Teksti ja fotode autor: Karme Petrutis, METK. Toimetaja: Helene Kõiv, METK
27.- 28. septembril 2023 korraldas Keskkonnaagentuur projekti “Ringmajanduse võimekuse tõstmine” raames eelkõige kohalike omavalitsuste ja erinevate riigiametite töötajatele suunatud õppereisid, mille eesmärk oli tutvuda inspireerivate ringmajanduslike praktikatega Tallinnas ja selle lähiümbruses. 28. septembril oli ka METK maaeluvõrgustiku teenistusel võimalus ringsõidust osa saada.
Külastati ringmajandusega ühel või teisel viisil seotud objekte:
- Iru soojuse ja elektri koostootmisjaama, Enefit Green
- Pääsküla jäätmejaama
- Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskust Jõelähtmel
- Kopli parandustöökoda Tallinnas
Iru soojuse ja elektri koostootmisjaam, Enefit Green
Päeva esimeses osas külastasime 45-aasta vanust soojuse ja elektri koostootmisjaama Tallinna lähedal Irus. Tutvusime 2013. aastal avatud kaasaegse prügipõletusjaamaga Enefit Green. Enefit Green omanikud on täna 63 000 investorit, olles hetkel Baltikumi kõige suurema investorite/aktsionäride arvuga ettevõte. Töötajaid on kokku ligi 200, sh nii Poolas, Leedus, Lätis kui Eestis, tulevikus ka Soomes.
Iru jaamas toodetakse kõige enam soojusenergiat, moodustades Eesti koguenergia vajadusest umbes 1/8. Ettevõte on hoogsas arengufaasis, taastuvenergia tootmisvõimsused investorite toel pidevalt suurenevad, seejuures kõige enam just Leedu tuuleparkide abil. Ettevõtte juhtide sõnul on Leedu kogukonnad palju enam koostööaltid tuuleparkide rajamisel võrreldes nt Läti või Eestiga. Enefit Green kõige suurem kasvuturg ongi praegu Leedu ning seejärel Eesti, Poola ja Soome. Kindlaks eesmärgiks on olla 2026. aastaks suurim taastuvenergia tootja Baltikumis.
Ainult värsked olmejäätmed
Iru koostootmisjaama fookuses on vaid hangetega leitud partnerite segaolmejäätmed, mis tähendab, et erakliendil oma jäätmeid Irusse otse tuua ei ole võimalik. Olmejäätmete kogus on Eestis läbi aastate selgelt kasvutrendis. Sorteeritud jäätmed ei jõua Irusse, vaid nende esmane prioriteet on need kompostida või toota nendest biogaasi.
Kuigi nii Eestis kui Euroopas üldiselt on selge suund jäätmete sorteerimiseks, on ja jääb siiski järele jäätmeid, mida on kõige mõttekam pigem lugeda segaolmejäätmeks ning mis seetõttu sobivad ikkagi eelkõige energia tootmiseks. Optimaalse küttesegu tagamiseks kasutatakse segaolmejäätmeid ning u 10-15% ulatuses muid materjale (nt plastitööstuse ja pakendisorteerimise kõrgema kütteväärtusega jääke jne).
Irusse jõuab vaid värskelt tekkinud prügi, st aastaid tagasi ladustatud vana prügi energia tootmiseks kasutada ei ole võimalik. Pikalt seisnud või vahepeal “kahtlaselt” käideldud prügis võib olla sees ohtlikke komponente, aga ka poollagunenud või lagunenud biojäätmeid, mis teevad sellise materjali põletamisprotsessi oluliselt keerulisemaks. Kui aga ühel päeval seaks Eesti riik eesmärgiks nt vanade prügilate avamise ja ka sellise materjali kasutamise, siis vajab see eelkõige põletus- ja puhastustehnoloogiate olulist ja väga kulukat täiustamist.
Puhastustprotsess ongi Iru põletusjaama tegevuses kõige kulukam osa, mis võttis u 1/3 kogu jaama renoveerimise maksumusest. Näiteks toodi Šveits, kus juba täna on null-tolerants jäätmete ladestamise osas eelkõige seetõttu, et väärtuslikku maapinda ei läheks selle tõttu raisku.
Mida head “Iru kokad jäätmetest küpsetavad?”
Iru koostootmisjaama peamiseks kütuseks on ligi 260 000 tonni segaolmejäätmeid aastas. Eestis tekib aastas üle 320 000 – 330 000 tonni sorteerimata segaolmejäätmeid, sh langes Iru jäätmeenergia ploki käivitamisega ladestatava aastase segaolmejäätme kogus üle nelja korra. Samas nt Tallinnas ei ole siiani täheldatud, et segaolmejäätmete kogused oleksid märkimisväärselt langenud hoolimata sellest, et liigiti kogumine on järjest aktiivsem. Sellest võib omakorda järeldada, et tarbimine ja jäätmeteke üldiselt on elanike ja ettevõtete hulgas siiski selgelt kasvutrendis.
