Allikas Tõuloomakasvatus nr 98 ehkk 2/2022
juuni 2022
FT Eesti oü, Mihkel Olt: 2021 aastal jagasime oma põhikarja, st ammed ja suuremad lehmikud (elusmassiga alates 420 kg), kolme pulli gruppi. Plaan oli tõsta karjatamise intensiivsust, et saavutada keskmisena paremaid noorkarja massi-iibeid. Põhjus, miks me soovisime karjatamist muuta, oli väga lihtne. Käies näitustel või lihtsalt teistel loomakasvatajatel külas ning nähes teiste loomakasvatajate noorveiseid, tundus mulle alati, et meie noorloomad ei kasva piisavalt kiiresti ja on oma eakaaslastest oluliselt väiksemad. Seega võtsime esimeseks eesmärgiks suurendada noorkarja kasvuintensiivsust ja eriti just karjatusperioodil.
Kui eesmärk oli seatud, tuli leida ka viis selle elluviimiseks. Kuigi ma ei ole kõige usinam koolitustel käia (paraku), siis Covidi põhjustatud piirangute tõttu toimus 2020/2021 talvel enamik seminare veebi vahendusel ja nendest koolitustest oli juba palju mugavam osa võtta ja seda ma tegingi.
Nendelt koolitustelt saingi idee (õigemini see idee kinnistus minusse, kuna olin sellest ideest juba varasemalt Soome lektoritelt kuulnud) katsetada.
Intensiivsem karjatamine pidi lisaks suuremale massiiibele järgima paremini ka veiste loomulikku söömis- ja liikumisrütme ning tagama karjamaal kasvavate taimede suurema süsiniku sidumise. Justkui mitu kärbest ühe hoobiga.
See mitmetel koolitustel mantrana korrutatud karjatamise loogika oli järgmine:
- Esiteks, loomad peavad ühest koplist teise liikuma mõnepäevaste intervallidega ja selline rütm tuleb sisse viia kohe karjatushooaja alguses.
- Teiseks, loomkoormus ja kopli suurus peavad omavahel vastavuses olema (eeskätt ei tohiks koppel olla liiga suur).
- Kolmandaks, koplis peab taimestikku olema piisavalt ja isegi niivõrd palju, et pärast karjatamist peab osa taimestikust alles jääma (st püsti). Osa taimestikust peab saama maha tallatud, mitte lõpuni ära söödud.
Ütlen ausalt, et mulle kui praktilise meelelaadiga inimesele tundus selline karjamaade kasutamise viis ilmselge raiskamisena. Varem olime alati püüdnud igast koplist võtta maksimumi. Kui „rammu tutid“ kõrvale jätta, siis tavaliselt ei liikunud loomad uude koplisse enne, kui loomad olid kopli peaaegu „paljaks söönud“.
Intensiivset ja „raiskavat“ karjatamise võtet korrati koolituselt koolitusele kui mantrat (ja neid koolitusi ei olnud 2020/2021. a sügisest kevadeni mitte vähe). Lõpuks otsustasin sellist karjatamist meie loomade peal praktiseerida, et saaksin hinnata selle sobivust meie tingimustes.
Nii nagu mainitud, jagasime oma põhikarja kolme pulli gruppi. Kahe grupiga oli plaan rakendada uut karjatamise võtet. Kolmanda grupiga olime sunnitud jätkama enam-vähem vana viisi, mis tähendas suuremaid kopleid ning pikemat karjatusperioodi ühes koplis. Ja põhjus, miks me kolmanda grupiga pidime vana viisi jätkama, ei olnud selles, et me soovisime võrdlusmomenti tekitada. Põhjus oli proosalisem – meil lihtsalt ei olnud nii palju aega ega jõudu, et kolmanda grupi suured koplid väiksemateks kopliteks jagada.
Mõne sõnaga ka karjatushooajast, enne kui tulemusteni jõuame.
Kui jagame karjatusperioodi kolmeks ajaliseks perioodiks – mai-juuni (silo mõistes I niide), juuli-august (II niide), august-september-oktoober (III niide) – siis kõik need perioodid olid väga erinevad.
- Esimesel trimestril oli karjamaadel rohukasv väga hea ja meil õnnestus oma plaan vastavalt õpetustele ellu viia. Karjamaadel oli rohtu piisavalt ja pilt, mis meile koplites pärast karjatusringi vastu vaatas, oli enam-vähem sarnane sellega, mida meile koolitustel kirjeldati ja piltidel näidati. Ehk siis kuni 50% taimikust oli söödud, ülejäänust umbes pool jäi kasvama ning poole olid loomad maha tallanud. Seega, pilt oli meie silmadele väga harjumatu, aga järgisime plaani.
- Teisel trimestril oli korralik põud ning temperatuurid väga-väga kõrged ja meie karjatamise plaanid said tõsise tagasilöögi. Augustiks nägid meie koplid välja väga mannetud. Kuigi koplid ei olnud taimikust „paljad“, siis enamik taimikust oli pruun ja vana ning seega madala toiteväärtusega.
