Anneli Ärmpalu-Idvand, loomaarst, loomakasvatusnõustaja, aretuse- ja loomapidamise spetsialist
Allikas: Tõuloomakasvatus nr 105/ 1-2024
Lõuna-Ameerikast pärit alpaka kuulub mõhnjalgsete (Tylopoda) seltsi kaamellaste (Camelidae) sugukonda laama (Lama) perekonda. Kuigi tema sugulane kaamel elab teispool maakera Aafrikas ja Aasias, siis ühendab neid vastupidavus ja toimetulek rasketes looduslikes elupaikades.
Kohastumine ja sööt
Kui tavaliselt arvatakse, et eksootilised loomad vajavad erikohtlemist ja -ratsiooni, siis alpakade puhul see nii ei ole. Nad on vähenõudlikud loomad, kes on harjunud eriti karmide kliimatingimuste ja kasina toiduga. Alpakade kodumaal, Andide mäestikus, kontinentaalne kliima tähendab päeval kuuma- ja öösel miinuskraade ning tuulepealsed mäenõlvad ja kiltmaad ei kanna lopsakat taimestikku. Sellisest „lastetoast“ pärit loomad lepivad igasuguse heinaga talvel; varakevadel ja hilissügisel eelistavad kulu, sammalt, mahalangenud puulehti ega nõua ülihoolitsetud laudatingimusi ning suvel on nõus igasugust maastikku hooldama.
Neile meeldivad puude oksad ja lehed, kõrrelised ja väikesed põõsad ning puhmad, ka pilliroogu ei põlata. Nagu kõigile mäletsejalistele on muidugi lemmikuks mahlakas valgurikas karjamaarohi. Minu kogemus talvesööda varu osas näitab, et koguseliselt söövad nad sarnaselt lammastega.
Jõu- (täiend-)söödaks sobib nagu teistele kodumäletsejalistele teravili ja kaunvili ning graanulitena kuivatatud kook ja srott (söödapeedist, suhkrupeedist, rapsist, sojast, nisukliidest, linaseemnetest jm). Mina kasutan otra ja maisi ning lammastele ja kitsedele mõeldud granuleeritud valmissööta. Jõusööda kogus on päevas väike, kuna puudub toodangukoormus. Edukalt harjutame nii ka loomade sotsialiseerimist ja inimsõbralikkust. Seda teeb muidugi kõige tõhusamalt alpakade lemmiksööt – toores porgand. Neile võib anda ka muid juur-, aed- ja puuvilju, kuid porgand on vaieldamatu lemmik, mille peale kohale joostakse. Täiendsöödad sisaldavad ka mineraale ja eraldi mineraalsööta nad ei vaja. Olen oma alpakadele pakkunud erinevaid mets- ja koduloomade lakukivisid, lammaste ning veiste kausi- ja puistemineraale ning naturaalseid peenestatud munakoori. Ühegi vastu pole nad vähimatki huvi ilmutanud.
Alpakad armastavad püherdada liivas nagu hobused.
Tavaliselt nad kaevavad koplisse augu, kus liivavanne võtta. Lõkkease, mererand, varjualuse kruusane põrand on nende lemmikud.
Eraldi tuleb rõhutada nende kommet valida endale kemmerg. Nende väljaheiteks on pabulad, pisut lamba omadest suuremad. Nii laudas kui koplis kergendab kogu kari oma ihuhäda ainult ühes kohas, tekitades tüüpilise pabulapüramiidi, ei mingit laussõnnikulaotamist nagu see on omane kõigile teistele kodumäletsejalistele. Alpakad on seetõttu alati puhtad, levitavad vähem parasiite ja nende järelt on lihtne koristada. Sellest tulenevalt sobivad nad hooldama ala, kus igapäevaselt kõnnivad inimesed. Turismitaludes kämpingute ümber muruniidukiteks on nad seetõttu lausa ideaalsed.
Karjakopli piirdeaiaks sobib nii elektrikarjuse nöör, latt- või võrktara, aga neid on võimalik ka kaelarihma või päitsete küljes oleva oheliku otsas söödaplatsil teatud aja jooksul hoida (päevaks sööma viia). Nii saab hooldada majaümbrust ilutaimede või viljapuude vahelt. Arvestama peab vaid sellega, et oheliku pikkus ei võimaldaks ulatuda keelatud taimedeni, mis ei tohi hamba ega külje alla sattuda. Eriti armastavad nad kuni endakõrgusi põõsaid nühkida, mis saavad okste murdmisega rüüstatud. Kasvavate puude koorimise ja intensiivse viljapuude oksalõikusega nad siiski ei tegele, nii et kits kärneriks ohtu pole.