Segaolmejäätmeid peetakse aastatega järjest väärtuslikumaks materjaliks. Varasematel aastatel jäi Soomes jäätmeid üle, mistõttu toodi neidki Irusse. 2022. aastal Soomest jäätmete Eestisse sisse toomine lõpetati, sest ka Soomes muutuvad jäätmed üha väärtuslikumaks ressursiks. Suure ringmajanduse ja jäätmete aktiivse väärindamise tuules peab ka Iru hakkama pikas perspektiivis arvestama nii segaolmejäätme tekke vähenemise kui ka suurema konkurentsiga. Samas nt Lätis ei ole endiselt oma põletusjaama, mistõttu sealne olmeprügi suures osas endiselt ladestatakse.
Iru Elektrijaam on oluline kodusoojusega varustaja nii Tallinna kui Maardu linnale, tootes nt Tallinna kaugküttevõrku soojust aastaringselt ning kattes u 20-25% pealinna soojusenergia vajadusest. Hoolimata viimaste aastaste kõrgest inflatsioonist on Irus toodetud soojuse hind püsinud üsna muutumatu ning see on väidetavalt kõige odavamalt toodetud soojus Eestis (7,98 eurot/MWh kohta tavatarbijatele Maardus ja Tallinnas).
Lisaks soojusele toodetakse Irus ka elektrit, keskmiselt 45 000 majapidamise aasta tarbimise jagu. Toodetud elekter suunatakse elektrivõrku ning sellisel viisil saab seda tarbida nii Eestis kui välismaal.
Peale seda, kui jäätmetest on saanud soojus ja elekter, jääb sellest järele veel väärtuslikku materjali:
- koldetuhast eraldatakse u 5500 tonni metalli aastas, mis suunatakse taaskasutusse;
- põhjatuhk ladestatakse suletud prügilate pealmiseks kihiks, aga kasutatakse ka prügilate teede ehituseks, hoides seeläbi kokku palju väärtuslikumat materjali (nt põllumulda, liiva või kruusa);
- lendtuhk kogutakse kokku ja saadetakse Soome, kus see ladestatakse kogumiskohtadesse/ spetsiaalsetesse kaevandustesse.
Pääsküla jäätmejaam
Irus ringkäik tehtud, liikusime edasi Tallinna teise külje all asuvasse Pääsküla jäätmejaama just selle avamise ajaks.
Jäätmejaama prügi toomine on populaarne
Jäätmejaamade haldamise teenus on ajas järjest kasvav tegevus: Eesti linnastub üha enam ja ka jäätmete kogused järjest suurenevad. Viimast tõdesime ka selgelt ise, sest hoolimata sellest, et meie ringkäik oli keset töönädalat lõuna paiku, oli jaama avamise ajaks värava taga pikk eraisikute järjekord, kes soovisid oma jäätmeid ära anda. Selline olukord pidavat olema täiesti tavapärane. Erinevate kampaaniate ajal on klientide järjekorrad väga pikad. Aastas külastab jäätmejaama ligi 100 000 jäätmeid toovat klienti. Jäätmete üleandmine on Tallinna linna, Saue ja Kiili valla elanikele piiratud koguses erilepingute alusel tasuta, teistele kehtiva hinnakirja alusel.
Erinevat liiki jäätmed asetab klient ise liigiti erinevatesse konteineritesse. Jäätmete saabumisel hinnatakse nende mahtu, mitte ei kaaluta, mis oleks liialt aeganõudev ja pikendaks niigi pikki järjekordi.
Kõik jäätmetega seotud andmed kantakse jäätmejaamade ühtsesse infosüsteemi EVALD. Konteinerid on ühtse süsteemi järgi märgistatud erinevate piktogrammidega, mis said loodud ühe Keskkonnaministeeriumi projekti abil. Hetkel testitaksegi uusi silte, sh jälgitakse nende vastupidavust ja küsitakse klientide tagasisidet nende kohta.
Jäätmejaamad on avatud iga päev (sh nädalavahetustel, aga siiski suletud riigipühadel) ja õhtutundideni välja, et inimestel oleks võimalikult mugav oma jäätmeid üle anda.
Jäätmejaamad kuuluvad täielikult Tallinna linnale. Eelkõige eelkirjeldatud suure huvi tõttu on otsustatud, et Tallinnas avatakse 3 uut ringmajanduskeskust. Jäätmejaamade ringmajanduskeskusteks ümber nimetamisega on neile tulemas ka uudsem sisu.
Esimene, väike ja moodne ringmajanduskeskus avatakse Lillekülas, teine Lasnamäel (täiesti uus ja hoones sees) ja kolmas Haabersti keskuses. Kokku on Tallinna Jäätmekeskusel 4 suuremat jäätmejaama Tallinnas, üks Loksa linnas ning pisike jaam Aegna saarel. Mitte ükski neist olemasolevatest jäätmejaamadest ei ole tegelikult ehitatud jäätmejaamaks, vaid on kohandatud selleks kas endisest laoplatsist, tööstusparklast vmt. Sageli rajati jäätmejaamad just endiste prügilate juurde. Viimastel aastatel on värskendatud uute projektide kõrval ka juba olemasolevaid jäätmejaamu.
