Kas Eesti tulevik võiks ehk olla Öko-Eesti, kus küla elab ja imelises looduses on mitmekesine põllumajandusmaastik koos sumisevate mesilaste ja rahulolevate loomadega karjamaal? Loomulik puhas toit toetab oma rahva tervist ja on nõutud välisturul.
Möödunud aasta septembris toimus Genfis ÜRO kaubanduse ja arengu konverents (UNCTAD), mille oluliseks keskmeks oli kestliku põllumajandustootmise tagamine. Konverentsi deviis kõlas: ärgakem enne kui liiga hilja, toidukindluse tagamiseks muutkem põllumajandus nüüd tõeliselt jätkusuutlikuks muutuva kliima oludes. Konverentsi raportis tuuakse maailma juhtivate ekspertide poolt välja väga olulised asjaolud, mis näitavad tänase industriaalse põllumajandustootmise kriisi. Põllumajanduse intensiivistumine ja spetsialiseerumine vähestele kultuuridele tugeva väliste sisendite mõju all nagu mineraalväetised ja taimekaitsevahendid on viinud muldade degradeerumisele, mullaviljakuse ja elurikkuse vähenemisele.
Raportis tuuakse välja vajadus ja võimalused olukorra parandamiseks: tootmise mitmekesistamine (mitmekesised külvikorrad, vahekultuurid, kompostid mulla orgaanika sisalduse tõstmiseks, taime- ja loomakasvatuse tasakaalustatus jms). Soodustada tuleks võimalikult suletud ökoloogiliselt tasakaalustatud kohalikku toitaineringlust. Arengumaades peaks olema võimalus vaesemal elanikkonnal saada toidu osas isevarustavaks, tootes seda ise keskkonnaga kooskõlas. Keskkonnakulude vähendamiseks peaksidki valitsused tagama, et toit kasvatatakse nii kohalikult ja keskkonnaga kooskõlas kui vähegi võimalik. Praegu ei võeta enamasti arvesse industriaalse põllumajandusega kaasnevaid keskkonnakulusid, sest keskkonnast saadavad teenused nagu puhas vesi, toimiv muld ja toetav elurikkus on looduselt tasuta. Need on aga teenused, milleta inimkond toimida ei saa. Paraku 60% neist teenustest on juba tarbitud Maailmapanga 2005. aasta raporti kohaselt. See tähendab, et elame juba praegu tulevaste põlvkondade arvelt. Et järgnevatel põlvkondadel jätkuks nii elu kui toimimiskeskkond peaksime edaspidi talitlema keskkonnaga võimalikult kooskõlas ehk teiste sõnadega – ökoloogiliselt intensiivistama omi tegevusi.
Tulen kohalikule tasandile, esmalt meie ökoloogiliselt väga ohustatud ja tundliku koduse Läänemere juurde, kus on tunduvalt vähendatud linnadest ja tööstusest lähtuvat saastet puhastusseadmete rakendamisega. Kuid endiselt jätkub hajareostus põllumajandusest, kust läheb merevette nii taimekaitsevahendite jääke kui lämmastikku (N) ja fosforit (P), viimastega luuaksegi soodsad tingimused vetikate vohamiseks. HELCOMi andmeil on N ja P hajakoormusest ligi pool inimtekkeline. N koormusest kuni 90% ja P reostusest kuni 80% tuleb põllumajandusest. Kui taoline protsess jätkub endises ulatuses, suureneb veelgi kahjulike ühendite hulk vees, merevesi kaotab läbipaistvuse, organismid hukkuvad ning meri sureb, mere põhjas nn surnud alad on järjepidevalt suurenenud. Seetõttu on kõikidel riikidel kohustus vähendada oma valglatelt tulevat reostust. Praegu lisandub ikka meie valglatelt merre järjepidevalt nii väetamisest kui taimekaitsest tulenevaid mürkaineid.
Tallinna Tehnikaülikooli professor Loigu uuringud näitavad N ja P sisalduse suurenemist nii pinna kui põhjavees viimase paarikümne aasta jooksul. Meie intensiivsema tootmisega Pandivere põllumajandusaladelt vettkoguvates Rägina peakraavis, Räpu, Vodja ja Jänijões avalduvad N sisalduse tõusu tendentsid (Joonis 1), samasugused suundumused esinevad ka P osas.
See korreleerub mineraalväetiste suurema kasutuskoormusega, sest olles vees hästi lahustuvad, leostuvad nad kergemini põlluvette ja sealt juba veekogudesse. Nende ühekülgne kasutus aga vaesestab mullaelustikku ja viib mullaviljakuse langusele. Kõrgeid üldlämmastiku sisaldusi (Joonis 2), mis muudavad vee ebakvaliteetseks ja rikuvad veeorganismide elukeskkonna, esineb meie paljudes intensiivse põllumajandusega valglate jõgedes (Joonis 2). Jõgede kaudu suubub saaste merre, mõjutades oma teel veel paljude veeorganismide elu. Samas liigub saaste ka sügavamatesse veekihtidesse. Nii esinebki ülemäärast nitraatide sisaldust Pandivere kõrgustiku kaevudes ja allikates. Pidev nitraatide rikka joogivee kasutamine põhjustab aga ainevahetushäireid.
