Priit Põldma, Eesti Maaülikool, Merit Mikk, Maheklaster MTÜ
Maheleht nr 96 2/2023
Paljuliigiliste haljasväetiskultuuride kasutamist köögiviljade külvikorras aitab kaasa kasvatusriskide vähendamisele ja suurendab porgandi kaubanduslikku saaki.
Maheklaster MTÜ projekti “Innovatsioon mahetaimekasvatuses” ühe tegevuse raames katsetati paljuliigiliste haljasväetiskultuuride kasvatamist köögivilja eelkultuurina. Uuriti mõju umbrohtumusele, biomassile, mullale ning haljasväetistaimedele järgneva kultuurina kasvatatud porgandi saagikusele.
Miks kasvatada haljasväetiskultuure paljuliigiliste segudena?
Maheköögiviljakasvatuses on tootjate hinnangul peamisteks saagikust limiteerivateks teguriteks põldude umbrohtumus ja mullaviljakus. Kuigi mahetaimekasvatuses on haljasväetiste kasutamine üks peamisi mullaviljakuse säilitamise meetodeid, kasvatavad tootjad põhikultuuride kasvatamise vahel tavapäraselt 1 – 3 liigist koosnevaid haljasväetiskultuure. Lühiajaliste haljasväetiskultuuride paljuliigiliste segude (vähemalt 10 liiki/sorti) kasvatamine üheaastase eelkultuurina polnud katsete tegemise ajal Eestis maheköögiviljakasvatuses kasutusel ja ka Euroopas on tegemist vähelevinud praktikaga.
Haljasväetiskultuuride segude kasvatamise puhul eeldati, et mitmekesisema liikide valikuga on võimalik saada haljasväetistaimede monokultuuris kasvatamisega võrreldes paremaid tulemusi. Erineva arengukiiruse, juurestiku sügavuse, õhulämmastiku sidumisvõime, umbrohtude allasurumisvõime ja haljasmassi tootlikkusega liikide segus kasvatamine võib vähendada oluliselt umbrohtude survet, suurendada mulla huumusesisaldust ja parandada mulla struktuursust ning veesidumisvõimet. Paljuliigilised segud soodustavad ka kasulike putukate liigirikkust ja suurendavad mulla mikrobioloogilist aktiivsust, mis aitavad vähendada taimekahjustajate esinemist ja soodustada mullas üht võtmerolli täitvat mükoriissete seente arengut.
Taimede lagunemisel mullas muutuvad toitained aeglaselt ja ühtlaselt järgnevatele kultuuridele kättesaadavaks, parandades nii stabiilset varustatust toitainetega. Liigirikkad segud mõjutavad mulda laiemas võtmes, kui seni valdavalt üksikliigina kasvatavad liblikõielised heintaimed või paari liigi segud. Haljasväetiskultuuride kasvatamine segus aitab kaasa ka kasvatusriskide vähendamisele, sest kasvuajal võivad olla erinevad ilmastikutingimused, mis osadele kultuuridele ei sobi.
Katsed mahetaludes
Haljasväetiskultuuride segude kasvatamise katse viidi läbi kolmel aastal (2018–2020) Kiltsimäe talus Harjumaal. Haljasväetiskultuure kasvatati 2018. a ja 2019. a, sellele järgneva kultuurina porgandit 2019. a ja 2020. a. Katsetati nelja erineva seguga, millele lisandus viienda variandina puhaskultuurina külvatud üheaastane aleksandria ristik. Katsetes olnud haljasväetistaimede segudes oli nii erinev liikide arv (10, 14, 16, 19) kui ka erinev ühe- ja mitmeaastaste liikide omavaheline osakaal (Tabel 1). Mõlemal katseaastal oli haljasväetuskultuurile järgneval aastal kasvatatavaks kultuuriks porgand ‘Bolero’.
