Rukkirääk on oma eripärase krääkimisega üks tuntuima häälega linde. Teda tunneb vaid kuulmise järgi ära igaüks, kes on sattunud õhtuhämaruse saabudes suvisele heinamaale. Ornitoloog Jaanus Elts näitas rukkiräägu püüdmist ja selgitas tema käitumise tagamaid.
Kunagi väga tavalise rukkiräägu arvukus on aina intensiivsema põllumajanduse tõttu vähenenud Euroopas juba aastakümneid ning Eestigi pole siin erand. Linnu käekäigu parandamiseks peavad ornitoloogid teda paremini tundma õppima.
“Rukkirääk on kureliste seltsist, mis, kui teda ligemalt vaadata, tundub esimese hooga imelik,” ütles Jaanus Elts saates “Osoon”. Tavaliselt peab inimene kureks mõnd pikkade jalgade ja nokaga sookure-sarnast lindu. “Kui me täna mõne siit kätte saame, siis näeme, et tal on suhteliselt lühikesed jalad ja suhteliselt lühikene nokk,” kirjeldas ornitoloog.
Rukkiräägu eripära on Eltsi sõnul ka niinimetatud järjestikune polügaamia. “See tähendab, et ta ühe sesooni jooksul pesitseb mitu korda ja iga kord võtab omale uue partneri,” kirjeldas ta. Tavaliselt valib isaslind esmalt ühe territooriumi, meelitab sinna emaslinnu, nad paarituvad ja emane muneb kurna täis. Seejärel liigub isaslind järgmisele alale, otsib seal uue emaslinnu ja kõik kordub taas.
Lindistatud konkurent
Kes läheb rukkiräägule lõkse üles seadma, saab linnu lähenemisest aru linnu hääle järgi. See võib aga kõlada petlikult: hääle järgi tundub lind püüdjale lähemal olevat kui tegelikult. “Enamik inimesi, kes on hakanud räägule liginema, on öelnud, et muudkui lähed ja lähed ja ikka ei jõua temani,” rääkis Elts.
Siiski on rukkirääk ornitoloogi sõnul julge lind, kes ilmub liigikaaslase lindistatud hääle peale välja. “Tema ju ei tea, et see on makk,” põhjendas ornitoloog. “Tema arvab, et see on konkurent ja tuleb teda ära peletama. Kes siis ikka tahab näha, et sinu abikaasale keegi veel külge lööb.”
Jaanus Eltsi varasem kogemus ütleb, et rukkiräägu lõksupüüdmiseks kulub vaid mõni minut. Nii lihtsalt seekord siiski ei läinud: lind astus küll heinast korraks välja ja jäi seisma vaid mõni sentimeeter lõksust, kuid teda üle kavaldada ei õnnestunud. Lind peitis end kõrges rohus, kus talle pakkusid varju ka mets-harakputk, nõgesed ja teised püstise varrega taimed, mille vahel on vajadusel kerge ära joosta.
Teinegi katse rukkirääku heinamaalt kinni püüda kukkus läbi. Kuigi seekord jäi lind püüdmata, püüdis Elts alles nädal tagasi ühe ööga kuus rääku. Lisaks lindude ülemõõtmisele sai ta neile paigaldada nende liikumise täpsemaks jälgimiseks vajalikud saatjad. “Asukohaandmeid on meil selle jaoks vaja, et täpsemalt teada saada nende elupaigakasutust ja siis ka ööpäevast rütmi,” sõnas ornitoloog.
Nimelt vahetavad räägud asukohta nii aastaaja kui ka ühe päeva jooksul. “Meid huvitab, kuidas nad erinevaid kultuure kasutavad. Mis võiks olla see põhjus, miks nad vahepeal on heinas, miks nad vahepeal on viljas? Kuidas nad liiguvad eest ära ohtudel? Ma pean siin silmas ennekõike heina niitmist,” loetles Elts. Niidetud heinamaale võib rääk naasta, kui rohi jälle varjupakkuvalt pikaks kasvab.
Niita tasub võimalikult hilja
Jaanus Eltsi sõnul ohustabki rukkirääku enim niitmine, mis sisuliselt hävitab tema elupaiga. “See tähendab, et nii-öelda varikatus pesa kohalt kaob ära ja loomulikult siis kurnad hukkuvad ja ka pojad, kes on jõudnud kooruda, muutuvad ohualtiks kõikvõimalike kiskjate jaoks,” kirjeldas ta. Kuna rääk on väike lind, on tal palju looduslikke vaenlasi. Suve teises pooles on aga poegadega ametis vanalinnud kiskjatele kerge saak.
Iga põllumees saab Eltsi sõnul rukkiräägu olukorra parandamiseks niita oma heinamaad võimalikult hilja. “Igamehe lihtne võte on muidugi niita nii-öelda seest väljapoole. Siis on vähemalt mingigi lootus, et rukkiräägud, nii vanalinnud kui ka pojad, saavad põgeneda heinamaalt,” soovitas ta veel.
Teistegi põllulindude kaitsele tuleks Eltsi sõnul senisest enam tähelepanu pöörata. “Üldiselt põllulindude seisund kogu Euroopas tegelikult on palju kehvem kui metsalindudel,” võrdles ta.
Euroopa enamlevinud põllulindude arvukuse jälgimiseks on teadlased juba aastaid arvutanud välja niinimetatud põllulinnuindeksit. Aastatel 1984–2020 on see langenud 57 protsenti, mis tähendab, et Euroopa on kaotanud enam kui pooled oma põllulindudest. Eestis on langus olnud veidi aeglasem, aga ligi 40 aastaga on ka meie põllulindude arvukus jäänud ligi poole võrra väiksemaks.
Kuigi sel korral linnupüük ebaõnnestus, on rukkirääkudele paigaldatud praeguseks 12 saatjat. Need edastavad tänuväärseid asukohaandmeid linnu-uurijatele.
Näiteks jäävad rääkude Ako ja Rikandi liikumised ka päevasel toiduotsimisel väikestele aladele. Ako ei pelga seejuures ka majade lähedust. Rikand aga on leidnud elupaiga hoopis päikesepargis, kus liigub vastavalt rohu kõrgusele – mida enam kõrget rohtu, seda laiem ka tegutsemise ala. Rukkirääkude uuringud jätkuvad ja edaspidi keskendutaksegi niitmise mõjule rukkiräägu ellujäämisel.
Toimetaja: Airika Harrik
Allikas: “Osoon”