Kariloomad
Alpakad on kariloomad, kes vajavad pidevalt vähemalt üht omaliigist ja soovitavalt omasoost seltsilist, kuid lepivad väga hästi ka lammastega. Muust liigist kaaslane võiks olla kasvult väiksem, siis tunneb alpaka end turvaliselt. Teiste loomade suhtes on nad uudishimulikud, kuid ei sekku nende elukorraldusse, kuni olustik on rahulik ja rutiinne.
Isased peavad oma kohuseks karja valvamist. Tõsisema häiringu (nt kiskjate rünnak, loomade kinnipüüdmine, võõrad hääled) korral tormab „valvur“ kohale ja jälgib, häälitseb kriiskavalt, puhub ja sülitab ning üritab hüpata peale, suruda õieli kaela ja peaga, aga isegi hammustada, olenevalt sellest, kui ohtlikuks ta häirijat peab.
Alpakade omavaheline võitlus võib probleemiks olla suurtes karjades, eriti kus rohkem isaseid koos. Loomulikult ei tasu neid provotseerida omavahel rivaalitsema mitmekesi emastekarja laskmisega. Isast ei ole soovitav hoida emaste karjas peale paaritusperioodi, kuna emane üritab tõrjuda isast ja see võib võitluseks kujuneda.
Nagu kõigi koduloomade puhul on suures karjas võimuvõitlus silmatorkavam kui väikeses, samuti sõltub see iga indiviidi iseloomust. Jõusööda andmisel on üsna loomulik, et vastastikku puhumist ja peaga lükkamist tuleb ette, kuid muidu on alpakad meeldivad ja leplikud loomad. Kindlasti ei ole nad nii pealetükkivad kui lambad või kitsed, lasevad peremehel end kallistada ja pügamise, jalgade või hammaste hooldamisega toimetada.
Loomaarstid teavad, et rutiin on looma sõber. See kehtib ka alpakade puhul, kes reageerivad peremehega (häälele, vaatevälja ilmumisele) seotud toimingutele, söötmisrituaalidele, sissekujunenud liikumismarsruutidele jne kui ohututele igapäevaasjadele. Rutiinse käitumisega on neid võimalik harjutada ka külalistega ja julgustada endale ligi laskma võõraid või nendelt porgandit võtma. Siiski on peremehe lähedalolek turvalisuse garantii, mis tagab, et loomade usaldust ei kuritarvitata.
Elukäik
Alpakade vähenõudlikkuse põhjuseks on asjaolu, et tegemist on ülearetamata loomadega, kel puudub suur toodangukoormus ja oma supervilla kasvatamine on ürgne omadus. Emased on indutseeritud ovulatsiooniga ehk paaritus stimuleerib ovulatsiooni ja seetõttu tiinestuvad hästi. Tiinestumiseks valmisolekut demonstreerib emane rinnakule ja kõhuli maha laskudes ning isasel paaritamist võimaldades. Kui emane on juba tiine, siis ta tõrjub isast. Et tiined emased ei oleks häiritud isastest, tuleks neid sel ajal eraldi pidada.
Alpaka pikk tiinus (kuni 12 kuud), mille tulemusel sünnib üks väikese peaga sale loode, 6–9 kg, on samuti looduse regulatsioon. Tiinestuda võib alpaka aastaringselt. Alpaka poegimine on kerge ja ei vaja sekkumist. Enamasti toimub see päevasel ajal. Ta ei tegele sünnituspesa valmistamisega, vaid poegib justkui „käigu pealt“ kohta valimata. Erinevalt veisest ja lambast alpakaema järglast ei laku, vaid lootevedeliku ja -kestade jäägid kuivavad ära.