Pikk ajalugu toob endaga kaasa ka uuendusi
Väga põnev oli tutvuda vana, ligi 30 ha suuruse ning seeläbi Eesti suurima Pääsküla prügimäega, kuhu on ladestatud ja seejärel kaetud hiigelsuur hulk ajaloolist prügi.
Hoolimata sellest, et prügimägi on aastast 2002 peamiselt ohutuse (prügilagaasi kogumine) põhjustel suletud, tuleb sellega vähemalt 30 aastat peale sulgemist veel edasi tegeleda. Nt võib vana suletud prügila nõrgvesi olla suureks ohuks piirkonna põhjaveele. Viimase vältimiseks püütakse nõrgvesi suunata mitte prügilast läbi vaid prügilast mööda. Seejärel püütakse enamik sellest nõrgveest kinni ning suunatakse Tallinna Vee käitlusüksustesse. Põhjavee saasteoht on ka üks peamisi põhjuseid, miks üldse vanad prügilad suleti. Pääsküla prügila sulgemisel on kasutatud peamiselt geotekstiili ja kohalikku pinnast.
Aastaid on Pääsküla prügimäe sees olnud prügilagaasi kogumissüsteem, mis selle kinni püüdis ning mida oli võimalik kasutada kaugküttesüsteemis hoonete kütmiseks. Aastatega on gaasiteke vähenenud ning selle kogumine sellisel kujul lõpetatakse. Kuigi olemasolev keskkonnaluba võimaldaks vana prügimäe aktiivse “hooldamise” nüüd juba lõpetada, soovib Tallinn siiski sinna rajada uue ja looduslähedase biofiltritega gaasikogumissüsteemi.
Praktikas tähendab see seda, et koos Maaülikooli teadlastega valmistatakse komposti abil optimaalne segu, mis püüab ka selle vähese tekkiva prügilagaasi kinni (st kompostis olevad mikroobid tarbivad oma elutegevuse käigus selle tekkinud prügilagaasi ära). Hetkel toimubki mäe peal selle optimaalse segu valmistamine ja seeläbi mäe renoveerimine.
Vana prügimäe tulevikust rääkides on mõtteid, et selle võiks ka avalikkusele rohkem avada, nt seda rekreatsioonialana kasutades. Samas, võib muudatuste tuules tulevikus juhtuda, et soovitakse prügila uuesti avada ning sinna maetud väärtuslikke ressursse aktiivselt koguda, sorteerida ja väärindada.
Veelgi täpsemalt saab tutvuda Pääsküla prügila põneva ajaloo ja tänapäevaga hiljuti prügilat külastanud ajakirjaniku kaasabil – loe artiklit SIIT.
Kord majas
Tutvusime oma ringkäigul Pääsküla prügila kõrval oleva jäätmejaama territooriumi ja põnevate uute ruumidega. Külalistega seotud kehtiv kord on selline, et jäätmejaama juht ei anna töötajatele eelinfot külaliste saabumise kohta, sest jaam peab olema korras ja teenindus kvaliteetne igal külastuse hetkel. Territoorium jättis ka meie külastuspäeval väga korrastatud ja süsteemse mulje.
Linnaelanik, tule ja haara oma biojäätmetele spetsiaalne prügikast!
Meile tutvustati ka Tallinna linna kompostimiskonteinerite projekti. Tallinn on pannud elanikele kohustuse, et kõigil peavad olema komposterid või biolagunevate jäätmete konteinerid. Samas aitab Tallinn ka süsteemi rakendamisele ise kaasa, jagades elanikele kompostreid (700 tk) ja biojäätmete konteinereid (6000 tk). Elanikel on konteineri saamiseks vaja tasuda ka 50 eurot omaosalus. Kahju oli tõdeda, et hoolimata sellest, et see konteinerite projekt on Tallinnas läinud väga hästi, on ikkagi biojäätmete sisaldus kõigi teiste jäätmeliikide sees lubamatult suur.
Paranda, mitte ära viska ära!
Uutes loodavates ringmajanduskeskustes plaanitakse rakendada ringmajanduse põhimõtteid, et hoida erinevat materjali tänasest pikemalt ringluses. Ka vanades jäätmejaamades püütakse neid põhimõtteid võimaluste piires järgida. Meile tutvustati 2023. aasta juulis valminud parandustöökoda, kuhu saab elanik ise tulla oma katkise tööriista, jalgratta vmt ning mida väikese parandamise järel saab edasi kasutada.
