Eveli Somelar (Maaülikool), David Arney (Maaülikool), Joaquim Fernando Moreira Da Silva (University of the Azores)
Allikas: kogumik Terve loom ja tervislik toit 2023 (lk 144)
Piimatoodete nõudlus ja suured kulud piimatootmisel on viinud piimatööstuse intensiivistumiseni. Vajadus on vähendada kulusid ning tõsta loomade efektiivsust ehk toodangut. Seetõttu on piimalehmade karjatamine nii Euroopas kui ka USA-s märgatavalt vähenenud. Euroopas on piimalehmade aastaringselt laudas pidamine peamine lüpsilehmade pidamisvorm ja aastaringsed karjatamissüsteemid või piiratud karjatamisega süsteemid on järkjärgult vähenenud.
Piimakarja osaline või täielik karjatamine on praktiseeritav riikides, kus karjatamine on kohustuslik nagu Rootsis, ja riikides, kus see on olnud pikalt traditsiooniks, nt Iirimaa, Suurbritannia, Madalmaad ja Portugalile kuuluv Assooride saarestik. Üldiselt peetakse veiste karjatamist karjamaal parimaks heaolu tagamise vahendiks, kuid lüpsilehmade heaolu aastaringsete karjamaapõhiste süsteemide raames ei ole laialdaselt teaduslikult uuritud ja selle kohta tehtud hinnangud ei põhine teaduslikel avastustel.
Aastaringselt laudas peetavate lüpsilehmade pidamissüsteem on osutunud väga kasulikuks veiste toodangu suurendamisel, kuid piimakarja keskmine eluiga on madalam kui lehmade loomulik eluiga, viidates puudustele ja probleemidele loomade heaolus. Maaülikooli projekti eesmärk on välja selgitada karjatamisel põhinevate pidamissüsteemide negatiivsed mõjud ja tegurid ning hiljem teha ettepanekuid murettekitavate valdkondade ja puuduste käsitlemiseks.
Ilmastikutingimused
Kokkupuude ekstreemsete ilmastikutingimustega nagu vihm, tuul, päikesekiirgus, õhutemperatuur ja suhteline õhuniiskus, võib põhjustada loomadel käitumuslikke ja füsioloogilisi reaktsioone. Need mõjutavad looma negatiivselt läbi kehatemperatuuri ja hingamissageduse tõusu või vähenenud sööda tarbimise ja aktiivsuse tõttu. Tihti puudub loomadel karjamaal võimalus varjuda, mis esitab farmerile väljakutse karjamaa haldamisel nii, et oleks tagatud loomade heaolu.
Külma- ja kuumastress
Lüpsilehmad võivad kogeda lühi- ja pikaajalist kuumastressi ning kannatada seetõttu kuumastressist tingitud negatiivsete mõjude all. Kuumastressi võib esineda igas kliimavööndis olenevalt aastaajast. Külmastress on probleemiks veisepidajatele, kes peavad oma loomi karjamaal põhjapoolkeral. Varasemalt on leitud, et nii kuuma- kui ka külmastress vähendavad piimatoodangut. Lisaks võib kuumastress suurendada piimas sisalduvate somaatiliste rakkude arvu ning vähendada piimas üldvalgu ja üldrasva kogust.
Parasiidid
Siseparasiidid ehk seedetrakti parasiitidega nakatumine on karjamaal püsiv riskitegur, nagu on näidanud mitmed varasemad epidemioloogilised uuringud. Kuigi karjatatavatel veistel tekib parasiitide suhtes teatud immuunsus nendega varajases eas kokku puutel, ei ole see täielik. Parasiitnakkused mõjutavad negatiivselt lüpsilehmade toodangut ja heaolu. Välisparasiidid, nagu sääsed ja parmud, tekitavad loomadele ärritust ja valu. Kärbsed mõjuvad neile tülikalt ning häirivalt, ja puugid levitavad või kannavad edasi haigusi.
Söötmine
Karjatatavatel lüpsilehmadel on suurem toitainete puuduse oht. Varasemad uuringud on näidanud, et karjamaal peetavatel lehmadel on võrreldes lautades peetavatega madalam vatsa täituvus (Olmos jt, 2009), negatiivne energiabilanss (Olmos jt, 2009; Nakajima ja Yayota, 2019), madalam kehakaal ja toitumushinne (Fontaneli jt, 2005; Mee ja Boyle, 2020). Karjamaa on seotud ka metaboolsete haiguste riskiga: nt. karjamaatetaania ehk hüpomagneseemia (Littledike jt, 1981) ja vahutav puhitus ehk vatsa tümpaania (Wang jt, 2012).
Jäsemehaigused ja -probleemid
Kuigi karjamaal peetavatel veistel on täheldatud vähem jäsemeprobleeme ja -haigusi (Arnott jt, 2017) on karjamaal mitmeid ohutegureid. Peamised riskitegurid lonkamise tekkeks karjamaal on kõrgenenud traumade oht, pikkade vahemaade läbimine ja korrastatud teede või radade puudumine (Hund jt, 2019).
Haigused
Karjatatavatel lüpsilehmadel on risk haigestuda suvisesse mastiiti, mida põhjustavad putukate kaudu levivad patogeenid Streptococcus dysgalactae ja Arcanobacterium pyogenes (Arnott jt, 2017: Armbrecht jt, 2019; Mee ja Boyle, 2020), lisaks kujutavad endast ohtu metsloomad ning nende kaudu või naaberloomadelt edasikanduvad haigused (Arnott jt, 2017). Samuti on karjamaal asuvatel lehmadel täheldatud suurenenud kõhulahtisuse riski (Armbrecht jt, 2019) ja ohtu allaneelata mürgiseid taimi (Mee ja Boyle, 2020).
Kokkuvõte
Lehmade karjatamist peetakse parimaks vahendiks tagamaks kõrget heaolu, kuid lüpsilehmade heaolu aastaringsel karjatamisel põhinevas süsteemis ei ole laialdaselt teaduslikult uuritud ja selle kohta antavad hinnangud ei põhine teaduslikel avastustel.
Karjatamisel võivad loomad puutuda kokku järgmiste negatiivsete teguritega: ekstreemsed ilmastikutingimused, välis- ja siseparasiidid, haigused ja bioohutusega seonduvad riskid. Uuringu eesmärgiks on uurida süvitsi seni hinnangutena esitatud negatiivseid mõjusid ja riske ning hiljem anda soovitusi murettekitavate valdkondade ja puuduste käsitlemiseks, tagamaks loomadele parim võimalik heaolu. Uuring viiakse läbi Assooridel, kus aastaringselt lüpsilehmi karjamaal peetakse.
