Septembris 2021 ilmus Eesti Maaülikoolis kõrgkooliõpik “Põllumajandustehnika 2. osa. Karjandustehnika”.

Koos inimeste heaolu tõusuga on muutunud ka olukord loomakasvatuses: toodangumahtudest vaat et olulisemakski on tõusnud loomade heaolu, nõuded toidule ja ümbritsevale keskkonnale. Muutustega peab kaasas käima ka põllumajandusõpe ning selleks vajalik õppematerjal.

„Põllumajandustehnika 2. osa. Karjandustehnika“ autoriteks on biotehniliste süsteemide dotsent Arvo Leola, füüsilise ergonoomika vanemlektor Märt Reinvee, farmitehnika ja tööohutuse lektor Taavi Leola, Matis Luik ning Läti Põllumajandusülikooli emeriitprofessor Juris Priekulis. Õpiku valmimisse andsid panuse retsensendid Allan Kaasik ja Väino Poikalainen ning 2020/2021. õppeaastal sunnitud distantsõppel olnud tootmistehnika, maaehituse ja loomakasvatuse erialade üliõpilaste tähelepanekud.

Õpik keskendub peamiselt veisekasvatuse tehnikale ja tehnoloogiatele.

Teos käsitleb uuenenud võimalusi ja nõudeid ning inimtööjõu defitsiiti. Võimalike lahendustena analüüsitakse karja täppispidamise, elektroonika ja digitehnoloogia ning robotite võimalusi.

Õpik on abiks nendele, kes tahavad õppida, aga vajalik ka nendele, kes õppekavas oleva kohustusliku aine vähemalt positiivsele hindele peavad läbima. Üliõpilaste hulgas on enamuses need, kes varasemalt teemaga pole üldse kokku puutunud. Vähem on aga neid, kes on varem õppinud põllundus- ja loomakasvatusaineid. Harva aga selliseid, kellel endal või vanematel on tegutsev loomafarm ning seetõttu huvi asja vastu.

Arvestades eelkirjeldatud õpilaskonda, on õpiku sõnastatud osa võimalikult kokku surutud. Esitatud on põhilised tõekspidamised ja tehnoloogiad. Kuigi ka need muutuvad pidevalt, siis mitte sellise tempoga kui tehnika, s.t masinad ja seadmed. Põhjalikemate teadmiste saamiseks tuleb õppijal märksõnade abil siseneda mõnda elektroonilisse andmebaasi.

Esitatud on peamiselt tehnoloogilist laadi ja elementaarsed arvutused. Enesekontrolliks ja seminarideks valmistumiseks on esitatud kontrollküsimusi ja antud ülesandeid. Õpikus käsitletakse põgusalt ka loomakasvatuse küsimusi, sest need teadmised on aluseks tehnika kujundamisel ja kasutamisel.

Autorid on õpikusse pannud oma teadmised ja kogemused, mis saadud õppejõuna, projekteerijana, nõustajana. Suures osas on materjal originaalne, sealhulgas (täna aktuaalne) autorite varasematest õpikutest.

Kõrgkooliõpik „Karjandustehnika“ on koostatud eelkõige bakalaureuseõppele, arvestades õppekavade ainete õpiväljundeid ning mahte. Kui õpikut kasutab magistri- või doktoriastme üliõpilane, on vajalikud allikate nimistus loetletud doktori- ja magistriväitekirjad ning teadusartiklid. Õppija ülesandeks jääb võimalike konkureerivate lahenduste leidmine ja võrdlusanalüüs õppe kontakttunnis.

Tegevpõllumehed harivad ennast ise, väga harva on nendest keegi ülikoolis sessioonõppes. Eesti põllumees on oma teadmistega maailmas tipus.

Materjali koostamist toetas Eesti Vabariigi haridus- ja teadusministeerium läbi riikliku programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud“. Õpiku trükkimist toetas Energiaja geotehnika doktorikool III, mida finantseerib Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Eesti Maaülikooli ASTRA projekt Väärtusahelapõhine biomajandus).

Õpik on vabalt kättesaadav Eesti Maaülikooli digitaalarhiivis.

Postituse toimetas: Hanna Tamsalu

Viimased uudised

Arhiiv

Pikk.ee uudiskirjaga liitumine.

Isikuandmeid töötleme vastavalt Isikuandmete töötlemise põhimõtetele

Täpsem liitumisvorm on leitav https://test.pikk.ee/liitu-uudiskirjaga/