Pole kahtlustki, et 2014. aasta jääb kogu Eesti toidusektorile kauaks meelde. Saagid on olnud suured, hinnad madalad või kõikuvad. Tugeva panuse ebakindlusesse on andnud Venemaa turu peaaegu täielik ärakukkumine.
Aasta algas Venemaa piirangutega Eesti piima- ja kalatööstustele. Olukord tundus juba lahenevat, kuni saabus 7. august. Venemaa kehtestas sisseveokeelu valdavale osale Euroopa Liidu toidukaubast. Nii laiaulatuslikku ja järsku turumuutust rahuajal annab ka ajaloost otsida.
Kogu mäng turul muutus päevapealt. Kõikide Euroopa Liidu riikide ettevõtjad hakkasid otsima oma kaubale uusi turge. Kellel mureks puuviljad, kellel näiteks piim. Selgelt kõige suuremad kannatajad on Venemaa piiri äärsed riigid, kes majanduslikel ja ajaloolistel põhjustel on olnud rohkem sealsel turul esindatud.
Konjunktuuriinstituut rehkendas Eesti nii-öelda saamata jäänud tuluks ligi 150 miljonit eurot, sest hinnalöögi said ka Leetu toorpiima müünud põllumehed. Venemaale suunatud Leedu tööstused kaotasid lihtsalt oma turu.
Nüüd on vaatenurga küsimus, kas räägime praegu Venemaaga seotud kahjudest või käsitleme seda juba uue normaalsusena. Ma julgeks öelda, et realiseerus prognoositud risk. Maailmapoliitikat vaadates on raske ka näha, millal Venemaa turg võiks taas avaneda.
Seega saame otsida olukorraga kohanemise võimalusi. Meil on rohkesti rohumaid, efektiivne piimatootmine ja kvaliteetne tulemus. Kriis näitas ära palju räägitud ja osundatud mure, et tootmises oleme maailmaklassi tegijad, kuid töötlemises ja müügis tagasihoidlikumad.
Kuna tegu on eelkõige Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise konfliktiga, siis loomulikult peavad leevendavad meetmed tulema Euroopa Liidu tasandilt. Lisaks tavapärastele turukorralduslikele meetmetele otsibki Brüssel praegu võimalust Baltimaade ja Soome piimatootjatele lisatoetuste maksmiseks. Leevendust tooksid kindlasti uued turud, kuid nendelegi jõudmine võtab aega.
Vähem on olnud püsti küsimus meie piimasektori visioonist ja struktuurist. Piimanduse strateegia 2012-2020 seab eesmärgiks toota aastas ligi 1 miljon tonni piima. Vähem on küsitud, kas me suudame seda piimakogust piisavalt väärindada ja seejärel eksportida, sest Eesti siseturg vajab vaid poolt sellest kogusest. Praegune olukord näitab selgelt, kui riskantne on toota (toor) piima ekspordiks ja seda veel ühel või teisel moel avalikest vahenditest soodustada.
Eesti piimasektor vajab struktuurset muutust. Peame kasutama kriisi ära piimasektori muutmiseks, et tulevikus oleksime tugevamatel jalgadel. See tähendab eelkõige suuremat koondumist ühistutesse, koostöökoha leidmist tootjate ja töötlejate vahel.
Uuenenud tootmise ja töötlemise struktuur annaks meile suuremad tootmis- ja töötlemismahud, investeerimisvõimekuse ja suutlikkuse müüa kaugemale kui Venemaa.
Pudelikaelaks kipubki praegu jääma töötlemine. Riik on omalt poolt loomas võimalusi sellisteks investeeringuteks maaelu arengukava raames, nüüd peavad ettevõtjad nende kasutamiseks tasuvad võimalused otsima.
Suurem koostöö aitab meid edasi, aga pole kindlasti võluvits. Samas kui vaatan Eesti piimasektori järjekindlat edenemist viimasel ajal, siis annab see kindlust, et tahtmise korral suudab sektor ühise eesmärgi nimel seljad kokku panna.
Artikkel ilmus Eesti põllumajandus-kaubanduskoja konverentsi "Piimafoorum 2014" kogumikus.
Ivari Padar (põllumajandusminister), 21.11.2014, Põhjarannik, lk 2.
