Allikas: Novaator.err.ee, Airika Harrik
26.01.2022
Viimase 15 aastaga on Eestis üha vähem karju, kuid karjades üha rohkem lehmi. Suures karjas ei jõua loomapidajad jälgida enam üksiku looma tervist, vaid keskenduvad ennetavale karjatervisele. Eesti Maaülikooli teadlased on leidnud näiteks seose talitajate töörahulolu ja vasikate tervise vahel.
“Varem oli lähenemine väga tugevalt suunatud sellele, et saada üks lehm tänasel päeval terveks. Praegu meid huvitab rohkem, kuidas hoida tervet karja tervena läbi erinevate ennetusprogrammide,” ütleb EMÜ nooremteadur Dagni-Alice Viidu. Nii räägitaksegi karjatervisest, mis tähendab, et talunikud, talitajad ja teadlased otsivad võimalusi, kuidas terveid lehmakarju läbi ennetustöö haigustele võimalikult vastupidavaks muuta.
"Praegu meid huvitab rohkem, kuidas hoida tervet karja tervena läbi erinevate ennetusprogrammide."
Kui Eesti Maaülikoolis on käimas laiem veiste suremuse uuring, siis Viidu keskendub just vasikate suremust mõjutavatele asjaoludele. Praegu ongi tal valmimas artikkel vasikate suremuse ja talitajate isikuomaduste seostest. Täpsemalt võttis ta luubi alla kaks erinevat perioodi vasika elus: esimesed 21 päeva ja kolmandast nädalast kolmanda elukuuni.
Mõlemas vanuses loomade talitajatel tuli uuringus hinnata erinevaid loomakasvatusealaseid väiteid, näiteks empaatia kohta loomade suhtes või rahulolu kohta tööga farmis. “Esialgu lihtsalt vaatasime, millised nendest üksikutest küsimustest on rohkem vasikate suremusega seotud,” kirjeldab Viidu. Seejärel rühmitas ta koos kaasuurijatega farme vastuste põhjal ja otsis rühmades ühisjooni.
Vasikate suremus ja töötajate rahulolu
Dagni-Alice Viidu sõnul tuli mõlemas vanuserühmas vasikate talitajate vastustest välja, et rahulolu vasikate suremuse tasemega farmis on suremuse määraga seotud. Selgus, et mida rohkem vasikaid farmis hukkub, seda vähem on töötajad suremuse tasemega rahul.
Kuigi Viidu sõnul võibki muna ja kana küsimuse laadi vaidlema jääda, kumb kumba põhjustab, näitas tulemus vähemalt, et Eestis ei saa rääkida nii-öelda farmipimedusest. “Meil on olemas esimene aste, kust edasi minna,” märgib ta. “Suurema suremusega farmides inimesed vähemalt saavad aru, et jah, neil on mure.”
Kokku 120 karja talitajaid haaranud küsitlus kompas töötajate rahulolu ka muude farmitegurite, näiteks töökeskkonna, -vahendite ja -graafikuga. “Tuli välja, et farmides, kus töötajate rahulolu küsitud teguritega oli suurem, oli ka vasikate suremus madalam,” sõnab Viidu.
"Tuli välja, et farmides, kus töötajate rahulolu küsitud teguritega oli suurem, oli ka vasikate suremus madalam."
Nii kolmenädalaste kui ka kolmekuuste vasikate talitajad pidasid vastustes oma töö puhul kõige olulisemaks hoolealuste head tervist. “Nad ise tahavad, et vasikad oleksid terved ja saavad aru, et halvem tervis tähendab neile sageli suuremat töökoormust,” toob Viidu välja.
Mis motiveerib talitajat?
Kuigi uurimisrühm eeldas, et töötajad on kõige rahulolematumad oma palga suhtes, siis tegelikult väljendasid vastajad enim rahulolematust seoses enesetäiendamise võimalustega. “Alles siis tuli rahulolematus palga suurusega ja kaastöötajate töö kvaliteediga,” loetleb Viidu.
