Autorid: Karme Petrutis (Maaelu Teadmuskeskus) ja Kersti Aro (Eesti Maaülikool). Toimetaja: Anna Marie Reimann (Maaelu Teadmuskeskus).
Eestis on palju bioressursse, mida oleks võimalik tänasest oluliselt rohkem väärindada. Valminud on Eesti ringbiomajanduse teekaart ning 2024.aastal piloteeritakse piirkondlike teekaartide koostamist Lääne-Eestis ja Kesk-Eestis. Teekaartide koostamisega seotud infopäevadel kuulati piirkonna ja riigi ringbiomajanduse eesmärke ja plaane, tutvuti eelnevate uuringutega, kuulati ettevõtete inspireerivaid ettekandeid ning kaardistati üheskoos piirkonna bioressursse ja väljakutseid.
Taastuva biomassi tootmist ja muutmist toiduks, söödaks, biotoodeteks ning bioenergiaks mõistetakse biomajandusena. Biomajandus hõlmab väga paljusid sektoreid, sh põllumajandust, metsandust, kalandust, vesiviljelust, toidu-, kiu- ja paberitööstust ning osaliselt ka keemia-, biotehnoloogia- ja energiatööstust. Biomajandus lähtub ringmajanduse põhimõttest, mistõttu kasutatakse Eestis kokkuleppeliselt mõistet ringbiomajandus. Ringbiomajanduse aluspõhimõteteks on:
- kestlikkus (sh tasakaal majandus, looduskeskkonna hoiu ja sotsiaalsfääri vahel),
- ressursside kaskaadkasutus ehk ressursside kasutamine ja töötlemine kõrgema lisandväärtuse prioriteedi alusel,
- ressursside võimalikult pikk ringluses hoidmine ning
- ressursiturvalisus.
Ressursside kaskaadkasutuse põhimõtteid (vt alltoodud joonis) rakendades kasutatakse ressurss maksimaalselt ära nii, et jääkide teke on minimeeritud või leitakse neile kasvavalt ja lisaväärtust andes uusi rakendusi. Selleks, et tagada meie toidu isevarustatus veelgi rohkemates toodetes ja kaubagruppides, on bioressursside kasutamisel ja väärindamisel esmaseks prioriteediks toidujulgeolek.
Erinevates tööstusharudes tekib üksjagu tootmisjääke, mida oleks samuti võimalik tänasest oluliselt rohkem väärindada. Lähtuda tuleks kohalikest oludest, vajadustest ja võimalustest. Ringbiomajanduse riigipoolsetest meetmetest ja suundadest saab rohkem lugeda ministeeriumi veebil.
Ringbiomajanduse teekaart ja uuringud
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel valmis 2023. aasta lõpus Eesti ringbiomajanduse teekaart ehk tegevuskava. Teekaart annab ringbiomajanduse arengule suuna nii lühikeses kui pikas perspektiivis kuni aastani 2035. Lisaks üleriigilisele teekaardile piloteeritakse kahes Eesti piirkonnas ringbiomajanduse teekaardi koostamist.
2023. aasta oktoobris alustasid Eesti Maaülikooli teadlased Tallinna Ülikooli välja töötatud metoodika alusel piirkondlike bioressursside kaardistamisega kahes Eesti pilootpiirkonnas: Lääne-Eestis ja Kesk-Eestis. Eesmärgiks on hiljemalt 2024. aasta lõpuks piirkondade teekaarte ka laiemale üldsusele tutvustada. 16. jaanuaril oli Lääne-Eestisse, Lihula kultuurimajja ringbiomajanduse teekaardi avaüritusele kokku kutsutud Saare-, Hiiu-, Lääne- ja Pärnumaa teemast huvitatud osapooled. Umbes 50 osalejast olid pooled toidu- ja põllumajandussektori ettevõtete esindajad. 23. jaanuaril kogunes Põltsamaa kultuurikeskusesse samuti umbes poolsada huvilist Järva-, Jõgeva- ja Viljandimaalt, sh 16 ettevõtete esindajat. Mõlemas piirkonnas osalesid ka erinevate tugistruktuuride esindajaid, sh piirkonna arenduskeskused, LEADER tegevusrühmad, teadlased, võrgustajad.
