Laeva vallas äsja valminud moodsas lehmalaudas pole veel ühtki looma, kuid omanik Kaido Põdersoo rehkendab juba, kui tõenäoselt peab ta hakkama ületootmise eest trahve maksma ja kui palju piima laskma lägahoidlasse.
Põdersoo 80 lüpsilehma annavad liiga palju piima. Euroopa Liidu reeglitega põimitud Eesti piimatootmine ei allu praegu äriloogikale ning kui Põdersoo lehmade väljalüps, mis on praegu looma kohta keskmiselt 8,5 tonni aastas, veelgi paraneb, tuleb igalt üle kvoodi toodetud piimatonnilt maksta 278 eurot trahvi.
«Kui piima kokkuostuhind langeb alla 278 euro tonnilt, on targem lasta piim lägahoidlasse kui saata meiereisse,» nentis Kaido Põdersoo.
Sellest ebameeldivast, kuid täiesti reaalsest võimalusest hoolimata on 24-aastane diplomeeritud loomakasvatussaaduste tootja Põdersoo optimistlik ega kahetse pool miljonit eurot maksma läinud lehmalauda ehitust Laeva külla Männiku talu juurde.
Põdersoo kavatseb lehmade piimaanni pärssimise asemel väljalüpsi hoopis kümne ja ehk enamagi protsendi võrra suurendada.
2015. aasta märtsis kaovad Eesti piimatootmiselt Euroopa Liidu piirangud ning Põdersoo arvates on edaspidi võidumees ikkagi see, kes suudab toodangu ühe lehma kohta maksimeerida.
«Pärast 2020. aastat võivad põllumajandustoetused üldse kaduda ja toodangu kasvatamine võib osutuda ainsaks võimaluseks tootjana ellu jääda,» arutles Põdersoo.
Eesti lehmad annavad keskmiselt ligi kaheksa tonni piima aastas. Kaido Põdersoo arvab, et tema karja palju paremad näitajad tulenevad hoolsast tõuaretusest. Üheksatonnise tulemuseni jõudmist peab ta käegakatsutavaks ja kümnetonnist väljalüpsi võimalikuks.
Põhiliselt sisendab Männiku talu peremehesse eduusku Hollandi firma Lely lüpsirobot, mis lubab senise kahe lüpsikorra asemel parima piimaanniga lehmi lüpsile kuni neli korda ööpäevas.
Robot tunneb kiibi järgi iga lehma ära, lubab ta lüpsile õigel ajal ning annab lüpsiajaks ette konkreetsele loomale arvutatud mõistliku jahukoguse. Kui robot arvutab näiteks välja, et suurendatud jahukogus väljalüpsi ei kasvata, muutub etteantav jahuports taas väiksemaks.
Männiku talu ühte vanadest külmlautadest jääb noorkari, teise lihaveised. Vastses laudas, mille ehituseks sai Põdersoo abi PRIA-lt ning võttis lisaks 13-aastase pangalaenu, hoolitseb automaatika külgseinte kardinaid liigutades ja ülejäänud ventilatsioonisüsteemi reguleerides selle eest, et ka kõige karmima pakasega ei lange temperatuur nulli.
Kaido Põdersoo ema, Eesti maaülikooli nakkushaiguste lektor Diivi Põdersoo rõõmustas, et üle kahekümne aasta tagasi paari lehmaga alustatud talupidamine kuurilaadses külmlaudas on jõudnud viimaks 21. sajandisse.
«Pühapäeva hommikul uude lauta minnes on tunne, nagu läheks kirikusse,» tunnistas Diivi Põdersoo. Ta arvas, et poja kujunemisel söakaks ja optimistlikuks talupidajaks mängis suurt rolli sünniaeg ja -koht.
«Ta on talus sündinud, laulva revolutsiooni laps,» märkis Diivi Põdersoo. «Kui ma seitse aastat tagasi oma abielu lahutasin, ütles just tema, et vara jagamisel ei tohi kindlasti lehmi ära müüa. Sellise poja üle peab iga ema uhke olema ja mina olen väga-väga uhke.»
Martin Pau
Postimees, 14.03.2014