiskavades, kuid tegelikkuses on peaaegu kõik sellised alad pideval ehk püsikarjatamisel.

Talunikel, kes kasutavad AMPG-d, on suur arv kopleid (16-30), mis on tavaliselt eraldatud mobiilse elektritaraga. Kui rohi on karjatatud, hakkab see tavaliselt kolme päeva pärast tagasi kasvama. Seetõttu ei jää kariloomad ideaaljuhul kunagi kauemaks kui kolmeks päevaks ühte koplisse, et vältida ülekarjatamist. Taimede taastumisperioodid võivad varieeruda 30-90 päevani.

Rohumaa kõrge kvaliteedi, piisava päikesepaiste, niiskuse ja temperatuuri korral võivad Eesti karjamaad taastuvad kevad-suvel isegi 20 päevaga. Taastumisaeg sõltub suuresti karjatamise intensiivsusest – mida madalamaks on taim söödud, seda rohkem aega on taastumiseks vaja (Joonis 1). Teised olulised tegurid on karjamaa taimede liigiline koosseis, kliima ja ilmastik.

Taastumisaeg sõltub suuresti karjatamise intensiivsusest - mida madalamaks on taim
söödud, seda rohkem aega on taastumiseks vaja.
Joonis 1. Taastumisaja sõltuvus karjatamise intensiivusest. Allikas: Christine Jones, www. amazingcarbon.com

Loomade lühiajalisel suurema tihedusega viibimisel karjamaal on võrreldes pideva karjatamisega mitmeid eeliseid:

  • väheneb selektiivsus, maitsvamaid taimi süüakse vähem;
  • lühikese aja jooksul süüakse väiksem osa ühest taimest;
  • sööt ja sõnnik jaotuvad maastikul ühtlasemalt.

Kariloomad õpivad optimeerima oma söödatarbimist varasemate kogemuste põhjal. Kui nad on harjunud sööma ainult väikest osa kõige maitsvamatest rohttaimedest, ei saa nad ka mitmekesisemast taimikust kasu tervisele ning kari ei kasuta karjamaa kogu potentsiaali. Kuna valikuline karjatamine muudab ka karjamaade taimiku koostist, vähendab see veelgi karja võimet tundma õppida taimi, mis on nende heaolule eri aegadel kasulikud.

AMPG abil õpetatakse kariloomi proovima kõiki karjamaal saadaolevaid liike, suurendades loomade võimet õppida kasutama neile vähem maitsvaid, kuid tervislikke liike, samas vältides mürgiseid taimi. Paljud farmerid usuvad, et selline veiste käitumismuutus on võimatu, kuid uuringud näitavad selgelt, et loomad võivad õppida sööma varem tundmatuid taimi.

Katsed farmides

Tegevuse käigus planeeriti kolme farmi karjamaadel erinevate koormuste ja erinevate ajaperioodidega karjatamine, et selgitada välja, millised koormused on optimaalsed poollooduslike niitude pikaajaliseks majandamiseks nii, et saagikus oleks maksimaalne, mullastruktuur säiliks ja loomad kasvaksid hästi.

Maastikul määrati koplite asukohad ja suurused ning loomade liikumismustrid. Piiritleti kontrollalad, et hinnata erinevate tegurite muutusi katse käigus. Alade kohta koostati taimeliikide nimekiri, koguti biomassi analüüsid, liikide ja liigirühmade katvus, rohusööda keemiline koostis (NDF), hemitselluloos, toorvalk, metaboliseeritav energia (ME), suhteline söödaväärtus (RFV). Kõiki neid parameetreid analüüsiti AOACi meetodil EMÜ taimebiokeemia laboris ja mulla tihedust EMÜ PKI mullalaboris.

Mullauuringud

Karjatamise mõju hinnati viiel alal 2019. aasta sügisest kuni 2020. aasta sügiseni. Mullaproovid võeti 0-20 cm kihist kolmel korral: 2019. aasta sügisel (pärast karjatamisperioodi lõppu), 2020. aasta kevadel (enne karjatamisperioodi algust) ja sügisel (pärast karjatamisperioodi lõppu). Kaks uurimisala (Senta 1 ja Senta 2) asusid Sentafarm OÜ maadel ja kolm (Puurmani 1, Puurmani 2, Puurmani 3) Airi Külvet FIE maadel. Senta 1 ja 2 proovid võeti 5 punktist ühe transekti kohta ning Puurmani 1, 2 ja 3 proovid võeti 4 punktist ühe transekti kohta. Koivakonnu OÜ osales katses esimesel aastal, kuid teisel aastal asendati Airi Külvet FIE-ga. Mullaproovidest koguti ja määrati vihmaussid, mõõdeti ka mulla mikroobikoosluse üldaktiivsust (BA) ja mikroobset hingamist (SIR).

Joonis 2. Uurimisaladel karjatamisperioodide lõpus määratud lasuvustihedused. * näitab statistiliselt usutavat erinevust (p<0,05) võrreldes karjatamata alaga ühel proovivõtu ajal ühe ala piires.

