Põllumajanduse kliimamõju ehk süsiniku jalajälg

Miks see teema oluline on?

Kliimamuutusi peetakse elurikkuse kao kõrval üheks kõige põletavamaks keskkonnaprobleemiks, mis mõjutab tugevalt ka inimeste heaolu. Atmosfääri heidetud kasvuhoonegaasid põhjustavad kasvuhooneefekti, mis väljendub planeedi keskmise temperatuuri tõusuna. Temperatuuri tõus toob kaasa maailmamere taseme tõusu, põuad, üleujutused, sademed, tormid jm ekstreemsete ilmastikusündmuste sagenemise ning kaasneb tõenäoliselt ka erinevate ressurssidega seotud riskide realiseerumine, mis kõik kokku tähendab ka suurt majanduslikku kahju.

Toidutootmise kasvuhoonegaaside heide moodustab globaalselt umbes 26% kasvuhoonegaaside koguheitest (kui võtta arvesse kogu jalajälge, sh sisendite tootmise mõju). Sellest 82% on esmatootmisest ehk põllumajandusest pärit heide ning ülejäänud osa on põhjustatud toidutööstuste (sh pakendamine ja transport) ja toidu müügitegevuste poolt (Poore and Nemecek, 2018). Eesti kasvuhoonegaaside raporti andmetel oli 2019. aastal põllumajandussektori koguheide 1497 kt CO2-ekvivalenti, mis moodustas 10,2% kogu Eesti kasvuhoonegaasidest (siin ei võeta põllumajanduse kategoorias arvesse tootmiseks vajalike sisendite tootmist, vaid otseselt põllumajanduses aset leidvaid kasvuhoonegaaside emissioone).

2019. aastal põllumajandussektori koguheide 1497 kt CO2-ekvivalenti, mis moodustas 10,2% kogu Eesti kasvuhoonegaasidest

Euroopa Liidu riigid on kokku leppinud ambitsioonikad kliimamõju vähendamise eesmärgid. Aastaks 2030 peavad kasvuhoonegaaside heitkogused vähenema 55% võrreldes 1990. aastaga ning aastaks 2050 tuleb saavutada kliimaneutraalsus. Kuidas need eesmärgid täpselt põllumajandust mõjutama hakkavad, on hetkel veel lahtine, kuid on selge, et ka selle valdkonna kliimamõju peab tulevikus vähenema. Erinevate tegevusvaldkondade keskkonnamõjude vähendamisele hakkab muuhulgas mõju avaldama finantssektor. Ühest küljest peab finantssektor olema valmis kliimamuutustega seotud riskide maandamiseks, kuid ka oma rahapaigutuse keskkonnamõjude hindamiseks ja raporteerimiseks. See tähendab, et pangad ja investorid hakkavad üha enam küsima ettevõtetelt küsimusi keskkonnamõjude juhtimise teemal.

Kuidas süsiniku jalajälge mõõdetakse?

Toote, teenuse või tegevuse süsiniku jalajälge mõõtmiseks viiakse läbi olelusringi hindamine (ingl k Life Cycle Assessment, LCA). Olelusringi hindamine on reguleeritud ISO 14000 seeria standarditega. See lähenemine võimaldab analüüsida toote/teenuse/tegevuse keskkonnamõjusid kogu olelusringi kestel (alates toorme hankimisest kuni jäätmete ringlusse suunamiseni) ehk maksimaalselt kuni „hällist hällini“ põhimõttel. Praktikas tähendab see siiski enamasti, et hinnatakse mõjusid näiteks talu väravani, tööstuse väravani või kaupluseni – sõltuvalt uuringu eesmärgist on võimalik otsustada, kui kaugele minnakse. Tulemused väljendatakse talitlusühiku kohta – põllumajanduses on see tavaliselt näiteks 1 kg teravilja, 1 kg rasva ja valgu suhtes korrigeeritud piima, 1 kg pakendatud mune vmt ühik.

