Allikas: Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, 28.06.2024
Esmakordselt Eestis käivitus maikuus pea kümme aastat vältav loomatauditõrje programm, et aidata loomapidajatel tegeleda majandusliku mõjuga loomataudidega nagu infektsioosne rinotrahheiit (edaspidi IRT) ja veiste diarröaviirus (edaspidi VVD). Programmi kogumaksumus on ca 10 miljonit eurot.
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) poolne projekti eestvedaja, veterinaar Vallo Seera sõnul on tegemist majanduslikku laadi haigustega, kus pealtnäha tervetel loomadel väheneb toodang, kuid võib ette tulla ka looma surmasid, aborte ja halvenevad seemendustulemused.
„Lisaks suurenevad ravikulud ja laboruuringute kulu loomade müügil, ka on võimalikud piirangud tõuloomade müügil. Nende haigustega karjadest pärit piim võib olla tulevikus madalama ostuhinnaga. Rääkimata sellest, et nakatunud karjas pole võimalik loomi erinevate farmide vahel liigutada,“ loetles Seera. „Kui suudame neid haiguseid tõrjuda, siis paranevad karja tervise näitajad ja vähendatakse antimikroobse resistentsuse (AMR) tekke riski. Samuti suureneb loomakasvatajate konkurentsivõime ja ekspordivõimekus elusloomade müügil,“ toonitas ta.
Laialt levinud haigused
Toetuse andmise eesmärgiks on motiveerida põllumajandustootjaid ehk loomapidajaid ja neid ühendavaid tulundusühistuid tegema omavahel koostööd, et pikemas perspektiivis saavutada taudivabad veisekarjad. „Kahjuks need haigused on üsna suures osas meie karjades levinud, praegu isegi 50-70% karjade mahust. Kõikide nende halbade haiguste valguses on ellu kutsutud projekt, mille käigus rahastatakse IRT ja VVD tõrjet. See on esmakordselt Eesti ajaloos,“ rõõmustas Seera.
Aastakümneid on Eesti Maaülikooli teadlaste ja tootjate poolt taotletud, et selline projekt ellu kutsutaks. Ka on Maaülikooli teadlased teinud viimasel kahel aastal väga tugeva seireuuringu Eesti karjades.
„Selle tulemusel saamegi väita, et kaks eelpool nimetatud haigust levivad karjades väga intensiivselt, koguni üle 50% karjadest on nakatunud. Kui arvestada, et IRT põdev loom toodab aastas 650 liitrit vähem piima ja VVD korral on see number üle 400 liitri. Neid numbreid esitleti konverentsil „Terve loom ja tervislik toit“. Neist numbritest saame arvutada, kui palju on meil saamata jäänud tulu,“ rääkis Seera.
Mais tehtud projekti rahastamise otsus võimaldab nüüd edasisi tegevusi täpselt planeerida. Projekti algatajate sõnul prognoosivad nad, et väga suure tõenäosusega muutub nende haiguste tõrjumine meie ettevõtluskeskkonnas kohustuslikuks. “See on üsna vältimatu protsess ja sellest on ka palju eelnevalt räägitud,“ lausus ta.
Tauditõrje programmi kaalutud tegevused
Pilootprojekt kestab aastani 2028 ja projekti on võimalik siseneda, kui karjast on saadud IRT ja VVD positiivne laboranalüüs.
Seera ütles, et projekti tegevuste käigus on võimalik farmides, toetuste najal rakendada tauditõrje tegevusi, siis saab loomi vaktsineerida ja teha lausuuringuid, et välja selgitada haiguse levimus ettevõttes ning võtta kasutusele vastavad meetmed. Mis tähendab, et ettevõttele töötatakse välja individuaalne tauditõrje ja bioohutuse kava, mille kiidab heaks ja tunnustab Põllumajandus-ja Toiduamet.
„Selline tauditõrje projekt kestab tavaliselt vähemalt 5-7 aastat. Toetust saab loomade raviks ja haiguse tõrjeks esimesel kolmel aastal. Näiteks IRT puhul on tõrjeks arvestatud 50 eurot aastas ühe looma kohta,“ selgitas Seera.
Tõrjeprogrammi lõpp tuleb maksta loomapidajal endal ja see on nii tema kohustus kui ettevõtte omaosalus. Juhul kui loomapidaja otsustab, et ta seda projekti ei lõpeta, siis nõutakse kogu toetussumma PRIA poolt tagasi. „See tingimus oli mõttekohaks paljudele väiksematele karjakasvatajatele, eriti lihaveisekasvatajatele, kes on loobunud selle projektiga liitumisest kuna projekt paneb tugevad piirangud peale ja kohustuse karja säilitada eelpool nimetatud aastad,“ avaldas Seera.
Lisades, et kui programm saab 5-7 aasta pärast läbi, siis lõpptulemusena see ettevõte, kes on taudist vabanenud, teeb taotluse taudivaba staatuse saamiseks. Selle staatuse peab kinnitama PTA, kes analüüsib karja 24 kuu jooksul kahel korral vastavalt kas IRT/VVD esinemist karjas. Kui PTA ei leia kahel järjestikkusel aastal uuringuid tehes karjadest haiguse esinemist, siis väljastatakse ettevõttele vastava taudi vaba staatus.
Programmis osaleb 20 Eesti ettevõtet valdavalt piimakarjadega
PRIA´le esitatud projekt täitus üllatuslikult kiiresti ja selles osaleb 20 Eesti ettevõtet, kelle hulgas on nii suuremaid, kui väiksemaid ettevõtteid. Projekti olulisust loomade heaolu ja karja tervise tagamisel näitab ainuüksi tõsiasi, et IRT tõrjeprogrammis osaleb 25 000 looma ja VVD tõrjes 17 000 looma.