Tutvustati parandustöökoja põhimõtteid, reegleid, kasutusaktiivsust. Parandustöökoja väljaehitamisel võeti eeskuju põhjamaade remonditöökodadest. Igasse ringmajanduskeskusesse on plaanitud erineva suunitlusega töökoda, nt Pääskülas on metalli-, Paljassaarde on tulemas puidu- ja Lillekülla pehme mööbli suunitlusega töökojad.
Pääskülas avati juba 2023. aasta suvel metalli suunitlusega üldparandus-töökoda. Ruumi aitas sisustada projektitoetus ning jooksvad kulud katab Tallinna linn. Kohapeal on olemas erinevad kvaliteetsed tööriistad (nt keevitusaparaat, saed, lihvijad, puurid jne), korralikud tööpingid ja ruumid. Töökotta saabudes teeb inimene oma eseme ise korda, vajadusel abistab kohapeal töötav meistrimees. Materjal, ruum, tööriistad ja ka meistrimehe abi kasutamine on vähemalt praegu veel tasuta.
Avatud ollakse paaril päeval nädalas ja kindlatel aegadel ning vajalik on aja eelnev broneerimine. Kuna hetkel annab klient oma jäätmed jäätmejaama üle jäätmekoodi alusel, siis kliendid toodud jäätmeid vastavalt kehtivale seadusele parandustöökojas uuesti käiku võtta ei tohi (sh takistab see nõue oluliselt ka ringmajanduslike põhimõtete järgimist tänastes jäätmejaamades). Selline korraldus on aga uutes, plaanitavates ringmajanduskeskustes muutumas ja plaanitakse taotleda ringmajanduslikke tegevusi soodustavat kompleksluba.
Võta, aga ära pane tagasi!
Jäätmejaamas asub ka Uuskasutuskeskusega koostöös loodud lihtne “ringruum”, kuhu saab klient operaatoriga kooskõlastatult viia selliseid esemeid, mida saab keegi edukalt uuesti kasutusse võtta.
Ruum on klientide poolt hästi vastu võetud ja on aktiivses kasutuses. Ringruumi toodud esemeid võivad kliendid võtta endaga kaasa tasuta, kuid need tuleb eelnevalt kaaluda ja vihikus registreerida. Kui ese jääb ruumi liialt kauaks ja soovijat ei leia, liigub see edasi Uuskasutuskeskusesse.
Oluline on fakt, et selles ruumis olevad esemed ei ole kategoriseeritud “jäätmeteks”, vaid on “asjad”/”tooted“. Eelnevast tulenevalt on see ka ainuke koht, kust klient võib midagi jäätmejaamast kaasa võtta ja seeläbi seda uuesti ringluses hoida.
Siiski kogutakse jäätmejaama territooriumil veel eraldi konteinerisse ka nt korralikke puidust detaile, mida oleks võimalik mingil eesmärgil ka edaspidi kasutada. Säästva Renoveerimise Infokeskusega koostöös kogutakse sellised materjalid (aknad, uksed jne) Paljassaare spetsiaalsesse lattu. Klient võib sinna lattu minna ja omale vajaliku välja valida. Selle Paljassaare puidulao lähedale plaanitaksegi lähitulevikus luua puidu suunitlusega suurem remonditöökoda. Töökoda on hetkel veel planeerimisel ning avatakse loodetavasti juba järgmisel aastal.
Muud jäätmed
Kodumajapidamiste elektri- ja elektroonikaseadmeid tuleb jäätmejaama igapäevaselt väga palju ja neid võetakse vastu tasuta. Kuna ohtlike jäätmete Tallinnas asuv tehas hiljuti põlengus hävis, siis on selle jäätmeliigi äravedu hetkel väga keeruline. Probleemne on aga ka ehitusjäätmete konteiner, sest sinna visatakse segamini kõikvõimalikke jäätmeid. Arutelu käigus jagati mõtteid, et võibolla sellist konteinerit tulevikus ei tohikski üldse enam olla või oleks selle jäätmeliigi hind tänasest hinnast oluliselt kallim.
Kogutud biojäätmeid käideldakse Pärnamäe kompostimisväljakul. Komposti müüakse ka inimestele kas puistes või lähitulevikus ka pakitult.
Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus Jõelähtmel
Ettevõte loodi 1998. aastal ning uus prügila avati 2004. aastal peale Pääsküla prügimäe sulgemist. Päevas käib prügilas 200-400 klienti ning prügila töötab kõigil nädalapäevadel.
Esmamuljena oli aktiivset prügilat ja selle ladestusala hirmutav kogeda nii oma suuruses, väljanägemises kui ka lõhnahäiringus. Keskuse territoorium on kokku 64 ha, mis on ümbritsetud metallaiaga ja ööpäevaringselt valve all. Prügilas töötab kokku veidi üle 100 inimese, sh ka veondusega seotud töötajad.
Prügi sorteerimise kunst
Jäätmed saabuvad keskusesse suuremate ja väiksemate autodega, mis kaalutakse kohapeal nii sisse- kui väljasõitmisel nö kaalumajas. Saabuva ja lahkuva sõiduvahendi kaalu vahet loetakse toodud jäätmete koguseks. Jäätmed saab klint keskuse territooriumil ise vastavalt kindlatele jäätmekategooriatele õigetesse konteineritesse asetada.