Mulla lasuvutihedus vähenes pärast AMPG karjatamist, mis on vastupidine ootustele. Karjatamine ei mõjutanud mulla C- ja N-sisaldust, mis on ootuspärane, sest nende näitajate muutuste tuvastamiseks on vaja pikemat uurimisperioodi. Täheldati mikroobide aktiivsuse mõningast (statistiliselt ebausaldusväärset) suurenemist, mis võib olla põhjustatud lühiajalisest karjatamisest suure koormusega AMPG-süsteemi raames. Fosfori- ja kaaliumisisalduse kohta ei olnud võimalik usaldusväärset teavet saada, pH jäi AMPG karjatamise tagajärjel muutumatuks.

Peamine näitaja, mille järgi karjatamiskoormust hinnati, oli mulla lasuvustihedus 5-10 cm sügavusel. Karjatamise tulemusena võib muld tiheneda, mis avaldub suuremas lasuvustiheduse väärtuses. Käesolevas uuringus oli karjatamise mõju mulla lasuvustihedusele pigem positiivne (joonis 2) ning mulla tihenemist karjatamise tulemusena ei toimunud.

Portsjonkarjatamise mõju karjamaade saagikusele

Sentafarmi poollooduslike karjamaade keskmine biomassi saagikus oli 4 t/ha püsikarjatamise kontrollalal ja 8 t/ha AMPG katsealal. Seega on võimalik karjatada neid alasid suurema loomkoormusega (1 lü/ha). Kuna 2018. aasta oli erakordselt kuiv, oli keskmine biomass suhteliselt väike ja eeldatavasti on see normaalsetel aastatel oluliselt suurem. Teine oluline järeldus oli, et taimede sügisene toorvalgu sisaldus oli AMPG alal kõrgem. Esimese aasta kogemuste põhjal kohandati järgmise aasta karjatamisplaani, peamiselt suurendati loomade arvu, et tagada parem karjatamiskoormus.

Taimeliikide analüüs katsealadel näitas, et kõige liigirikkamad karjamaad asuvad Pedja niitudel (Puurmani 1, 2 ja 3), kõige vaesemad Mustjõe katsealadel (Senta 1 ja 2) ning Vaidva niidud (Taheva) jäid mitmekesisuse poolest nende vahele. Karjatamisperioodi jooksul üks kord kuus kogutud pihuproovidest eraldati kõrrelised, tarnad, liblikõielised ja muud rohundid, mis kuivatati ja kaaluti. Need neli liigirühma valiti analüüsiks nende erineva söödaväärtuse ja maitseomaduste tõttu. Püsikarjatamise korral ei söö loomad nii palju kõrgeid rohttaimi ja kõrrelisi ning seega on need pikemas perspektiivis domineerivamad. AMPG puhul eeldatakse ühtlasemat karjatamist ja seega selliste liikide väiksemat domineerimist.

Kokkuvõte

Võrreldes Eestis praegu domineeriva püsikarjatamisega pakuvad Eesti tingimustes katsetatud AMPG-süsteemid kogu vegetatsiooniperioodi jooksul rohkem biomassi ja toiteväärtuslikumat sööta. Kõrge karjatamiskoormus ei põhjustanud ebasoovitavaid muutusi ei taimestikus ega mullastruktuuris.

Üldiselt loetakse kolmeaastast uuringut liiga lühikeseks, et saada põhjalikke teadmisi. Projekti käigus ei olnud võimalik välja selgitada lühiajalist maksimaalset karjatamiskoormust, sest puudus piisav arv loomi. Kuigi kolm aastat ei ole piisavalt pikk aeg, et anda põhjalikke soovitusi, võib öelda, et 20-30 päeva on sobiv rotatsioonivahetuse intervall poollooduslikele niitudele kevadel ja varasuvel, isegi kuiva suve korral. Siiski tuleb soovitustega olla ettevaatlik, sest selline soovituste andmine pole päris kooskõlas AMPG mõtteviisiga. AMPG puhul on vajalik pidev olukorra jälgimine ja selle jälgimise põhjal on paaripäevased rotatsiooni nihked vältimatud. Seega võib AMPG-süsteemide kavandamisel kasutada eeldatavat taastumisperioodi, kuid kasvuperioodi jooksul peaksid talunikud kasutama seda ainult suunisena ja tegeliku taastumisperioodi aluseks võtma konkreetse rohumaa tingimused ja seisundi.

Tegevuse lõpparuande koos kirjandusallikate viidetega leiate innovatsiooniklastri kodulehelt

Vaata lisaks:

Tegevused viiakse ellu Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetme 16 „Koostöö” alameetme „Innovatsiooniklaster” raames, toetab Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond (EAFRD)

Toimetas: Liina Ulm

Viimased uudised

Arhiiv

Pikk.ee uudiskirjaga liitumine.

Isikuandmeid töötleme vastavalt Isikuandmete töötlemise põhimõtetele

Täpsem liitumisvorm on leitav https://test.pikk.ee/liitu-uudiskirjaga/