Vastsündinu ajab end kiirelt peentele pikkadele jalgele ning suundub imema. Ema kaks nisa on peidetud kubeme ja kõhu vahele. Alpakabeebit kutsutakse kriiaks (eestikeelne mugandus algvariandist cria). Kriia pole varss, vasikas ega tall ei olemuselt ega käitumiselt. Ema taastub sünnitusest kiiresti ja võib juba 10 päeva pärast olla valmis uueks tiinuseks. Kriia imeb emapiima 6–10 kuud, ema valvab ja kaitseb teda innukalt, hoolimata sellest, et väikseke on iseseisev ja matkib täiskasvanute käitumist juba esimesel elunädalal ning suudab karjaga kaasas olla.
Kuigi suguküpseks saavad emased alpakad teisel ja isased kolmandal eluaastal, siis tegelikult võib see toimuda varem. Oma karja jäetavad isased kriiad tasuks eraldada emastest või kastreerida esimese eluaasta lõpuks. Kastreerimist taluvad nad paremini kui jäärad, pullid või täkud, paranedes kiiresti ja märkamatult.
Alpaka eluiga on keskmiselt 20 aastat. Nagu kõigil vanadel mäletsejalistel muutuvad töntsimaks nendegi meeled ja taju, kaob sigimisvõime ja probleeme võib olla hammastega, kuid karjahierarhias püüavad nad oma positsiooni hoida ja jõusöödaküna juures puhutakse noorematele näkku.
Alpaka saaduseks on vill
Eksklusiivset nahka saab hukkunud loomadelt, kuna nad on liiga kallihinnalised ja vähe levinud, et neid liha ja naha pärast realiseerida.
Villast rääkides võime öelda, et see on erakordselt pehme, siidine ja antiallergeenne, töödeldav nii lõngaks kui vildiks, sobib otse palja ihu vastu. Seetõttu tehakse temast nii beebikaupu kui pesu, rääkimata tavalistest silmkoetoodetest selga, jalga, kätte ja pähe. Oma luksuslike omaduste tõttu on vill väärtuslik, töödeldav käsitsi või kammvillavabrikutes. Meie kasutame vokiga ketraja teenuseid, mis võimaldab esile tuua iga looma kasuka personaalseid iseärasusi.
Võrreldes lambaga kasvab see vill umbes poole aeglasemalt ja ei sisalda villarasu, mistõttu ei kleepu sinna sellist mustust nagu virts ja pori. Küll aga on probleemiks nende kuival pinnasel püherdamisest tingitud liiva, tolmu ja muu peene prahi kogunemine villakusse.
Alpakasid pügan mina kääridega nagu lambaidki, fikseerides nad enda ette maha. Sellega saab mõningase harjutamise peale hakkama igaüks. Paraku kasutab Eestis enamik nii alpaka- kui lambapidajaid masinpügamise teenust. Siiski kutsun üles enda eeskuju järgima, kuna siin on eelisteks ressursisäästlikkus ning paindlik suhtlus loomaga. Kuna alpakal on pikk ja tugev kael võrreldes lambaga, siis võib abiline olla valmis kaela hoidma äkiliste liigutuste tegemise eest.
Villkarvade tiheda paiknemise tõttu kehal ja jalgadel ründavad putukad suvel vaid nende nägu, põhjustades vahel silmade ärritust. Seda saab leevendada võrkkatete või hooldusega, kui on vajadust. Sama kehtib ka mõhnatalda pealt ja eest katva sarvtohlu ja lõikehammaste hoolduse kohta. Hooldusvajadus tuleb päevakorrale vaid siis, kui need on muutunud ebaloomulikult pikaks või kujus ja segavad looma toitumist, liikumist või heaolu.
Kuna tegemist on aborigeense koduloomaga, siis sekkuma ei pea regulaarselt, vaid ainult vajadusel ja kuni omal kogemus puudub, siis paluda loomaarst appi. Õige hammaste ja mõhna katva sarvtohlu korrigeerimine ei põhjusta loomale valu ega ebameeldivust. Kasuks tuleb siingi usaldus peremehe vastu ja rutiinne harjutamine fikseerimise, suu ja jalgade kontrolliga.
Suured silmad ja pehme vill tekitavad inimestes nunnutamissoovi
Minagi ei väsi neid kallistamast ja silitamast. Paeluv välimus kogub huvilisi aia taha nii suvel kui talvel. Seetõttu on alpakapidamine Eestis kõige enam levinud just turismitaludes ja taluloomaaedades. Tihti kasutatakse neid erinevatel fotosessioonidel pruutpaaride, laste või lihtsalt tootereklaami taustajõuna. Lisaks koos alpakaga pildistamisele pakutakse ka söötmise, silitamise ja jalutamise võimalust.