Kliendid toovad erinevat materjal ning seda nii sorteeritult kui sorteerimata. Nt plast tuuakse ühe liigina, mis prügila töötajate poolt kohapeal veelgi enamateks liikideks sorteeritakse.
Ka selles prügilas on probleemseks just ehitusjäätmete konteiner, kuhu kliendid loobivad kõikvõimalikku prügi. Selles prügilas suhtutakse sellesse nii, et kui klient ei soovi ise sorteerida, siis maksab ta ka selliste segajäätmete eest mitu korda kallimat hinda. Kui klient soovib osad jäätmed kaaluda eraldi ja seeläbi soodsama hinna maksta, siis seda ka lahkelt võimaldatakse. Sorteeritud ehitusjäätmete tonn maksab kliendile praegu 70 eur/tonn + km, sorteerimata aga 170 eur/tonn + km. Siiski on tendents paremuse poole, mida mõjutab nii klientide suurem teadlikkus kui ka segajäätmete kõrge hind. Jõelähtmel ei võeta mitte mingeid jäätmeid vastu tasuta, sh rehvid ja elektroonika (viimane siiski vaid külastustasu eest).
Kuna soovitakse, et ladestusalale jõuaks võimalikult vähe segaprügi, siis sorteeritakse saabuv prügi enne mäkke ladestamist ning veelkord ka üleval mäel/ladestusalal. Prügikoorma saabudes võetakse koormast välja esmalt erinevat liiki kile, paber, big-bagid (kasutatakse nt staadionite põhjamaterjaliks) jne. Lähiajal on keskusele valmimas 32000 m2 sorteerimisväljaku laiendus, mis võimaldab eelsorteerimist mäe all palju ulatuslikumalt teha.
Kuigi prügilatesse ladestatava materjali hulk aasta-aastalt veidi väheneb, on ladestamist siiski vaja endiselt teha, kuna osasid materjale ei saa mujal kasutada. Näiteks määrdunud kile, klaasvill, aspest, kipsplaadi tükid ning kiirgusohtlikud veepuhastusjaamade veesettejäätmed on materjalid, millega midagi muud teha pole praegu võimalik. Soomes ja Rootsis lähevad väga paljud sellised probleemtooted (sh ka nt osad elektroonikajäätmed) samuti koostootmisjaama põletitesse.
Väga paljude materjalide puhul määrab prügila jaoks turg: kui teatud materjali soovib keegi osta ja väärindada, siis on mõtet see välja sorteerida. Näitena ei olnud mõni aeg tagasi nt penoplastiga midagi teha, kuid täna saab ka selle välja sorteerida ja ringlusesse saata. Paber ja papp korjatakse võimalusel välja, pressitakse kartongipressiga suureks palliks ja suunatakse ringlusesse.
Metall tuuakse kas eraldi või sorteeritakse välja, sh sorteeritakse alumiinium muust metallist veel omakorda eraldi. Ka segaprügi hulgas on üllatavalt palju erinevaid metalle. Metallidest eemaldatakse plastdetailid kohapeal ning antakse sorteeritult järgnevatele käitlejatele üle. Üllatab, et väga palju on prügi hulgas vaske, mida kliendid võiksid ka ise eraldi metalli kokkuostu viia ja selle eest ka head tasu saada.
Ka vanad ja katkised suured plastist jäätmekonteinerid kogutakse kokku, eemaldatakse rattad ja plast suunatakse tagasi ringlusesse. Erinevalt paljudest teistest prügilatest, korjatakse välja ka plastiktorud, sorteeritakse plasti liigi järgi kohapeal ja saadetakse Lätti, kus need omakorda granuleeritakse ning nendest valmistatakse uued tooted.
Auto aknapesu-kanistrid on prügila töötajate jaoks üks väärtuslikemaid materjale, mida saab väga edukalt ringlusesse saata ja mille järgi on suur nõudlus. Erinevalt paljudest teistest prügilatest võetakse Jõelähtmel vastu ka aiandite lillepotid ja pottide nõrgast plastist alused ning pidades ka seda siiski väärtuslikuks ressursiks.
Prügilasse satub ka rohkesti klaasi, mis on prügilale suureks peavaluks, sest puruneb käitlemisel miljoniks killuks, on must ja segamini muu prügiga. Kui klient sorteeriks oma klaasi juba eelnevalt eraldi, siis oleks kogu see käitlemine kordades kergem ja väiksema kuluga. Klaas on suureks probleemiks ka kompostis, kust on peenpuru võimatu välja sorteerida, see ei lagune jne.