Analüüsi käigus arvestatakse kokku, kui palju erinevaid ressursse (elekter, soojusenergia, kütused, taimekaitsevahendid, väetised, sisseostetavad söödad, muud materjalid ja tooraine) ühe talitlusühiku tootmiseks kulub, kui palju jäätmeid tekib ning kui palju heitmeid keskkonda satub. Info kogutakse nii loomade söötmise, sõnnikukäitluse korralduse (laudast põlluni), põldudel toimuva (kultuuride saagikus, kas põhk läheb mulda) jmt kohta. Mõju hindamisel arvestatakse see kõik kokku süsiniku jalajäljeks. Seejuures läheb arvesse ka kõikide kasutatavate ressursside tootmise mõju (nt väetiste tootmine), kuigi see mõju leiab aset kusagil mujal. Hindamisel kasutatakse professionaalseid tarkvarasid ja andmebaase, mis sisaldavad värskeimat kättesaadavat infot ressursside tootmise kohta Euroopas/maailmas. Mõõtmisel tulemusel saab teada, kui palju iga etapp, tegevus või sisend kogumõjusse panustab. See annab hea aluse seada vähendamise samme – esmalt teadmise, kui suur on mõju kokku ja milline komponent on olulisema kaaluga, sealt edasi hinnata, kui palju ja mis tegevuste kaudu on mõju vähendada võimalik.

CO2-ekvivalent tähistab erinevate kasvuhoonegaaside mõju kokku

Süsiniku jalajälg väljendab toote, teenuse või tegevusega seotud kliimamõju (kliima soojenemise potentsiaal). Süsiniku jalajälg koosneb erinevate kasvuhoonegaaside heitest, mis arvestatakse kokku CO2-ekvivalendiks, võttes arvesse eri gaaside kliimamõju tugevust. Põllumajanduses on peamisteks kasvuhoonegaasideks süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4) ja dilämmastikoksiid (N2O), nende kliimamõju tugevused on vastavalt 1, 28 ja 265 (AR5, IPCC 2013). See tähendab, et 1 kg õhku heidetud dilämmastikoksiidi on samaväärne 265 kg süsinikdioksiidiga.

Kust põllumajanduse kasvuhoonegaasid peamiselt pärit on?

Piima- ja lihatootmise süsiniku jalajäljest enamuse moodustab seedemetaan, järgnevad sööda tootmine (valdavalt N₂O emissioonid põllumaadel ja rohumaadel) ning sõnnikukäitlus. Munade tootmisel annab suurima panuse süsiniku jalajälge valdavalt sööda tootmine, teraviljakasvatusel aga emissioonid põllul, väetiste tootmine ja kütused.

Ettevõtted veavad muutust

Terve rida ettevõtteid Euroopas ja üha enam ka Eestis on kliimamõju mõõtmise ja vähendamise sammud tõsiselt ette võtnud. Tööstuste vaatest tähendab see olukorda, kus valdav osa süsiniku jalajäljest on põhjustatud hoopis tooraine (nt piim) tootmisest. Näiteks Danone ja Arla on seadnud pikemas perspektiivis eesmärgiks süsinikuneutraalsuse kogu väärtusahelas. HKScan plaanib jõuda süsinikuneutraalsuseni hiljemalt 2040. Lähema aja ambitsioonikamatest eesmärkidest võib esile tuua näiteks Valio, kes plaanib 2035. aastal hakata pakkuma süsinikuneutraalset piima, samuti Leedu mahepõllumajanduse ettevõte Auga on seadnud eesmärgiks süsinikuneutraalsuse juba aastaks 2030. Eestis on oma kliimamõju mõõtmise ja vähendamise sammudega tegelemas näiteks Agrone ja Nordic Milk.

Põllumajanduse kliimamõju vähendamise võimalustena nähakse sõnnikukäitluse parendamist, biogaasi tootmist, täppisviljelust ja täppispidamist, digitehnoloogiate rakendamist, väiksema mõjuga sisendite valimist, süsiniku mulda sidumise suurendamist, loomade seedemetaani heite vähendamist jne. Kliimamõju arvestatava vähendamise teekonnal mingit lihtsat võluvitsa ei ole, see tähendab pigem kombinatsiooni paljudest erinevatest mõju vähendavatest tegevustest. Uute lahenduste leidmisel on kindlasti vajalik koostöö väärtusahela partnerite vahel, samuti era- ja avaliku sektori vahel ning piisav finantstugi uutesse tehnoloogiatesse investeerimisel.

Autor : Sirli Pehme, keskkonnaekspert

Avaldatud: ajakirjas Tark Talu detsember 2021/jaanuar 2022

Viited

• Poore, J., & Nemecek, T. (2018). Reducing food’s environmental impacts through producers and consumers. Science, 360(6392), 987-992.
• Eesti kasvuhoonegaaside aruandlus https://envir.ee/kliima/kliima/rahvusvaheline-aruandlus
• AR5, IPCC 2013: IPCC emissioonifaktorite ülevaade https://www.ghgprotocol.org/sites/default/files/ghgp/Global-Warming-Potential-Values%20%28Feb%2016%202016%29_1.pdf