Seera sõnul on lüpsikarjadest miinimum karja suuruseks, kes saavad projektis osaleda, 301+ lüpsilehma ehk väiksema karjaga ettevõtted selles programmis osaleda ei saa. Samas saavad programmis osaleda lihaveisekarjadest vähemalt 5 ammlehma ettevõtted. „Arv 301+ piimalehma karjas on tuletatud matemaatiliselt selleks, et võimalikult suur osa loomadest saaks projektis osaleda. See on lähtuvalt kogu projekti eelarvest, mis on 9,6 miljonit eurot arvestatud pea kümne aasta peale kogu projekti lõpuni. Täna võin öelda, et 20 ettevõttest, kes projektiga liitusid, et neist on ainult kolm lihaveisekarja,“ rääkis ta.
Otsust kallutas ka tõsiasi, et lihaveisekarjad on meil Eestis oluliselt väiksemad kui piimakarjad ja nende haiguste puhul on olemas üsna tugev korrelatsioon karja suuruse ja nakkuse leviku vahel. Kuna ka väga palju lihaveisekarjasid, keda eksporditakse, neid eelnevalt uuritakse, siis õnneks on nende haiguste levimus väiksem kui piimakarjades.
„Kui vaatame lihaveise karjasid, siis on väga palju tootmiskarjasid ja väga palju neid, kes on maastikuhooldajad ja keskkonnateenuse pakkujad. Need karjad asuvad hajusalt rannaniitudel ja muudes kõrvalistes kohtades ja on väike tõenäosus, et neil eelmainitud haigus esineb. Ka on sellise karja loomi väga keerukas haiguste suhtes diagnoosida just oma eluviisi tõttu.
Me peame ka projekti rakendamise ja elluviimise võimalustega arvestama,“ tõdes ta. „Aga absoluutselt kõik lihaveise kasvatajad on oodatud kahel käel osalema projektis, kui nad vastavad tingimustele. Võin öelda, et lihaveisekasvatajad tegid head lobbytööd, kui käis määruse loomine ja eelläbirääkimised, et selline väike loomade arv sisse saada.“
Ühendatud jõud
Projekti edukuse pandiks võib lugeda seda, et projektis osalevad neli osapoolt: Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, kes on projekti eestvedaja, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, kes on seadusandja; PTA, kes teostab järelvalvet ja kinnitab taudi- ja biotõrje kavasid ja PRIA, kes on projekti kinnitaja ja vastuvõtja.
„Kuigi algusfaasis oli igal osapoolel erinev nägemus projektis, me leppisime kokku ühes põhieesmärgis: saada Eesti karjad IRT ja VVD vabaks ja läbi selle saada nende taudide vabaks kogu Eesti riik. Kui rääkida tauditõrjest, siis oleks ääretult naiivne arvata, et ühe sellise projektiga, me suudame lõplikku tulemust saavutada. Külla aga on meil lootust, et tuleb järgnev selline tauditõrje projekt ja läbi nende tauditõrje projektide, kus kindlasti tuleb läbikukkumisi aga ka häid edulugusid, mille najal me saame karjakasvatajate tähelepanu pöörata sellele, et nende haigustega on vaja võidelda,“ kinnitas Seera.
Ta prognoosib, et üsna pea võib juhtuda, et ühel päeval kokkuostja paneb karjakasvataja fakti ette, kus taudidega nakatunud karjalt makstakse 4-6 senti vähem toorpiima liitri eest. „See pole välistatud, et nii läheb, kuna täna tõulooma ostul on juba vahe IRT positiivsel ja negatiivsel karjal ehk lõpuks taandub see kõik rahalistesse vääringutesse. Ainult terve loom suudab tervislikult toota on kunagi öelnud üks piimatöötleja ja see mõte võikski olla liikuma panev jõud.“
Tasub teada
- IRT ehk veiste nakkav rinotrahheiit-pustuloosne vulvovaginiit on viirushaigus, mis iseloomustub hingamis- ja suguteede põletiku, abortide ja kesknärvisüsteemi tabandumisega. Haigusele on vastuvõtlikud igas vanuses veised. Raskemini haigestuvad lihatõugu veiste vasikad. Nakkusallikaks on haiged või haiguse läbipõdenud viirusekandjad loomad, kes eritavad viirust nina-, tupe- ja silmanõrega, ning samuti uriini ja spermaga. Samuti võivad nakkust siirutada inimesed ja tehnika. Loomadel tekib palavik, loidus, isutus, hingeldamine , nõrevool ninast, toodangu vähenemine. Genitaalse vormi korral esineb suguteede punetus, valged sõlmekesed suguteedes, limas-mädane eritis tupest, loom on rahutu ja urineerib sageli, esineb aborte tiinetel loomadel.
- veiste diarröaviirus VVD on väga nakkav veiste viirushaigus, mis avaldub vasikatel sünnijärgse ehk postnataalse nakkuse korral palaviku, kõhulahtisuse ja rusutuse-stressiga ning lehmadel palaviku ja mööduva piimatoodangu langusega. Loote nakatumisel embrüo surmaga, abordi, väärarengute või püsiva viiruskandvusega sündinud järglasel. Kui loode nakatub tiinuse 30.-120. päeval, kujuneb tal välja immuntolerantsus VVD viiruse suhtes, millega kaasneb püsiinfitseerumine. Neid loomi nimetatakse PI loomadeks. Viiruse peamiseks nakkusallikaks karjas on PI loomad, samuti on nad siirutajaks ühest karjast teise. PI loomad eritavad viirust pidevalt ja suures koguses. Viirust levitavad ka sünnijärgselt nakatunud loomad, aga tunduvalt väiksemas koguses kui PI loomad ja lühiajaliselt (kuni paar nädalat).