Prügila kui tagavara variant
Iru koostootmisjaama jaoks on Jõelähtme prügila nö tagavaravariant kas siis üleliigsete prügikoguste hoiustamiseks või siis põletamiseks. Kui Irus on põletusahju eesruum täis, siis ladustatakse Iru prügilakütust Jõelähtme prügilas. See on Iru jaoks ülioluline, sest kui Irus peaks tekkima tehniline tõrge vmt, siis prügivedu linnas ei saa seiskuda ning kogutud prügi peab kuskile rikke kõrvaldamise ajaks ladustama. Jõelähtmel Iru segaolmejäätmetega üldiselt midagi muud peale ladustamise ja õigel ajal Irusse transportimise ei tehta. Aeg-ajalt on siiski Iruga kokkulepe, et nende materjalist eraldatakse orgaanika ja kaetakse sellega mäe ümber ehitatavat tammi/künkaid. Neid künkaid nö vanandatakse u 1 aasta ning seejärel kaetakse tavalise mullaga.
Biojäätmed on endiselt probleemiks
Kahjuks on saabuvas segaolmejäätmes endiselt kogumassist koguni 40-45% biojäätmeid, mis on ka prügila territooriumil jalutades lõhna järgi selgelt tunda.
Bioloogilisi jäätmeid püütakse koormatest maksimaalselt eraldada. Bioloogilise massi hulgast püütakse plasti eraldada maksimaalselt, mis on aga kahjuks üldiselt nii määrdunud, et seda ei ole mitte kuskile panna. Siinkohal saab veelgi selgemaks, kui oluline on, et biojäätmeid ei segataks segamini muude jäätmeliikidega juba nende tekkimisel. Muu materjaliga segunenud biojäätmed rikuvad kogu ülejäänud väärtusliku ressursi. Siinkohal rõhutatakse, et ka pakendikonteineritesse korralikult sorteeritud, aga siiski piisavalt kas tühjendamata või piisavalt pesemata pakendid jõuavad ikkagi lõpuks Jõelähtme prügilasse ning sealt edasi hoopis põletusse (ja mitte ringlusesse nagu eeldatakse).
Orgaanika kogutakse segaolmejäätmete hulgast välja sõelumise teel ning ladustatakse aunadesse. Prügilagaas kogutakse ning sellest toodetakse elektrienergiat ja soojust. Kuna prügilasse ei ole lubatud enam ladustada biojäätmeid, siis tekib ka biogaasi vähem. Kolme kuuga tekib umbes 120 mW/h energiat, mis müüakse kas võrku või kasutatakse kohapeal sooja ja elektri tootmiseks.
Haljasjäätmed purustatakse, seejärel sõelutakse ja eraldatakse maksimaalselt erinevad võõrised. Ka nö biolagunev kile proovitakse maksimaalselt välja noppida. Peale purustamist nõrgub mass 14 päeva, kogutakse kanalite kaudu nõrgvesi kokku. Nõrgvesi puhastatakse Tallinna Vee poolt.
Biomass jääb seejärel 6 nädalaks seisma, mille käigus massi õhutatakse, see kuumeneb ja komposteerub. Seejärel tehakse Salmonella ja kolibakterite analüüsid, viiakse järelvalmimisse, sõelutakse veelkord läbi ja saadakse kõikidele nö eurostandarditele vastav sertifitseeritud kompost. Valmismassi müüakse ka eraklientidele ning nõudlus selle järgi on viimastel aastatel olnud isegi suurem kui pakkumine. Komposti vastu on huvi tundnud ka mitmed põllumehed. Kuna kompost võib olla üsna vänge, siis soovitakse seda massi kasutada pigem nö väetisena (30% komposti + 70% mulda).
Komposti tootmisel ja seda eelkõige segamispäevadel võib ümbruskonnas olla kohati üsna tugev lõhnahäiring hoolimata sellest, et segamisel proovitakse arvestada tuulte suunaga. Kahjuks ei ole päris lõhnavabalt võimalik seda protsessi teostada ega ka prügilat väga kaugele asustatud alast viia. Osades prügilates kasutatakse ka spetsiaalset keemiat selle lõhnahäiringu vähendamiseks, kuid Jõelähtmel seda ei tehta, sest see ei tooks väga suurt leevendust nagunii.
Biojäätmete vastuvõtualal käib vilgas linnuliiklus. Kuna prügilas on rohkelt erinevaid linnuliike, siis tehakse aktiivselt koostööd ornitoloogidega, kes otsivad alalt nt ohustatud või haruldasi kajakaliike. Prügila juht toonitab, et nii prügilas elavad linnud kui loomad (peamiseks rohkelt kasse) on hoitud ja hoolitsetud.
Nägime ka Iru koostootmisjaama koldetuha käitlust, kust eraldatakse erinevad metallid ja mida kasutatakse prügila katmiseks ja ka ladestatud prügi vahekihtides.