Maaülikooli teadurid tutvustasid ressursside kaardistamise piloteerimis-projekti. Projekti peaeesmärgiks on saada arusaam piirkonna bioloogilistest ressurssidest, väärtusahelatest ning nende kitsaskohtadest. Oluline on välja sõeluda fookusvaldkonnad ning välja töötada konkreetse piirkonna oludest ja võimalustest lähtuv tegevusplaan ja võimalikud väärtusahelad. Teekaart on vajalik kohalike ettevõtete kompetentsi kasvatamiseks, spetsialiseerumiseks ja pikemas perspektiivis kohaliku suunitlusega kompetentsikeskuse moodustamiseks, aga ka investeeringute kaasamiseks.
Lääne-Eesti on üks pilootaladest
Lihulas tutvustati ka kohalike piirkondlike arenduskeskuste ja SEI Tallinnaga koostöös 2019. aastal valminud Lääne-Eesti piirkonna bioloogiliste ressursside kaardistamise projekti. Selle projekti kohaselt on antud piirkonna kõige suurema biomajanduse kasvupotentsiaaliga metsandus ja puidutööstus, märgalaressursid (so meremuda, turvas ja pilliroog) ning loomakasvatusega seotud ressurss.
Lisaks SEI Tallinna uuringule koostati mõned aastad tagasi Lääne-Eesti piirkonnale ka biomajanduse tegevuskava, milles märgiti piirkonna prioriteetseteks bioressurssideks marjad, köögiviljad ja tervisetooted ning märgalade majandamine. Piirkondliku teekaardi projektiga soovitakse ka selle varasema uuringu ja tegevuskava tulemusi ning suundi valideerida. Lääne-Eesti arenduskeskused tutvustasid Lihula sündmusel põgusalt ka oma piirkonna ringbiomajandusega seotud tegevusi, sh ettevõtluskonsultantide abi ettevõtetele, innovatsiooniarendusi, Pärnumaa rohetehnoloogia klastrit, osalemist rahvusvahelises projektis BIO-Boost, häkatoni ringsete lahenduste leidmiseks, koostööd ülikoolidega jne.
Saaremaal on TalTech’i Kolledž võtnud biomajanduse oma prioriteetseks suunaks ning kaardistatud on piirkonna kitsaskohad biomajanduse arengu seisukohalt. Saaremaal on ka alustatud biomajanduse kompetentsikeskuse loomisega ning sisustatakse meretoorme väärindamise katselaborit. Keskuse suunaks on piirkonna ettevõtetele biomajanduse-suunalise arendusteenuse pakkumine. Saaremaale plaanitakse ka 6 erinevat avamere kalakasvatussumpa. Probleemkohana nähakse, et riigi poliitika on kalakasvatuse suunal olnud viimastel aastatel ebaselge. Lisaks seab Läänemere halb keskkonnaseisund mitmeid piiranguid, sh ei tohiks mistahes tegevus tekitada veekogudes lisasaastet. Ringbiomajanduslike lahenduste abil võib aga olla võimalik ka veekogude seisundit parandada (nt merekarpide või vetikate kasvatuse ja väärindamisega).
Digestaat uurimise all
Teadlased tutvustasid infopäevadel ka biogaasijaama kääritusjäägi (digestaadi) kasutamisega seotud uuringutulemusi. Projektis vaagiti biogaasijaamade potentsiaalseid asukohti bioressursi paiknemise ja hulga seisukohalt; digestaadi kvaliteedinõudeid ja –kriteeriume selle tootestamisel, aga ka digestaadiga seotud kitsaskohti ning väärarusaamu.
