Online-väitluse kohtuniku Margo Loori sõnul oli tänane väitlus üks parimaid, mida Postimees online väitluste 4-aastase ajaloo jooksul nähtud tänu seisukohtade argumenteeritusele, tõestusmaterjali rohkusele ja demagoogia vähesusele. Kuigi avakõnede võrdluses jäi Jaan Sõrra veidi alla, leiab Loor, et kokkuvõttes läks võit just talle.
Alustuseks kaks sügavat kummardust. Esiteks oli tänane väitlus üks parimaid, mida Postimees online väitluste 4-aastase ajaloo jooksul näinud olen. Seisukohtade argumenteeritus, tõestusmaterjali rohkus, demagoogia vähesus ja püstitatud küsimusega konkreetselt, suurema keerutamiseta tegelemine tegid mõlemale väitlejale suurt au.
Teine kummardus kummalegi väitluse poolele nende igapäevase tegevuse eest. Nii Eestimaa Looduse Fond kui Tartumaa Põllumeeste Liit ajavad vaieldamatult üliolulist asja. Elektroonilise info sajandi linlikel kübermaastikel trallitades on lihtne ära unustada, et see on jätkuvalt põllumees, kelle kätetöö meid kõiki toidab. Sama lihtne, kui Eestimaa näiliselt lõputuna laiuvate metsade vahel ringi sõites on unustada, et need metsad, aasad ja rannikud kõik kaitsmist ja hoidmist vajavad, et me Hollandi või Taani kombel ei lõpetaks.
Tänane väitlus läks kohe avakõnedest peale suure hooga käima. Silvia Lotman külvas lugeja ja oponendi tõestusmaterjaliga üle, aga tuleb tunnistada, et lugesin iga viimase kui lingi taga olnud materjali olulised kohad läbi ja see polnud hetkekski igav või teemassesobimatu. Vastupidi – avakõne tekst koos viidatud tõestustega moodustas ühtse, tugeva seisukoha, et põllumajandustoetusi tuleks rohkem suunata mahepõllumajandusse, sest see on pikas perspektiivis kasulik nii majandusele, inimeste tervisele kui ka loodusele.
Avakõnede võrdluses jäi Jaan Sõrra veidi alla, sest osa väiteid oli tõestamata või tugineti üksnes oma kogemusele ja vestlustele. Näiteks on mul keeruline hinnata väidet, et «enamus meie põllumeestest on ühinenud keskkonnasõbraliku majandamise meetmega ja peavad oma töös loodushoidu prioriteediks», kui pole viidatud väidet kinnitavale materjalile. Samas tegi Jaan Sõrra siiski tugeva töö oma keskse seisukoha püstitamisel – et mahepõllumajandus ei suuda rahuldada kasvava inimkonna vajadust toidu järgi. Tõsi, argument käis maailma, mitte Eesti kohta, aga ega teemagi ju otseselt Eestile või Euroopale polnud kitsendatud. Lisaks oli ka Silvia Lotman oma avakõnes palju puudutanud just kogu maailmas toimuvat intensiivpõllumajanduse ressursside lõppemist.
Ristküsitluse alguseski oli veel Lotman edukam, näitena lindude ja liblikate küsimus, kus ta tegi Sõrra põllumehejuttudele kiire lõpu konkreetsete uuringunumbrite ja seda toetava loogikaga. Edasi läks aga asi palju võrdsemaks ja ristküsitluse lõpuks oli Sõrra teinud heacomebacki.
Väitlustehnilises mõttes otsustasid lõpukõned asja. Sõrra kehtestas tugevate argumentidega (vt lõpukõne kaks viimast lõiku) oma põhiseisukoha kasvavast toiduvajadusest ja mahepõllunduse madalast tootlikkusest ning võitis sellega väitluse, kuna oli sama joont suutnud kaitsta kogu väitluse jooksul. Silvia Lotmani oli oma lõpukõnes sunnitud ainult Eestile taanduma, kuigi väitluse alguses oli ta ette võtnud põllumajanduse kui nähtuse maailmas. Ta suutis küll tõstatada olulisi tavapõllunduse probleeme, kuid mitte ära põhjendada toetuste mahepõllundusele suunamist. Parim lüke, mille ta Sõrra põhiseisukoha vastu tegi, oli argument mahetoodangu kõrgemast toiteväärtusest, misläbi poleks mahetoodangut vaja sama palju kui tarbime tavapõllumajanduse saaduseid, kuid kusagilt ei ilmnenud et see suudaks katta toiduainete prognoositava puudujäägi, millele Sõrra väitluses keskendus.
Sisulises mõttes lõpetasime aga patiseisuga. Mahepõllumajandusega ei toida inimkond ennast ära. Intensiivpõllumajandusel saavad aga taastumatud ressursid (mullad, puhas vesi, väetisteks vajalikud toorained jm) otsa. Nii et tegelikud lahendused peavad tulema kusagilt väljastpoolt põllumajandustoetuseid. Ehk aitab teadus- ja arendustöö tõsta mahepõllundusliku tootmise saagikust või liikuda intensiivpõllundusel taastumatutelt ressursidelt taastuvatele. Ilmselt natuke mõlemat. Siit kohtunikukommentaari kirjutamise kõrvalt pisipojale (mahe)juurviljapüreed andes loodan väga, et ühel hetkel saavad kõik maailma põnnid süüa neile ohutut porgandi- või bataadipüreed ja et põldudel on ka tulevikus linnulaulu kuulda.
Online-väitlus valmis Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles kolmas pikemast euroliidu-teemaliste väitluste sarjast.
Postimees Online, 21.08.2013
Loe veel väitlusest:
Silvia Lotman: põllumajandustoetusi tuleb rohkem anda mahetootmisele – Postimees Online, 21.08.2013
Silvia Lotman: toetada tuleks neid, kes lisaks ärile ka avalikke hüvesid loovad – Postimees Online, 21.08.2013
Jaan Sõrra: mahetoetused peaks olema seotud ainult toodanguga – Postimees Online, 21.08.2013
Online-väitluse 2. osa: Silvia Lotman vs Jaan Sõrra – Postimees Online, 21.08.2013