Tulemused
2018 a. oli ekstreemselt soe ja kuiv aasta ning see mõjutas seemnete tärkamist ja taimede algarengut negatiivselt. Katsekohas oli sademeid väga vähe, mais ei sadanud üldse, juunis sadas vaid kahel korral ja juulis ei sadanud üldse. Tärkamata haljasväetiskultuuride asemel hakkasid suve teisel poolel kiiresti kasvama umbrohud, eelkõige valge hanemalts, millega varasematel aastatel polnud põllul probleeme olnud. Umbrohuseemnete leviku takistamiseks tehti augustis kasvuaegne niide (kõrgelt).
Haljasväetiskultuuride biomass varieerus 2018. aastal 1187 – 2481 kg/ha vahel, kusjuures kontrollvariandiks üheliigilise haljasväetistaimena külvatud aleksandria ristik moodustas sügiseks paljuliigiliste haljasväetiskultuuridega võrreldes oluliselt väiksema biomassi (Joonis 1). Ilmastikuoludest tingituna oli umbrohtude osakaal väga suur, see moodustas kogu maapealse osa biomassist 25 – 51% (Joonis 2). Kõigis variantides oli säilinud keerispea ning segudes 2 – 4 kasutatud tatar. Päevalille oli lisatud segudele 2 – 4, kuid sügiseks oli seda võimalik leida ainult segudes 2 ja 4. Kõigis segudes olid esindatud ka kõrrelised ja liblikõielised kultuurid, kuid neid ei olnud võimalik konkreetse liigini määrata.
2019. aasta oli sarnaselt eelnevale aastale soe ja kuiv, kuid siiski oli kasvuperioodi alguses mõnevõrra rohkem sademeid. Võrreldes eelneva aastaga oli haljasväetiskultuuride tärkamine veidi parem ja umbrohtude osakaal sügisel toimunud biomassi kaalumisel oluliselt väiksem. Siiski moodustas umbrohtude biomass sarnaselt eelmisele aastale kontrollvariandis üle poole (52% kogu biomassist; Joonis 2). Erinevate segude puhul varieerus umbrohtude osakaal kogu biomassist aga 13 – 24% juures. Haljasväetiskultuuride biomass varieerus 1302 – 2729 kg/ha vahel (Joonis 1). Külvatud paljuliigilistest vahekultuuri segudest oli sügisel biomassis kõige rohkem erinevaid liike Segus 4. Selles segus domineeris valge sinep (31%), millele järgnesid umbrohud ja keerispea + tatar (20%). Kõigis variantides oli säilinud keerispea ning segudes 2–4 kasutatud tatar. Seevastu päevalille taimi ei leitud 2019 a. üldse. Kõigis segudes olid esindatud ka kõrrelised ja seda oluliselt suuremas proportsioonis võrreldes eelneva aastaga. Ka liblikõielisi kultuure oli kõigis katsevariantides, halva tärkamise tõttu oli aga ristikute osa biomassis väike.
Katsetes haljasväetiskultuuridena
kasutatud liigid
- Keerispea – kiire arenguga, tugeva juuresüsteemiga (tugeva peajuurega, paljude külgjuurtega), surub umbrohte hästi alla,
muudab P järgnevatele kultuuridele kättesaadavamaks, talub põuda - Tatar – kiire kasvuga, tugeva juurega,
muudab P järgnevatele kultuuridele kättesaadavamaks - Suvivikk – võime siduda õhust N, hästi
arenenud juurestikuga, mullastiku suhtes
vähenõudlik - Talivikk – hea võime siduda õhust N, talvituv liik, kevadise külvi puhul puudub seemnete valmimise ja varisemise oht
- Põlduba – võime siduda õhust N ja jõulisema kasvuga kui vikk ja põldhernes
- Silohernes – võime siduda õhust N, kiire algarenguga, tiheda leheroseti tõttu hea võime suruda alla umbrohtusid
- Inkarnaatristik (kahkjaspunane ristik)
– hea võime siduda õhust N ning kasvada
alarindes, peenikeste külgjuurte areng kiire, kiire algarenguga, ideaaljuhul osaliselt talvituv - Aleksandria ristik – võime siduda õhust N ning kasvada alarindes, ei talvitu