Biogaasijaama sobivaimaks põllumajanduslikku päritolu ressursiks oleks veise vedelsõnnik, aga ka sea- ja kanasõnnik. Biogaasijaama toiteks sobivad ka erinevad toidutööstuse jäägid, rohusilo, teravilja sorteerimisjäätmed, köögiviljajäätmed, pärmid ja puiduväärindamise jäätmed (nt puidusuhkur), majapidamiste biojäätmed jne. Looduslike- ja pool-looduslike koosluste niitmisel tekkinud rohumassi kasutada ei saa, sest sellises vananenud rohumassis tekivad mikroorganismide jaoks raskesti lagundatavad biokeemilised ühendid. Suure potentsiaaliga on ka erinevad loomsed jäätmed, mille 1. ja 2. kategooria jäätmeid täna veel biogaasijaamades kasutada lubatud ei ole.
Loomsete jäätmete kasutamine eeldab hügieniseerimisprotseduuride läbiviimist, mis omakorda tekitab suure energiakulu. Viimane eeldaks, et tuleks leida mõistlik tasakaalupunkt biogaasijaama energia kulutamise ja tootmise vahel. Oluline on arvestada, et digestaadi tootestamisel on ranged kvaliteedinõuded.
Lääne-Eestis täna veel põllumajandustoormel põhinevaid biogaasijaamu ei ole, aga samas on selles piirkonnas bioressurssi rohkesti ja ettevõtjatele nende rajamise vastu suur huvi olemas. Pärnumaal on mitu potentsiaalset biogaasijaama asukohta piimalautade ja sigalate vahetus läheduses. Samuti oleks võimalik Saaremaale biogaasijaam rajada.
Kesk-Eestis on kolm peamiselt põllumajandustoormel töötavat biogaasijaama: Järvamaal OÜ Oisu Biogaas, Aravete Biogaas OÜ ning Viljandimaal Biometaan OÜ. Potentsiaali on ka Jõgevamaale ja Lõuna-Viljandimaale uusi biogaasijaamu rajada.
Üldiselt tõdeti nii Lääne-Eestis kui Kesk-Eestis, et biogaasi tootmise ja kasutamise potentsiaal on Eestis väga kõrge. Mikroobide poolt eeltöödeldud digestaat on väga väärtuslik materjal, sh on selles toitained taimedele kergemini kättesaadavad.
Kahjuks on digestaadiga seotud ka mitmeid väärarusaamu. Palju on kardetud näiteks digestaadis olevaid raskemetalle, mis aga põllumajanduslikku päritolu tooret kasutades ohuks ei ole jne. Digestaadi kasutamisel on vedelsõnnikuga võrreldes mitmeid eelised: väiksem lõhnahäiring, laotusseadmed samad mis vedelsõnnikul, lihtsam käidelda, taimed omastavad kergemini, umbrohuseemnete ja haigustekitajate kontsentratsioonid on madalamad jne.
Piirkonna bioressursside kaardistamine
Lihula ja Põltsamaa kohtumistel viidi läbi ka rühmatööd erinevate majandusharudega (nt metsandus, kalandus ja vesiviljelus, põllumajandus) seotud bioressursside ja väärtusahelate kaardistamiseks. Ringbiomajanduse kontekstis on oluline koht tootmise kõrvalsaadustel (jääkidel) ja biolagunevatel jäätmetel.
Rühmatöödes kaardistati erinevaid materjalivoogusid ning leiti nende väärindamise kitsaskohti. Kesk-Eesti metsanduse töörühmas tõdeti näiteks, et enamik piirkonna bioloogilisest ressursist on juba praegu kasutusel. Kõrgema lisandväärtusega toodeteks muundumiseks peaks muutuma kas tarbijate ootus või seadusandlik raamistik. Kuniks senine majandusruum püsib, jääbki suur hulk väheväärtuslikku puitu metsa loodusrikkuse rõõmuks kõdunema või veetakse välja väheväärtusliku küttena.