Probleemidele püütakse lahendusi leida
Ka siin jaamas on probleemiks, et nii mõnigi klient sooviks prügilast midagi omale kaasa osta, aga kuna kogu saabunud materjal on jäätmena vastu võetud, siis tohib seda ka vaid jäätmena käidelda. Ka selles prügilas on alustatud kompleksloa taotlemisega, mis lubaks kliendil prügilast mingit tema jaoks väärtuslikku materjali ka territooriumilt uuesti välja viia. Plaanitud on eraldi soojak nö leiunurgaga. Kompleksluba loodetakse saada juba järgmiseks kevadeks, mis hoogustaks kindlasti ka selles prügilas ringmajanduslike põhimõtete rakendamist.
Kuna selles prügilas elektroonikajäätmete kohapealne käitlemine lubatud ei ole, siis peavad need keskusesse saabuma kindlasti komplekssena (nt külmikutel kompressorid küljes, freoon sees). Ilma kompressoriteta külmkappe vastu ei võeta, sest neid pole keskusel mitte kuhugi edasi anda. Samas vaid külmkapi puhas kest võetakse vastu ja suunatakse metalli. Drooniakud on kujunemas prügila jaoks eraldi probleemiks, sest need võivad muu prügi sisse sattudes põhjustada väga ohtlikke olukordi nii prügila kui selle töötajate jaoks.
Põnevad leiud
Prügilasse on aegade jooksul toodud ka väga huvitavaid või ohtlikke asju, nt kuldlusikaid, originaal-antiikmööblit, gaasimaske, püssikuule ja relvasid, inim-suuruses hirmutavalt ehtne kumminukk, aga nt 3 aastat tagasi ka mürsk.
Probleemide vältimiseks lükatakse kõik saabuvad koormad esmalt laoplatsile laiali, pildistatakse üles, seostatakse kliendiga. Kuna kogu saabunud materjal on liigitatud jäätmekategooriate järgi ja täpselt kaalutud, siis ühtegi eset uuesti tootena territooriumilt välja viia ei tohi. Nii juhtubki, et ka puhtast kullast lusikas läheb metallipressi, väärtuslik puidust antiikmööbel aga hakkepuitu jne.
Kopli parandustöökoda
Edasi viis meie teekond ühte Tallinna põnevasse ja paljude jaoks endiselt veidi kõhedust tekitavasse linnaossa: Koplisse. Tutvusime Kopli Parandustöökojaga, mida kohalik kogukond nimetab “Uute majandusmudelite katselaboriks”.
Põneva ajalooga hoone
Enne K. Pätsu aega ehitati maja kõrvale kinnistule rahvamaja, mis õnnetult maha põles. Seejärel hakati ehitama praegust maja, millele pani nurgakivi K. Päts isiklikult. Seda maja kasutati pikalt Kopli Rahvamajana. Okupatsiooni ajal tekkis majja madruste klubi, hiljem on maja kasutatud nii koolimaja, teatri kui stuudiote ja taaskord rahvamajana.
Eri riikide filmimeistrid satuvad sellesse majja sageli, et põnevaid ajaloolisi ja kõhedaid kaadreid filmida. Siit ka dilemma, et sellise põneva ajaloo ja kohana võiks ju seda maja edasigi sellisena hoida, kuid kui selle eest korralikult ei hoolitseda, siis laguneb see varsti täielikult ning muutub eluohtlikuks. Kogukonna infole tuginedes, sellel majal muinsuskaitselist väärtust, eelkõige selle väga kehva seisundi tõttu, ei ole.
Projekti abil toimima
Kogu sisustus (sh ruumide renoveerimine) on saadud ja tehtud Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) projekti toel ning algselt pidi see kestma 2 aastat. Projekt algas 2022. aasta augustis. Kahjuks projekti KIKi-poolne väljamakse viibis ja see saab reaalselt kesta vaid 1,5 aastat – algas 2022. aasta augustist ja kestab seega kuni 2023. aasta lõpuni. Projekti eelarvest olid 90% ehituskulud ja vaid 10% seadmed.
Tagantjärele tarkusena tõdetakse, et eelarve oleks võinud olla veidi suurem, mis oleks võimaldanud muretseda ka täisprofessionaalseid tööriistu. Peale projekti lõppu tagab linn küll meistri palga ja kommunaalkulude katmise, kuid muude kuludega seotu on segane ja ebakindel.
Maja nagu hunt kriimsilm
Parandustöökojas on tänaseks vastu võetud juba u 1000 külastajat, töötatud u 100 väikse projektiga ning korraldatud 25 töötuba. Tänaseks ollakse avatud kolmel päeval nädalas, mil on võimalik kogukonna liikmetel tulla kas oma asju parandama või oma muud projekti ellu viima. Teisipäeviti korraldatakse nt puutöö, sepatöö jt õpitubasid. Õpetajateks on sageli Kopli Ametikooli õpetajad. Kohal käivad ka individuaalsed meistrid/õpetajad, kellel ei ole veel omal töökoda ja vajavad oma tegevuseks ruumi ja seadmeid. Viimati oli töötuba lastele, kus ehitati koos vanematega enda valmistatud mänguasju.
