Allikas: ETKI; Riinu Kiiker, Andres Mäe
Viimasel kümnendil on suurenenud Eestis teravilja, sealhulgas kahekordistunud talinisu kasvatusalune pindala ja kolmekordistunud talinisu üldine saak. Eelkõige tänu külvikorda hästi sobivatele Eesti kliimas talvituvatele saagikatele teravilja sortidele. Kuna enamkasvatatavad sordid ei ole haigustele resistentsed, siis igal kasvuperioodil on vajalik ka olulist saagikadu ja kvaliteedi langust põhjustavate taimehaigustega tegeleda ja mõelda hoolikalt läbi rakendatavad integreeritud taimekaitse (ITK) võtted. Sealhulgas on oluline valida efektiivsed taimekaitsevahendid, millega teha tõrjet mõistlikult ja õigeaegselt.
Eesti Taimekasvatuse Instituudis on viimastel aastatel järjest intensiivsemalt tegeletud pestitsiidiresistentsusealaste uuringutega Eestis levinud taimekahjustajate populatsioonides.
Nisu helelaiksus talinisul. Foto: Riinu KiikerPõhja-Euroopas läbiviidud uuringutest saab järeldada, et nisu intensiivse kasvatamisega tegelevates piirkondades võib nisul suurt saagikadu (kuni 50%) põhjustada nisu helelaiksus (Zymoseptoria tritici), eriti nakkusele soodsates tingimustes ja ilma õigeaegse tõrje rakendamiseta. Haigustekitaja on seen, kelle jaoks on elamistingimused üsna head, kuna tema jaoks on peremeestaim nisu praktiliselt kogu aasta jooksul olemas. Eriti kõrget Z. tritici eoste levikut on Põhja-Euroopa tingimustes täheldatud sügisel pärast külviaega, kui haigustekitaja nakatab noori taimi ja elab edukalt talvised tingimused üle taimekudedes peidus olles. Nisu helelaiksuse nakkusohtu Põhja-Euroopas ja ka Eestis hinnatakse järjest suurenevaks.
Loe täispikkuses artiklit ETKI kodulehel