Kuna me ei soovinud loomi liiga vara lauta panna, hakkasime juba augustis loomadele karjamaal silo ja heina lisaks söötma. (Tavaliselt anname loomadele koplis lisasööta karjatusperioodi viimastel nädalatel, st septembri lõpus või oktoobris). - Õnneks septembris tänu vihmadele rohumaad mõnevõrra taastusid, aga paraku mitte niivõrd, et oleksime lisasöötmisest pääsenud. Seega söötsime loomi koplites kuni karjatusperioodi lõpuni – loomad läksid lauta vahemikus 8.–15. oktoober.
Ja nüüd siis tulemustest.
Sügisel võõrutatud ja kaalutud noorloomade (sündinud vahemikus jaanuar kuni juuni algus) keskmised massi-iibed olid järgmised: lehmikud 1194 g ja pullikud 1235 g ööpäevas.
Kui neid numbreid võrrelda omavahel, võrrelda varasemate aastate numbritega ning hele akviteenidega (kelle karjamaad on enam-vähem samas regioonis, kuigi veidi kehvematel ja õhematel muldadel), siis silma hakkas järgnev:
- Esiteks üllatas see, et lehmikutel ja pullikutel märkimisväärset massivahet ei olnud. Need jäid keskmisena u 3% juurde (varasemalt on vahe olnud u 10–20%). Mingit muud paremat selgitust, kui et see oli selle aasta eripära, ma välja tuua ei oska;
- Teiseks olid noorloomade massi-iibed keskmisena u 10–20% suuremad võrreldes varasemate aastatega. Varem on võõrutatud pullikute massi-iibed jäänud enamasti vahemikku 1000–1200 g/ööp ja lehmikutel u 1000 g/ööp;
- Kolmandaks võrdlesime omavahel aberdiini-anguste ja hele akviteenide, keda me samuti kasvatame, massiiibeid. Kui varem olid noored hele akviteenid kasvanud u 100 g/ööp rohkem, siis seekord olid tulemused vastupidised. Aberdiini-anguste massi-iibe näitajad olid paremad ja suur vahe tuli sisse lehmikute järglastel. Kui hele akviteenide lehmikute järglased (võrdlesime tulevasi põhikarja lehmikud) võtsid keskmisena juurde u 842 g/ööp, siis aberdiini-anguste lehmikute järglased 1037 g/ööp, ehk siis u 20% rohkem. Kuna hele akviteenide kasutuses olevad karjamaad on väga põuakartlikud, siis see võib osaliselt selgitada tekkinud kaaluvahet. Nimelt kannatas sealsete karjamaade taimik põua ja kuuma tõttu veelgi rohkem.
Kuigi esimese aasta kohta ei tohiks väga midagi järeldada, siis mingi kokkuvõtte me siiski enda jaoks tegime:
- esiteks, vaatamata keerulisele karjatusperioodile, ületasid noorloomade massi-iibed meie ootusi, mis julgustab meid ka uuel karjatusperioodil seda süsteemi edasi kasutama.
- eraldi tooks välja ja toonitaks veel kord aberdiini-anguse tõugu lehmikute järglaste häid massi-iibeid. Aga ka siin võib olla erinevaid põhjuseid. Üks põhjustest võib olla näiteks see, et alates 2019. aastast me lõpetasime intensiivse karja suurendamise perioodi, mis tähendas, et me jätsime toona karja täienduseks alles lehmikud, kes olid meie hinnangul meie karja parimad. Ja nüüd, 2021. aastal kasvatasid need samad toonased lehmikud üles oma esimesed järglased – oleks ju väga ilus arvata, et tegime 2019. aastal parima valiku ja ka sellel on oma panus juurdekasvude paranemisel;
- kolmandaks, kuna hele akviteenide tulemused jäid aberdiini-angustele alla, siis püüame sarnast karjatusviisi praktiseerida uuel karjatusperioodil ka akviteeni puhul ja võrrelda siis võõrutustulemusi omavahel uuesti;
- neljandaks, kuigi koolitustel räägiti, et kui loomi piisavalt suure loomkoormusega ja korduvalt koplites karjatada, ei ole koplites vaja järelniidet teha, siis meie siiski sügisel järelniitmise ette võtsime ja seda eeskätt just PRIA „ohtu“ silmas pidades. Kui oleksime PRIA ohtu ignoreerinud,
siis me ise ei oleks niitnud ja niitmise raha oleksime seekord säästnud (varem oleme kopleid korra aastas niitnud), kuna enamik kopleid nägid sügisel üsna normaalsed välja. Võrdluseks – hele akviteeni koplites oli hooaja lõppedes oluliselt rohkem vana taimikut, mis vajas niitmist. Ja see võimalik niitmise pealt kokku hoidmine võiks olla lisaargument uue karjatusviisiga edasi tegelemiseks.
Seega kokkuvõtvalt, ootame põnevusega uut karjatusperioodi, et saaksime sügisel uuesti positiivselt üllatuda, ja loodame, et ilmaolud uuel karjatusperioodil on soosivamad ning toetavaid meie ettevõtmisi.
Toimetas. Hanna Tamsalu