Teise põllumajandusliku hajareostuse – pestitsiidide ehk taimekaitsevahendite kasutus – on viimase kümne aasta jooksul ka oluliselt tõusnud. Kasvanud on nii taimehaiguste tõrjevahendite – fungitsiidide, putukamürkide ehk insektitsiidide kui eriti umbrohutõrjevahendite – herbitsiidide kasutus. Sealjuures moodustavad viimastest ligi 60% glüfosaatidel põhinevad preparaadid.
Pestitsiidide jäägid aga jäävad mulda, liiguvad sealt edasi taime (sh nektarisse ja õietolmu), jäävad taimsesse tootesse, sealt loomsesse saadusse ning ka sõnnikusse, mullast leostuvad nii pinna kui põhjavette ning liiguvad valglatelt lõpuks Läänemerre.
Eesti piiratud, vaid teatavaid jääke määrav mullaseire, on näidanud 2/3 proovides jääkide esinemist, sealjuures ühes kolmandikus proovides korraga mitmete ühendite olemasolu, kuigi enamasti alla lubatud piirnormi. Paljudes proovides on nüüdseks juba äärmise keskkonna ja tervisele ohtlikkuse tõttu ärakeelatud vahendite jääke nagu näiteks putukatõrjevahend DDT ja umbrohutõrjevahendid Prometrin, Trifluralin, Antracen. Nende kõrval aga on praegu enamkasutusel olevad fungitsiidid ja herbitsiidid, eelkõige glüfosaadid ning ka lubatud piirnorme ületavais kogustes. Erinevate pestitsiidide jäägid ka väga väikestes kogustes mõjutavad koostoimes mulla mikro- ja makroorganismide liigilist koosseisu, arvukust ning aktiivsust, mis viib mullaviljakuse ja tervise olulisele kahanemisele nagu on näidanud mitme USA ülikooli uuringud.
Glüfosaadid kui kõige enam kasutatavad herbitsiidid pidurdavad juba väga nõrgas lahuses mullaseente, bakterite ja vetikate aktiivsust. Mulla mikrofloora vaesestumise tõttu hävivad taimekahjustajate looduslikud vaenlased ning taimed alluvad kergesti juuremädanikele ja ei hävitata mullas teatavat eluperioodi veetvaid kahjureid. See tähendab – häirub taimekahjustajate looduslik regulatsioon.
Pestitsiidi jäägid jäävad taimede töötlemisel taime, kuid võivad sinna liikuda ka veel mullast. Õitel toitujad ei erista jääkidega õisi vaid toituvad neil. Saastatud toit mõjutab aga olulisi tolmeldajaid putukaid nagu mesilaselaadsed ja kahjureid hävitavaid röövputukaid nagu lepatriinud, kiilassilmad ning kiletiivalistest parasitoide. Ja jällegi on mitmene jääkide koostoime hukutavam kui ainult ühe mõju. Hiljutised kohalikud uuringud näitasid mitmeseid jääke nii vahas kui mees ja ka mesilastes. Mesilased muutuvad haigustele vastuvõtlikeks, neil tekivad käitumishäired. Näiteks meemesilasel lisaks füsioloogilistele muutustele häirub ka korjekäitumine. Lõpuks mesilaspered hukkuvad, see on kahjuks juba reaalsus ka Eestis. Paljud meie väikemesinikud, allakirjutanu kaasa arvatud, leidsid, et tarud küll on mett täis aga mesilased kadunud. See on mesilaste lühimälu kaotamise tagajärg, milles mürgiannused mängivad oma rolli. Tolmeldajate kadumine on saamas üleilmseks probleemiks.
Nõnda kahanebki nii mullas kui ümbritsevas looduses talitluslik elurikkus – üks ökosüsteemide ehk looduse poolt pakutavaid tasuta teenuseid, mis on kestliku põllumajandustootmise olulisemaid tugisambaid.
Põllult leostuvad pestitsiidide jäägid mullavette ja sealt veekogudesse. Erinevate seirete andmeil esineb pestitsiidijääke nii meie pinna- kui põhjavees. Jõgedes on piirnormide ületusi avaldunud eelkõige sügisperioodil. Korraga mitmeseid jääke on kindlaks tehtud samades intensiivtootmisaladelt lähtuvates veekogudes – Rägina peakraavis, Räpu, Põltsamaa ja Pärnu jõgedes. 2011. aasta sügisel Keskkonnauuringute keskuse poolt läbiviidud uuringud näitasid neis küllaltki suuri sisaldusi seitsme samaaegselt esineva tõrjevahendi osas (4 umbrohu tõrjevahendit, 1 laiatoimeline fungitsiid, 1 insektitsiid, 1 kasvuregulaator). Vee-elustikku sõltuvalt liigist pärsivad ja hukkavad nii üksikühendid kui ühendite koostoime, viimane on enamikele liikidele osutunud oluliselt hukatuslikumaks. Eriti tundlikud on pestitsiidide suhtes kahepaiksed.
