Idanaaber tahab ennast seitsme aasta pärast ise ära toita ja hakata seejärel toitu eksportima.
Eesti ekspordib praegu Venemaale toitu kümme korda rohkem kui kümme aastat tagasi, kuid kasv võib nüüd pidurduda. Moskva asus tänavu teostama toitlustusalase julgeoleku doktriini, millega paisatakse järgneva seitsme aasta jooksul põllumajandusse ligi 38 miljardit eurot.
2020. aastal soovitakse toiduaineid ise toota 135% rohkem kui 2012. aastal. Loomakasvatus peab seejuures kasvama ligi viiendiku võrra.
Tänavu juuni lõpus näitas statistika veel langustrendi. Venemaal oli üheksa miljonit veist, mis on ligi 2% mullusest vähem, piimatoodang vähenes ligi 4%. Eelmisel aastal hindasid Venemaa loomakasvatajad ainuüksi karja vähese paljunemise ja ahtruse tõttu oma kahjude suuruseks ligi 380 miljonit eurot.
Seakasvatajad said maailma kaubandusorganisatsiooniga WTO ühinedes põlvist nõrgaks võtva hoobi, sest liha hind langes pärast impordimaksude vähendamist kolmandiku võrra. Odava sealiha sissevedu suurenes poole võrra. Sigalatesse investeerinud ettevõtjad saavad kahanenud rentaabluse tõttu nüüd vaevalt ots otsaga kokku. Vene turu odava lihaga üle ujutanud partnerriigid doteerivad seakasvatust märkimisväärselt: USA ja Kanada kuni 38% ja Euroopa Liit kuni 33% ulatuses. Linnukasvatajaid tabas doominoefekt. Vorstivabrikud hakkasid varem populaarse linnuliha asemel eelistama sealiha, mis tõi kaasa linnuliha ületootmise.
Põllumajanduse arendamise programmiga peab 2020. aastaks olema 88,3% lihast toode-
tud Venemaal. Mullu suutsid venelased ise toota 70% müüdavast sealihast.
Nafta hind kammitseb
Loomakasvatajate needuseks on Venemaa rahvusvahelise edu alus – nafta kõrge hind. Farmid asuvad sööda-kasvatuspiirkondadest väga kaugel ja vedu on farmeritele kallis. Istutakse justkui kääridel: kallis nafta võimaldab maksta põllumeestele subsiidiume, kuid sööb need subsiidiumid ka ära.
Alates sellest aastast suunab Venemaa valitsus igal aastal kodumaisele põllumajandusele aga vähemalt 4-5,5 miljardit eurot täiendavaid subsiidiume. Summa on üksnes näiliselt suur. Euroopa Liit kulutas 2010. aastal põllumajanduse arenguks 57 miljardit eurot. Kui võrrelda rahvaarvuga, peaks Venemaa naabritega võrdväärse arengutempo saavutamiseks panustama igal aastal ligi 16 miljardit eurot.
Tootjaid saab seega kaitsta üksnes sanitaar- ja veterinaarteenistuste piirangutega, mis löövad tavaliselt valusalt Eestiga sarnaseid väikeseid tootjaid. Arengukava raskuspunkt on pandud eestlastele olulistele valdkondadele: loomakasvatuse ja toidu tootmise areng ning lihaloomade kasvatamine. Need valdkonnad saavad seitsme aasta jooksul subsiidiume kokku 14,1 miljardit eurot. Taimekasvatusse pumbatakse 11,7 miljardit, mis annab loomakasvatusele söödabaasi. Venemaa peamiseks trumbiks on põllumajandustöötajate madal palk. Arendus-programmi kohaselt peaks see tõusma 2020. aastaks 55%-ni riigi keskmisest.
1982. aastal võeti Leonid Brežnevi juhtimisel vastu Nõukogude Liidu toitlusprogrammi, mille abil pidi hiigelriik ennast 1990. aastaks ise toiduainetega varustama.
Euroopa Liit avas Eestile Venemaa toiduturu
Eesti toidu müük Venemaale pöördus tõusule kohe pärast ühinemist Euroopa Liiduga, kui Kreml oli sunnitud loobuma Eesti survestamiseks kehtestatud topelttollidest.
2004. aastal oli ekspordi maht 10 miljonit eurot. Tipuks kujunes 2010. põuane aasta, kui toitu müüdi Venemaale rohkem kui 93 miljoni euro väärtuses, mis moodustas ligi kolmandiku kogu Eesti toiduainete ekspordist. Samal ajal, kui Eesti toidu ekspordi kogusumma järjekindlalt kasvas, hakkas Vene suund kahanema.
Praegu saavad idanaabrid importi piirata üksnes veterinaarkontrolli kätega. Heaks näiteks on elussigade ostmine, mille Venemaa eelmisel aastal Euroopast keelas. Kui 2011. aastal müüsid eestlased Venemaale elussigu rohkem kui 30 miljoni euro väärtuses, siis 2012. aastal vähenes müük ligi 9 miljoni euroni. Samal ajal aga suurenes liha eksport, sest Eesti ettevõtjad müüsid oma klientidele elusloomade asemel lihakehasid.
Andres Reimer
Eesti Päevaleht, 09.08.2013