Ühine oli ka arusaam inimeste teadlikkuse tõstmise vajadusest, aga ka sellest, et looduse eluringi ei saa peatada ja mets sünnib, kasvab ja sureb omasoodu ka inimese sekkumiseta koos kõigi sellest tulenevate heitmetega.
Vaatame lähemalt taimede kasvatamise tootmisjääke
Ka Põltsamaal, taimekasvatuse töörühmas tõdeti, et enamik bioressursse on juba kasutusel. Üksikute, veel kasutamata voogude korral on takistused nii administratiivsed (hooldusniitmisel kogutav väheväärtuslik hein), logistilised (juurdepääs efektiivse transpordivahendiga on raskendatud, kui ka ressursside hooajalisus ja nende hoiustamisvõimalused jne. Lisaks tõstatus küsimus, kas kõiki kõrvalsaaduseid on üldse majanduslikult otstarbekas kõrgema väärtusega toodeteks väärindada?
Lääne-Eestis nimetati teraviljakasvatusega seoses võimaluseks sorteerimisjääkide ja ebakvaliteetse vilja suuremat väärindamist. Probleemiks on siin aga kõikuvad või väga väikesed kogused, mistõttu viiakse need pigem metsloomadele söödaks. Probleemiks on ka suure koguse vilja korraga valmimine ja sellest tingitud probleemid ladustamisel. Koos tõdeti, et erineva kvaliteedi ja olemusega materjali oleks küll võimalik väärindada, aga sageli pole piisavalt kindlust, kas sellele oleks ka ostja olemas. Lisaks tuleks kaaluda, kas on üldse mõistlik nt põhku põllult ära viia.
Köögiviljade kasvatamisel ja väärindamisel tekib palju mittevajalikku osa, sh nt kõrvitsal tekib palju jääki. Sellise bioressursi väärindamisel on vaja nii rohkelt loovust kui turu head tundmist. Lühikese perioodi vältel korraga valmivate puu- ja köögiviljade ning marjade terviklik väärindamine on samuti keeruline, kuna hooajal on põhifookus eelkõige põhitoodangul ning jääkide ja kõrvalsaadustega tegeleda ei jõuta.
Lisaks ei soovita sageli vastu võtta väheväärtuslikku tooret või on kogused väga väikesed, mistõttu on mõistlikum väärindada selline saadus pigem biogaasiks. Pressijääkide väärindamine (sh transport ja ladustamine) on kallis ja lõpptoote hind läheb nii kõrgeks, et tarbija ei ole võimeline seda kinni maksma. Lisaks on takistuseks seadusandlikud probleemid.
Põllukultuuridest kaugemale
Lääne-Eesti sinimajanduse ressursse uurides tõdeti, et probleemiks võib olla aeganõudev bürokraatia ja asjaajamise keerukus nt uute avamere kasvanduste rajamisel. Vetika väärindamise teeb keerukaks rohke importkauba osakaal Eesti turul. Sinimajanduse potentsiaalse võimalusena nimetati merekarpide ja vetikate kasutamist veekogude puhastamisel.
Lääne-Eestis (sh saartel) on täna probleemiks 1. ja 2. kategooria loomsed kõrvasaadused, kuna neid on kauge ja kallis utiliseerimiseks Lääne-Virumaal asuvasse AS Vireeni transportida. Osapoolte ootuseks on, et tänapäeval võiks olla selliste saaduste väärindamiseks ka põletamisest mõistlikumaid piirkondlikke lahendusi. Sõnniku ja silojääke oleks võimalik kasutada biogaasi tootmiseks ka Lääne-Eestis ning seeläbi toitained digestaadiga piirkonna põldudele tagasi viia. Samas puuduvad Lääne-Eestis täna biogaasijaamad. Ühiselt tõdeti, et enne uute biogaasijaamade rajamist on vajalik teha majandusarvestused.