Töökoja kõrval ruumis asub materjalide ladu, nt puidu jm ehitusmaterjali jaoks, metall jne. Materjali toovad liikmed vabatahtlikult, aga neid võetakse vastu ka teistelt linnakodanikelt. Lisaks on kokkulepe Paljassaare jäätmejaamaga, kust kogukonnal on võimalus saada materjale. Kogukond on ühiselt kokku leppinud ka oma reeglid ja ka väärtused ning need on seintel ka selgelt meenutamiseks kirjas: enda järel koristamine, turvalisus jne. Lähiajal on seinale lisandumas ka suur stend koos kogukonna tõekspidamistega, põhimõtete ja väärtustega.
Kogukonnaga ühiselt renoveeritud töökojas on kasutatud väga palju taaskasutatud materjale või juba samast majast leitud materjale (nt vanadest puidust ustest valmistatud töölauad jne). Aeg-ajalt korraldatakse kogukonna ühiseid talguid, et koos midagi suuremat valmis saada. Seintel ripub rohkelt ajaloolisi, kuid endiselt väärtuslikke tööriistu, mida saab samuti vajadusel kasutada.
Töökorraldus on selline, et inimene saab tulla ja osaleda konkreetseses töötoas ja midagi oma käega valmis teha. Samas saab ka isiklikest vajadustest tulenevalt mingit kindlat projekti ellu viia, nt oma tooli, jalgratast vmt parandada. Kindlatel päevadel kindlal kellaajal on ruum lahti ja siis võib tulla ka ilma aega broneerimata. Inimene teeb ise töö ära, sh kohalik meister vajadusel ka juhendab, aitab õiget tööriista valida jne. Inimese enda vastutus on olla ettevaatlik, et ennast, teisi ja ruume mitte kahjustada.
Töökoda külastavad inimesed on väga erinevad: erinevast soost, eri vanused jne. Kõik on oodatud, kes ühiseid väärtuseid hindavad ja reegleid järgivad. Kogukonnaks on eelkõige Kopli inimesed, aga ka mingist muust linnaosast. Siiski naised külastavad töökoda rohkem, ilmselt kuna neil puudub sageli kodustes tingimustes oma töökoda.
Vähemalt kuni KIK-projekti lõpuni on töökojas osalemine tasuta. Meistri palk tuleb KIK-projekti ajal projektist, kuid lõpeb koos projektiga. Muud ülalpidamiskulud (nt kommunaalid jne) on seotud linna ja Salme Kultuurikeskusega ja nii jääb see ilmselt ka pärast projekti lõppu.
Toimekas kogukond on omale loonud ka hoone eesaias vahva konteineritega kogukonnaaia, kus kasvatatakse 3. aastat nii lilli, köögivilju kui maitsetaimi oma vajaduste tarvis. Aias toimetab hetkel veel igaüks iseseisvalt, aga tervikuna näeb kooslus välja uhke ja ilus. Tulevikus on plaanis, et üks isik hakkaks seda tegevust aias koordineerima. Kuna kogukonnaaia osa ei saa äraolekul lukustada, siis on kahjuks tavapärane, et valminud saak kaob aeg-ajalt tundmatusse.
Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib
Eeldatakse, et peale KIK-projekti lõppu tegevus kindlasti jätkub, kuid loodetakse toetuda suuremale kogukondlikule panusele. Tulevikunägemuses võiks olla nii, et umbes pool ajast on broneeritud kogukondlikule tegevusele ja linnainimeste toetamisele, aga ülejäänud ajal toimuksid ruumides tasulised tegevused nt töötoad jms.
Kurb oli kuulata, et tegelikkuses on tulevik üsna ebakindel mitmelgi põhjusel. Ruum asub kinnistul, mille omanik on teadmata. Täna on suure sisehooviga ajaloolisest hoonest vaid väike osa Kopli kogukonna kasutada ja neil on soov laieneda. Kuna pole täpselt mõistetud, kellele kinnistu kuulub, siis ei ole vaid paar kuud enne projekti lõppu ikka veel teada, kuidas või kes võiks olla partneriks oma soovide läbirääkimisel. Ka linnaga peetud vestluste käigus, pole vajalik info selgunud.
Soov oleks välja ehitada ka metallitöökoda, kogukonnaköök, kamin, sadeveesüsteem jne. Täna ei ole see maja väidetavalt ka Tallinna linna arengukavas sees ja keegi justkui selle suures osas väga halvas seisus majaosa eest hoolt ei kanna.
Lõpetuseks saab öelda, et vaatamata paljudele olmeprobleemidele läheb kogukonnal ja parandustöökojal hästi ja potentsiaal tulevikus jätkamiseks on suur. Toetajaid on meistri sõnul väga palju. Suurema eesmärgina soovitakse muuta maailm jätkusuutlikumaks ja koolitada ümbritsevat kogukonda väikeste sammudega tänasest targemaks. Üllas eesmärk, millest õppust võtta, kas pole?!