Enimkasutatavat umbrohutõrjevahendit glüfosaati ja tema preparaatide laguprodukti AMPA, mis on osutunud praeguste uuringute alusel glüfosaatidest toksilisemaks, esineb meie paljude jõgede vees ja merre suubumise aladel ning paiguti üle nn kehtestatud piirnormide (tabel 1). Glüfosaat on mürgine vee pisielustikule – planktonile ja akumuleerub kalades. 2011. aastal uuris Keskkonnauuringute keskus merest püütud ahvenais 11 juba keelustatud tõrjevahendi jääkide sisaldust ning kõik need esinesid kalades. Teadusuuringud on näidanud, et niisuguste kalade immuunsüsteem nõrgeneb, nad langevad kergesti parasiitide ja haiguste ohvriks.
Pestitsiidijäägid akumuleeruvadki toiduahela tipulülides, milleks on ka inimene. Paljudest Pandivere kõrgustiku kaevudest saadakse pidevalt, kuigi väikestes kogustes, mitmeseid pestitsiidijääke joogiveega. Kuid neid saadakse ka krooniliselt toiduga. Meie toiduseire näitab, et kohalikest aedviljadest on keskmiselt kolmandik, impordituist aga kaks kolmandikku jääkidega, sealjuures tõuseb järjepidevalt mitmeste jääkide korraga esinemine toodetes. Viimastel aastatel on leitud samuti kahes kolmandikus loomsetes saadustes jääke. Kuigi tegemist on jääkide madala sisaldusega, siiski nõrgestab nende krooniline toime inimese immuunsüsteemi, soodustades allergiate, kasvajaliste muutuste jms teket. Vähki haigestumine on üleilmselt progresseeruv. 2020 aastaks prognoositakse kasvu praegusega võrreldes isegi kuni 70 %.
Vaatamata eeltoodule armastame rõhutada, et meie põllumajanduses on agrokemikaalide kasutus suhteliselt väike ja surve nii meile kui keskkonnale tagasihoidlik, tänu millele on meil veel palju toimivat mitmekesist loodust. Olukord aga paraneks veelgi ökoloogilise intensiivistamisega – ulatuslikuma üleminekuga mahetootmisele, mis välistab nii kunstväetised kui taimekaitsevahendid ja toimib tasakaalustatud taaskasutuse põhimõttel. Printsiibiks on olla võimalikult isevarustav, välistest ressurssidest sõltumatu. Loomakasvatus tasakaalustataks taimekasvatusega, baseerudes kohalikul söödabaasil, sõnnik ja kogutud ning kompostitud orgaanilised jäätmed viiakse põllule, suunates toitained sel moel taasringlusse. Toodang töödeldakse ja turustatakse võimalikult kohapeal, kõik orgaanilised jäätmed viiakse taimetoitainetena taaskasutusse. Nõnda kujundataks kohalikud jätkusuutlikud toiduvõrgustikud, mis talitleks suhteliselt suletud tsüklitena põhinedes kohalikel taastuvatel loodusressurssidel ja ühendades tihedalt tootjad tarbijatega. Kuivõrd kogu toiduahel tootjast tarbijani on omavahel hästi seotud, kõik lülid toetavad üksteist, olles keskkonnateadlikud, siis tarbitaks loodusressursse väga säästlikult. Selline areng on ka sotsiaalne innovatsioon võimaldades uut tööhõivet ning külaelu taastumist. Mitmed uurimisprojektid näitavad, et taolist laadi põllumajanduse arendamisega Läänemerd ümbritsevates maades kahaneks mere saaste enam kui poole võrra.
Paljude uuringute kohaselt saavutatakse mahetootmises, rakendades kohalikesse oludesse sobilikke tehnoloogiaid, tänase intensiivtootmisega võrreldavad saagid, milles puuduvad aga kahjulikud jääkained. Selleks on vajalikud olulised tehnoloogilised arengud, milleks meil siiani uurimistulemusi aga napib. Nõudlus ökoloogiliselt puhta toodangu järele on pidevas tõusutrendis. Island ja Butaan on asunud tugevale ökoloogilisele intensiivistumise teele.
Kas Eesti tulevik võiks ehk olla Öko-Eesti, kus küla elab ja imelises looduses on mitmekesine põllumajandusmaastik koos sumisevate mesilaste ja rahulolevate loomadega karjamaal? Loomulik puhas toit toetab oma rahva tervist ja on nõutud välisturul. Meil on selleks veel väga head looduslikud eeldused! Nii et toimigem enne kui liiga hilja!
Anne Luik
Eesti Maaülikooli emeriitprofessor
Äripäev/Põllumajandus, 11.04.2014
