EL liikmesriikide aruandluse andmed näitavad, et suur osa ELi kaitsealustest elupaikadest ja liikidest on mõjutatud põllumajandus- ja metsanduspraktikatest. Valglinnastumise ja intensiivse metsamajanduse kõrval on põllumajanduse intensiivistamine üks bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja ökosüsteemide seisundi halvenemise põhjuseid Euroopas.
Bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse all mõistetakse siinkohal erinevaid eluslooduse elemente nagu taime- ja loomaliigid ning elupaigad (kooslused).
Elurikkuse kaitseks on Eestis 19,4% maismaast ja 18,7% merest võetud kaitse alla. Loodusdirektiivi elupaikade ja liikide seisund on Eestis oluliselt parem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Soodsas seisundis on Eestis rohkem nii liike kui ka elupaiku ning halvas või kehvas seisundis elupaikade hulk on järjest vähenenud. Seni veel looduskaitset mitte vajavate liikide seisund on aga järjest halvenenud nii Euroopas kui ka Eestis.
Elurikkuse seires kasutatav päevaliblikate indeks on Eestis stabiilne ja täheldatav on väike tõusutrend. Linnuliikide arvukus on aga viimasel 35 aastal olnud langustrendis. Tõusvat trendi on Eestis täheldatud kimalaste arvukuses, kuid tugevas languses on mesilaste arvukus. Põllulindude arvukuse ja liigirikkuse uuringus on välja toodud, et põllulindude üldine olukord Eestis on probleemne – nii põllulindude seire kui riikliku keskkonnaseire programmi raames läbiviidav haudelinnustiku loendus viitab põllulindude arvu vähenemisele Eestis. Euroopa langustrend on veelgi suurem – Euroopa põllulinnustiku kompleksindeks oli perioodil 1980-2018 – 57%, Eestis oli põllulinnuindeks (14 levinumat kultuurmaastiku haudelindu) perioodil 1983-2020 – 50%. Samal ajaperioodil ehk 1983–2018 on Eestis langenud ka metsalinnuindeks (25 levinumat metsa haudelindu) 25%. Seireperioodil 2010-2020 kohatud 5755 pesitsevast põllulinnupaarist loendati 43% Kesk-Eestis ja 57% Lõuna-Eestis14. Dominantseimaks linnuliigiks Eesti põllumajandusmaastikul oli ülekaalukalt avamaastikku eelistav põldlõoke, kellele järgnesid kadakatäks, kiivitaja, sookiur, pruunselgpõõsalind ja talvike.
Kimalaste mitmekesisuse ja arvukuse uuringu kohaselt, kuhu on kaasatud Kesk-Eesti ja LõunaEesti seirealad, on aastatel 2009-2020 Kesk-Eestis kimalaste arvukus püsinud stabiilne, Lõuna-Eestis toimus kimalaste arvukuses aastatel 2015-2016 tõus, kuid seejärel arvukus taas langes13,14. Järsk arvukuse langus toimus seejuures 2020. a. Selle põhjuseid ei ole seireandmete analüüsi põhjal suudetud esialgu üheselt selgitada ning peab ootama, milliseid tulemusi näitab järgnevate aastate seire. Põhjuseid saab otsida taimeliikide arvu, õite tiheduse ja rohumaaribade niitmise muutuste koosmõjust. Keskmised kimalasenäitajad loendusraja kohta on peaaegu kõigil juhtudel Lõuna-Eestis siiski kõrgemad kui Kesk-Eestis, mida saab seostada Lõuna-Eesti mitmekesisema maastiku ning suurema püsirohumaade, ristikute ja liblikõieliste osakaaluga. Seetõttu pakub see piirkond kimalastele rohkem sobivaid elupaiku ja toitu.
Tuuline rannaniit. Foto: H.Tamsalu, 2021
Elupaikade kui ökosüsteemide seisundi ja ökosüsteemiteenuste laiem (mitte üksnes loodusdirektiivist lähtuv) üleriigiline hindamine ja kaardistamine on toimunud projekti ELME raames . Põllumajanduse ja elurikkuse kontekstis on oluline välja tuua niidukoosluste ulatus ja seisund. Niiduelupaikade hulka kuuluvad Eesti liigirikkaimad taimekooslused (puisniidud, alvarid, aruniidud). Eesti puisniitudel võib taimeliikide arv küündida enam kui 20 liigini, samas kui külvatud ja intensiivselt majandatavatel rohumaadel on see tavapäraselt 3–5 liiki.
Pärandniidud hõlmavad kaardistuse alusel Eestis 1347 km2 , millest suurem osa (896 km2 ) paiknevad kaitstavatel aladel. Võrreldes teiste ökosüsteemidega (põllumajandusmaad ja metsad) on niitude levik vähene. Metsade kogupindalaks saadi projektis valitud metoodika alusel 24 388 km2 . Põllumajanduslikud ökosüsteemid hõlmasid 9703 km2 , millest ligikaudu 71% moodustasid põllumajandusmaast külvikorras olevad põllud. Ligikaudu 64% kaitstavatel alade inventeeritud pärandniitudest on heas või väga heas seisus. Väljaspool kaitstavaid alasid olevad niidud on seevastu valdavalt (88%) kehvas või tugevalt taastamist vajavas seisus. Niiduökosüsteemide kaardistamine jõudis järeldustele, et arvestades niiduelupaikade vähesust maastikus, on vajalikud kõik pingutused niiduökosüsteemide seisundi parandamiseks ja leviku laiendamiseks. Selleks tuleks pärandniite säilitada lisaks kaitstavatele aladele ka väljaspool kaitsealasid ning tunnustada muude rohumaade ja soostunud avakoosluste tähtsust ja tagada nende võimalikult laialdane säilimine ja hea seisund. Sealhulgas on oluline vältida säilinud märgade avatud ökosüsteemide kuivendamist. 2019. aastal esitatud loodusdirektiivi aruande järgi on pärandniitudest soodsas seisundis vaid neli elupaigatüüpi: kadastikud, sinihelmikakooslused, niiskuslembesed kõrgrohustud ning aasrebasesaba ja ürt-punanupuga niidud. Halvas seisundis on puisniidud ja soostunud niidud. Perioodil 2013-2018 on paranenud rannaniitude, loopealsete ja puiskarjamaade üldine seisund. Halvenenud on lamminiitude ja liigirikaste madalsoode olukord.
Osaks elurikkusest on ka mullaelustik ning põllumajandusloomad ja -taimed. Viimaste puhul vajab tähelepanu eelkõige kohalikku sorti taimede ja kohalikku tõugu loomade geneetilise ressursi säilitamine. Vastavate rühmade kohta puuduvad Eestis teadaolevad laiemad ja/või ajakohased uuringud/seired, mis võimaldaksid olukorrast ja suundumustest asjakohast ülevaadet saada.
Allikas: ÜHISE PÕLLUMAJANDUSPOLIITIKA STRATEEGIAKAVA 2023-2027 KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE ARUANNE
Koostaja: Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ (ELLE OÜ)