Lääne-Eestis analüüsiti põgusalt ka turbatootmise alternatiive ja võimalusi, sh küsiti, mis oleks üldse tõsiseltvõetav ja vajadustele vastav alternatiiv? Üldiselt tõdeti „muu bioloogilise materjaliga“ seoses, et suurim väljakutse on, et bioressurssi on Eesti erinevates piirkondades palju, aga väärindamise (teadus)kompetents vähene. Väga piiratud on ka pilliroo väärindamine, millest valmistatakse täna väikeses koguses joogikõrsi, kasutatakse ehitusmaterjalina, aga ka põletatakse. Lääne-Eestis palju nii pärandniite kui väärtuslikke rohumaid, mida niidetakse võimalikult hilja. Luhahein ja pilliroog täna pigem põletatakse (sh nt ka Lihula katlamajas), mis peaks aga olema väärtusahela kõige viimane variant.
Keerulised materjalivood
Kogumine, ladustamine ja ebaühtlased kogused/hajus paigutus on samuti suureks probleemiks. Väga suured ootused on teadlastele, et leida ja katsetada erinevaid väärindamisvõimalusi.
Päeva lõpuks tõdeti mõlemas piirkonnas, et suureks kitsaskohaks on ebaühtlased, aga kohati ka liiga väikesed, hooajalised ja kõikuva kvaliteediga materjalivood. See omakorda teeb keeruliseks majanduslikult jätkusuutliku tõhusa väärindamise toodeteks, mida saaks ka kaugemale turustada. Alternatiiviks on „loomulik aineringe“ ehk kohapealne ringmajandus, kus kohalikud ressursid kasutatakse või väärindatakse kohapeal. Ressurssi kaugemale transportides kaasnevad paratamatult täiendavad heitmed ja energiakulu.
Inimeste vähest teadlikkust teemaga seoses ja ka hoolimatust mainiti mitmes sõnavõtus.
Nii Lääne-Eestis kui Kesk-Eestis olid osalejaid inspireerima kutsutud ka oma ringbiomajanduslikke praktikaid tutvustavad ettevõtted. Põltsamaal esinesid OÜ Siidrikoja, OÜ Kobrit, OÜ Fibenol ja OÜ Tikupoiss esindajad. Lääne-Eestis olid rääkima kutsutud Mahlametsa OÜ ja Shroomwell OÜ esindajad.
Mahlaviljadest maksimaalne Mahlametsas
Lääne-Eesti infopäeval andis ettevõtja Terje Mitev ülevaate puuviljade ja marjade väärindamist oma pereettevõttes Mahlametsa OÜ. Mahlametsas valmistatakse aastas umbes 30-50 tonni naturaalseid täismahlasid, aga ka maiuseid ja käsitööjäätiseid ning kodumaistest kui troopilistest värsketest (st mitte kontsentraadist) puuviljadest, marjadest, köögiviljadest ning maitse- ja ravimtaimedest. Suhkrut ja lisaaineid (stabilisaatorid, maitse- ja lõhnaaineid jm) ei kasutata. Suvel on avatud ka jäätisekohvik ning tegeletakse agroturismiga.
Valikus on umbes 25 erinevat segumahla, mille baasiks on alati õunamahl. Tooraine kogumisel tehakse koostööd nii kohalike tootjatega kui ka suure OÜ Karlskroona hulgifirmaga. Mahlametsa pere-ettevõte aitab söögiks ja joogiks kõlbulikud tooted biogaasi tootmise asemel endiselt toiduks väärindada. Saadused on hulgifirmast Mahlametsa jõudes üliküpsed, mis aga ongi mahlatootmise seisukohalt väga oluline. Terve hooajal jooksul kogutakse marju sügavkülmadesse, millest siis õunte valmides aasta teises pooles valmistatakse mahlad.
Mahlastamise väljakutseid on üksjagu.