- Pärsia ristik – võime siduda õhust N, kiire algarenguga, ei talvitu
- Valge ristik – võime siduda õhust N, rohkete lisajuurtega, üheaastastest ristikutest aeglasema algarenguga
- Punane ristik – võime siduda õhust N, sammasjuur hargneb mullapinna lähedal ja juureharud võivad tungida väga sügavale
- Roosa ristik – võime siduda õhust N, kasvab ka kehvematel muldadel, juurekava üsna pindmine, ei talu kuivi muldi, suhteliselt aeglase algarenguga (võrreldes üheaastaste ristikutega)
- Mesikas – võime siduda õhust N, peajuur mitme jämeda külgjuurega ja rikkalikult peenikesi kõrvaljuuri
- Lupiin – võime siduda õhust N, võimeline kasvada kehvematel muldadel
- Lutsern – võime siduda õhust N, võimeline kasvama kuivematel muldadel, sügavale ulatuvad, väga tugevad hea läbitungimisvõimega sammasjuured
- Esparsett – võime siduda õhust N, võimeline kasvama kehvemates oludes, talub teiste liikide varju
- Päevalill – jõulise juurekava ja suure biomassiga
- Valge sinep – kiire algareng ning suur biomass, mõjutab soodsalt bakterite ja seente elutegevust mullas
- Üheaastane raihein – kiire arenguga, tugev juurekava, talub teiste liikide varju
- Itaalia raihein – kiire areng
- Timut – võimeline kasvama kehvematel muldadel
- Harilik aruhein – võimeline kasvama kehvematel muldadel
- Rukis – kiire algareng, hea umbrohtude allasuruja
- Lina – kasvab ka madalama pH-ga muldades
Vahekultuuri järel kasvatatud porgandi saagikus
Külvatud haljasväetiskultuuride järelmõju hindamiseks kasvatati 2019. a ja 2020. a katsepõldudel porgandit (sort ‘Bolero’). Mahetootmise tingimusi arvestades oli porgandi kaubanduslik saak 2019. aastal keskmine, varieerudes 27,8–33,9 t/ha (Joonis 3). Liblikõielisterohkele segule (variant 4) ning kontrollvariandile järgnenud porgand olid kõige väiksema saagikusega. Kontrollvariandist suurema saagikusega olid katsevariandid Segu 1–3.
Kokkuvõte
Paljuliigiliste haljasväetiskultuuride segude katsed viidi läbi aastatel 2018 ja 2019, mis mõlemad olid ebatavaliselt soojad ning sademetevaesed. See asjaolu põhjustas ka kultuuride ebaühtlase tärkamise ning väiksema biomassi. Siiski oli mõlemal aastal näha erinevate segude positiivset mõju nii vahekultuuri biomassi suurusele kui ka umbrohtude osakaalu vähenemisele. Segu 4, mis oli kõige suurema liblikõieliste osatähtsusega seemnesegu, kannatas arvatavasti kõige rohkem külvijärgsete põuaperioodide tõttu ning selle tulemusena oli liblikõieliste osatähtsus biomassis üsna väike ja ka biomass segudest kõige väiksem.
Üldkokkuvõttes oli vahekultuuridel mõju ka porgandi kaubandusliku saagi suurenemisele, kuid kindlate segude eelistusi ei saa katseaastate ilmastikulisi iseärasusi silmas pidades siinkohal välja tuua. Sama kehtib ka tootjatele antavate soovituste kohta. Katsetulemustele tuginedes võib soovitada paljuliigiliste haljasväetiskultuuride kasutamist köögiviljade külvikorras, konkreetsete segude eelistust pole aga võimalik välja tuua. Tulemused näitavad, et haljasväetiskultuuride kasvatamine segus aitab kaasa kasvatusriskide vähendamisele.
Innovatsioonitegevuse aruandega (pdf) saab tutvuda Maheklastri veebilehel.
Tegevused viiakse ellu Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetme 16 „Koostöö” alameetme „Innovatsiooniklaster” raames, toetab Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond (EAFRD)
Toimetas: Liina Ulm