Küsitlus püüdis välja selgitada ka töötajate motiveeritust, mida uurijad hindasid Herzbergi motivatsiooniteooria abil. Selle järgi leidub töötajate rahulolu ja motiveerituse hindamisel kaht tüüpi tegureid: hügieeni- ja motivatsioonitegurid. “Hügieenitegurite eesmärk on kõrvaldada rahulolematus ehk anda justkui vundament, mille pealt saab hakata motiveerivate teguritega tõstma töötajate motivatsiooni,” selgitab Viidu. Mida paremini on töötaja motiveeritud, seda paremate tulemustega ja pühendunumalt ta ka töötab.
“Leidsime, et praegu meil on natuke probleemne see nii-öelda vundamendi osa ehk hügieenitegurid,” sõnab Viidu. Sestap soovitab ta farmiomanikel pöörata rohkem tähelepanu töövahenditele ja -keskkonnale, mille parandamine vähendaks töötajate üldist rahulolematust.
Sealt edasi saaks farmiomanik liikuda töötajate motiveerimise juurde. “Nii saab farmer vasikatalitajate panust maksimaalselt ära kasutada,” selgitab Viidu. “Talitajad on ju need, kes igapäevaselt puutuvad loomadega kokku ja mõjutavad seeläbi nende heaolu ja suremust.”
Üha suurem arv lehmi karjas
Talitajate mõju veiste suremusele pole Dagni-Alice Viidu sõnul seni kuigi palju teaduslikult käsitletud. Asi on tema sõnul muutuvas põllumajanduses: paljudes riikides on lehmafarmid ja -karjad sedavõrd väikesed, et farmiomanik ise jõuab oma loomadega kõik toimingud ära teha. “Eestis on meil karjad niivõrd suureks läinud, et meil tegelevad loomadega sageli palgatöötajad ja farmiomanik võib-olla ise ei satugi lauta,” võrdleb ta.
Kui 2005. aastal oli Eestis üle 8000 lehmapidaja ja igas karjas keskmiselt 14 looma, siis 2020. aastaks oli lehmapidajaid vaid 1000 ringis ja nende karjades keskmiselt 79 looma. “Ehk meil on viiekordne tõus farmi keskmises suuruses ja kaheksakordne langus farmerite arvus,” osutab Viidu. Kuni kahe lehmaga karjasid oli 2005. aastal 70 protsenti kõigist karjadest, kahe aasta eest aga vaid 45 protsenti. Suured karjad on juba niivõrd suured, et kuni kahe lehmaga karjades peetakse praegu vaid alla ühe protsendi kõikidest Eesti piimalehmadest.
Paljud väiksemad tootjad lõpetasid Viidu sõnul tegevuse just piimapukkide kadumise järel. “Kümne lehma pidamine pole enam mõistlik, sest piima kogus on liiga väike, et kuhugi müüa, ja samas liiga suur, et ise tarbida,” põhjendab ta. Nii ongi suurte lehmakarjadega Eesti praeguseks Euroopas piimatoodangult lehma kohta aastas teisel või isegi esikohal.
"Umbes 50–100-pealistest karjadest saadud teadmisi ei saa väga hästi rakendada 500–5000 lehmaga karjades."
Piimaveiste pidamine muutub Viidu sõnul intensiivsemaks mujalgi ja selles valguses saab Eesti olla pioneer, kellel on oma suurfarmide eeskuju kõrval pakkuda ka selleteemalisi uuringuid. “Umbes 50–100-pealistest karjadest saadud teadmisi ei saa väga hästi rakendada 500–5000 lehmaga karjades. See on täiesti erinev süsteem,” ütleb ta ja lisab, et loomakasvatuse intensiivistumise valguses pole pikas perspektiivis otstarbekas väikestes karjades selliseid uuringuid läbi viia.
Mida suuremaks lähevad karjad, seda rohkem on farmis vaja kõikvõimalikku automaatikat, töötajaid ja töörutiine. Nii tuleb suures karjas rääkida ka individuaalse lähenemise asemel karjatervisest. “Umbes 500-pealises karjas lihtsalt ei ole reaalne, et sa jõuad iga lehma iga päev individuaalselt üle vaadata. Seepärast me üritamegi hoida tervet karja tervena, et vähendada individuaalse lehma haigestumist,” sõnab Viidu.
Toimetaja: Liina Ulm