Eestis on väga vähe infot, milliste võtetega oleks troopilisi vilju kõige kiirem ning parem käidelda ja töödelda. Kohalikest elanikest on esmatöötlemisel väga suur abi. Viljade puhastamisest jääb sageli suur kogus jääke, mida on keeruline edasi väärindada. Suur osa sellisest materjalist viiakse metsloomadele söödaks.
Tootmisjääkidele väärindamisvõimaluste otsimisel on tehtud koostööd ettevõttega Tootmistugi OÜ. Näiteks vaarikat ja astelpaju on võimalik 100% ära väärindada mitmeteks erinevateks toodeteks. Seemnetest ja kestadest valmistatakse seemneõli, mis on omakorda sisend järgmiste toodete tootmisel.
Õuna pressjääki tekib igapäevaselt palju ja seda on koguste hajususe ja vahemaade pikkuse tõttu keeruline edasi väärindada. Täna viiakse see värskena kohalikku väikelauta loomadele söödaks. Ootus on paremale lahendusele, st väärindamisele. OÜ Siidrikoda väärindab näiteks selliseid pressijääke. Tutvutud on ka Polli Aiandusuuringute Keskuse katsetega, et valmistada nt taimseid joogitopse või pikemalt säilivaid loomasööda-kooke. Pressjääkide väärindamine on keeruline, kuna kogused on ühelt poolt liialt väikesed ja hajusad, teiselt aga edasisele väike-väärindajale liiga suured ning ajakriitilised (materjal rikneb kiiresti).
Sügiseti tuuakse ettevõttesse väga palju kõrvitsaid, mille väärindamine on aga piiratud. Kõrvitsa külmutatud pressjääke pakutakse koolidele, lasteaedadele ja ka eraisikutele püreesupi valmistamiseks. Pigem glögide tegemisest järelejäävaid ürte korduvkasutatakse, misjärel kuivatatakse ning turustatakse lõhnakotikestena nt sauna, jõulupärgadesse jne.
Ettevõtja toonitab, et ka bioressursside väärindamisel on väga oluline põhjalikult analüüsida, kas on ikka majanduslikult jne mõistlik kõiki jääke lõpuni ära kasutada.
Seentemaailmast Shroomwell OÜ näitel
Ettevõtte Shroomwell OÜ esindaja Siim Kabrits inspireeris Lääne-Eesti kuulajaid seentemaailma võimalustega. Seeneniidistiku abil otsitakse tänapäeval väga paljudes tööstusharudes uudseid lahendusi, sh ka ringbiomajandsulikke lahendusi jäätmeprobleemide lahendamisel. Seeneniidistik aitab kaasa ka näiteks erinevate kaevandusalade ja turbaalade taastamisel, taasmetsastamisel, elurikkuse suurendamisel, CO2 sidumisel, veekulu vähendamisel jne.
Lõuna-Eestis Tõrvas tegeletakse nii seente kasvatuse, innovatsiooni, teaduse kui ka lõpptoodete tootmisega, sh madalama väärtusega metsamasside ning raielankide väärindamisega. Seened kasvavad nii väli- kui sisetingimustes, sh on rajatud ka seente vertikaalfarm. Substraatide valmistamisel kasutatakse erinevaid biojäätmeid, nt hakkepuitu, toidujäätmeid, sh kohvipaksu jne. Seeneniidistikuga substraati väärindatakse edasi järjest kõrgema väärtusega lõpptoodeteks, sh tootmisjääke vältides.
- Ringbiomajandust puudutavate teemadega (strateegiad, teekaart, toetused jm) on võimalik lähemalt tutvuda Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kodulehel.
- Kuula ja vaata järele ka 2023.a toimunud ringbiomajanduse teekaardi tutvustust ja arutelu.
- Vaata biojäätmete kompostiks väärindamise teemalist videoloengut – Merrit Shansky, Eesti Maaülikool
