Vaheldusrikka toidulaua tarvis võiks aias kasvatada erisuguseid köögivilju, puuvilju ja marju. See eeldab aga teadmisi, millist pinnast üks või teine taim edenemiseks tahab.
Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli aiandusõpetaja Liina Jürisoo sõnul vajavad köögiviljad ja maitsetaimed enamasti keskmisi muldasid, mis sisaldavad rikkalikult toitaineid, niiskust ja õhku.
«Kergematel muldadel edenevad üldiselt paremini kurk, porgand ja mõned selle sugulased, söögipeet, lill- ja spargelkapsas, aeduba ja sibul ning enamik maitsetaimi, raskematel muldadel peakapsas, kaalikas, rabarber, seller ja mädarõigas,» räägib ta.
Mulla reaktsiooni suhtes köögiviljad Jürisoo ütlemist mööda enamasti kuigi tundlikud ei ole, kuid paremini sobib neile üldjuhul siiski nõrgalt happeline või neutraalne muld.
Põhjavesi ei tohiks ulatuda liiga kõrgele
«Puuvilja- ja marjakultuuridele on kõige paremad paigad, kus on väike kallak lõunasse. Maasikaid aga ei tohiks istutada tuulte eest liiga varjatud kohta, vastasel juhul on haigustel ja kahjuritel niiskes keskkonnas hõlbus areneda,» kõneleb Liina Jürisoo.
Õunapuude ja teiste viljapuude puhul rõhutab aiandusõpetaja, et põhjavesi ei tohiks olla liiga kõrgel. «Kõiki muid mulla parameetreid on võimalik komposti, muud orgaanikat või väetist lisades muuta.»
Õunapuudele soovitab Jürisoo keskmist mulda, sest selles on olemas kõik head parameetrid: ta hoiab kinni niiskust ja on piisavalt õhurikas. Liiga raskes mullas napib õhku ja juured jäävad kängu. Liiga kergest mullast jookseb aga vesi kiiresti läbi, uhtes ühtlasi minema toitained. Seega on niisugused mullad lahjad ega taga head saaki.
Nii liiga raskete kui liiga kergete muldade parandamiseks on Jürisoo sõnul tõhusaim moodus lagunenud orgaanika ehk komposti lisamine.
Mineraalväetistest soovitab ta kasutada uudseid firma Osmocote pikatoimelisi väetisi, mille puhul saavad taimed graanulitest toitaineid ammutada just siis, kui neid parasjagu vaja on. «Nad on tavalistest väetistest küll märksa kallimad, aga ka tublisti efektiivsemad. Üle doseerida ei ole nende puhul võimalik.»
Tähtis on järgida viljavaheldust
Liina Jürisoo rõhutab, et aednik võiks endale selgeks teha, millistesse sugukondadesse tema taimed kuuluvad, ning järgida viljavaheldust: sama sugukonna taimi ei tohiks järjest ühes paigas viljelda.
Üks selle põhjus on asjaolu, et taime juured eritavad mulda mürgiseid aineid, mis kuhjudes võivad hakata taimede kasvu ja arengut pidurdama. Teisalt levivad mullas ka igale taimeliigile eriomased haigused ja kahjurid.
Pärast õunapuu ülesjuurimist näiteks ei tohiks 30 aasta jooksul teist õunapuud sama koha peale istutada. Maasikate ning kurkide, kapsaste ja teiste köögiviljade puhul tuleks pausi pidada kolm-neli aastat.
Jürisoo tuletab muu hulgas meelde, et porgandiga ühest sugukonnast on seller, petersell ja pastinaak. Samuti on ühest sugukonnast kurk ja kõrvits. «Ehkki pealtnäha üsna erinevad, on kurgil ja kõrvitsal sarnased haigused ja kahjurid.»
Turvasmuld köögiviljadele ei istu
Happeline kõrgsoo turvas enamikule aiakultuuridele ei sobi, erandiks on rabast pärit taimed, nagu mustikas, jõhvikas ja pohl.
Köögiviljataimed ei ole võimelised turvasmulla happelisusega toime tulema. «Kindlasti ei edene happelises keskkonnas kapsas ja teised ristõielised, kes vajavad neutraalset või isegi leeliselist mulda. Happelises mullas nakatuvad nad kapsanuutrisse ja vähemalt seitse järgmist aastat ei ole seal võimalik enam sama sugukonna taimi kasvatada,» kõneleb Liina Jürisoo.
Küll soovitab ta turvast kasutada multšina. «Sel juhul säilitab ta mullas niiskust ning aitab umbrohte ja haigusi eemal hoida. Samuti sobib spetsiaalselt ettevalmistatud turvas taimede ettekasvatamiseks.»
Niiskuse suhtes nõudlikud köögiviljad on kapsad, kurk, salat, redis ja kaalikas ning vähenõudlikud söögipeet, tomat, porgand ja paprika. Kuivuses peavad kõige paremini vastu kõrvits ja aedoad. «Kõrvits on võimeline juurekavaga väga sügavale minema ja tema saab igal juhul veevaru kätte,» nendib Jürisoo.
Kui vaja, tuleb mulda parandada
Aiandusõpetaja ütlemist mööda on Eesti muldade tavaline häda liiga õhuke huumuskiht. Nii et korraliku saagi saamiseks tuleb ikka ja jälle orgaanilist ainet lisada. Koduaedade väikestel pindadel ei valmista mulla parandamine, selle struktuuri ja keemiliste omaduste kultuuridele sobivaks muutmine tema hinnangul aga kuigi suurt raskust.
Ülearu niiskes paigas tuleb kõigepealt veeolusid reguleerida. Pealevalguvate vete ärajuhtimiseks kraavide või drenaažide rajamise juures on kindlasti vaja asjatundja abi.
Vajaduse korral tuleb aias muuta mulla reaktsiooni. Happelised mullad näiteks vajavad lupjamist või puutuha lisamist. Raske savimulla struktuuri ja vee läbilaskmisvõimet saab parandada liiva lisamisega.
«Mida suurem on parandamiseks kasutatava mulla huumuse- ja toitainesisaldus, seda tõhusam on lõpptulemus,» nendib Liina Jürisoo.
Mulla tüüpi ja hapesust on lihtne määrata
Seda, kas muld on kerge, keskmine või raske, on Liina Jürisoo kinnitusel lihtne kindlaks teha sõrmeproovi abil. "Juhul kui niisutatud mullast saab palli veeretada, ei ole ta igal juhul kerge. Juhul kui palli saab veeretada vorstiks ja painutada nii, et see ei murdu, ontegemist veelgi savisema mullaga."
Samuti on tänapäeval lihtne määrata mulla reaktsiooni ehk seda, kas tegu on happelise, neutraalse või leeliselise mullaga. "Selleks on poodides müügil spetsiaalsed ribad, millel on kirjas mulla pH määramise õpetus. See katse kestab kõigest üks-kaks minutit ning on enam-vähem täpne. (Sakala)
AIANDUSÕPETAJA
Praegune Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli aiandusõpetaja Liina Jürisoo on olnud õpetaja ka Räpina aianduskoolis.
• Õppinud Eesti põllumajanduse akadeemias agronoomiat ja Leningradi põllumajanduse instituudis aiandust, Räpinas maastikukujundust ja Luual maastikuehitust ja arboristiks.
• Läbinud hulganisti koolitusi, sealhulgas seenekasvatajate kursuse Hollandis.
Allikas: Liina Jürisoo
Egon Valdaru,
Sakala, 02.04.2014