Meie talus on võimalus puhata kämpingus, mis asub alpakakoplis. Alpaka ei ole pealetükkiv, vaid pigem viisakas kaaslane ja huvitav nii vaatleja kui vaadeldava rollis. Erinevaid põnevaid teenuseid ja võimalusi pakub pea iga alpakapidaja ning kindlasti leidub veel realiseerimata ideid. Tänapäevane loomapidamine pole ammugi enam ropprealistlik ega puhtpraktiline, vaid suuresti meeldivale elamusele orienteeritud eluviis.
Arvukus ja paiknemine Eestis.
Euroopasse hakati alpakasid tooma alles 1980ndatel ja Eestisse jõudsid nad käesoleva sajandi algul. 2024. a seisuga on meil ametlikult registreeritud 23 alpakapidamiskohta, millest osal farmidel on nii suve- kui talvelaut või isaste-emaste eraldi koplid ning osad registreeritud pidajad alles plaanivad loomi soetada. Lisades juurde lemmikloomapidajad, kes pole veel PRIAga asju ajanud, võib öelda, et Eestis on umbes kolmkümmend alpakapidajat.
Alpaka on identifitseerimiskohustuslik loom, keda tuleb juba 20-päevaselt märgistada. Tegelik elu näitab, et hea kui oleme saanud koha (lauda või ala) arvele võtta ja teatame loomade üldarvu ning selle muutused, kuna ametlik registreerimissüsteem ja märgistamisvahendid puuduvad. Peamine on siiski, et see imekena villaloom on meil esindatud ja loodan, et levib järjest rohkem. Pidajaid jagub kümnesse maakonda, kusjuures farmide arvuga juhib Pärnumaa, järgnevad Rapla-, Viljandi-, Hiiu- ja Valgamaa, üksikud farmid paiknevad ka Järva-, Saare-, Ida-Viru-, Võru- ja Läänemaal. Esile võiks tõsta kõige staažikamat pidajat OÜ Muhu Jaanalindu ja kõige suuremat, 86 loomaga OÜ Alpakafarmi. Teised pidajad võib valdavalt jagada 1–5 ja mõned 5–20 või enama alpakaga suuruskategooriasse.
Enamik kasvatajaid pakuvad kas e-poes või kohapeal farmis üsna rikkalikku ja omanäolist saadusest valmistatud kaubavalikut. Vaid üksikud loomaomanikud eelistavad ainult alpakasid, valdavalt peetakse neid koos teiste koduloomade ja -lindudega. Nagu mainisin, on lammas tema sobivaim kaaslane. Alpakad on Tallinna Loomaaias esindatud nii püsiekspositsioonis kui loodushariduse tegelusalas nn lasteloomaaias naabritena kihnu maalamba säilituskarjale. Leidlik lahendus maaelu mitmekesistamiseks.
Kõike kokku võttes on alpaka suurepärane lemmik- ja põllumajandusloom kodumajapidamises ning eksootilisest päritolust hoolimata sobib ta hästi Eesti oludesse.
Ta on vähenõudlik maastikuhooldaja, annab imelist villa, püüab pilku ja maandab stressi ehk sobib teraapialoomaks. Kuna ta ise on sotsiaalne ja vajab kaaslasi, siis on stressimaandamine inimesega vastastikune. Ta harjub hästi ja on treenitavgi. Alpaka pehmetallalised mõhnjalad ei riku taimestiku juuri ja ei kahjusta pinnast, mis on eriti oluline väärtuslike taimekoosluste hooldamisel. Lisaks tema suhteliselt kerge kehamass annab arvestatava eelise suure kabjalise hobuse ja sõralise veise ees.
Isikliku ligi kümneaastase alpakapidaja staaži järel julgen teda soovitada eriti neile, kel juba lambapidamise kogemus olemas. Kui lambapidaja tahab oma ettevõtlust mitmekesistada, siis vaid pisut juurdeõppimist ja kannatlikkust ning teil ongi majas kahte sorti villaloomad ja toodangut igale maitsele.
Toimetas H.Tamsalu
